Kehalisest kasvatusest ja liikumisest: 90 minutit vs 100 tundi

27. jaan. 2017 Janar Rückenberg toitumisspetsialist, Rakke kooli kehalise kasvatuse õpetaja - 6 kommentaari

Väljakutse – kas kogu klass korraga suudab tiritammi teha. Fotod: Janar Rückenberg

 

Janar Rückenberg

Me peame võtma vaatluse alla lapse liikumise kogu päeva ja nädala jooksul, mitte ainult kehalise kasvatuse tunnis.

Taas kord on asutud kehalise kasvatuse ainekava põhjalikult uuendama. Põhjus on ilmne: uuringute järgi on meie järelkasv füüsiliselt nõrk, liigub vähe ning on üha ülekaalulisem. Ilmselt on need asjaolud ka argumendiks, miks uuendatava ainekava keskmeks on valitud eneseanalüüs ja tervise edendamine.

On hea, et kehalise kasvatuse ainekavaga tegeldakse, paraku jääb mulje, et tahetakse lahtisest uksest sisse murda, sest kõige sellega tegeldakse juba praegu. Ka kehtiva ainekava läbiv teema on tervis, liikumisvajaduse teadvustamine, füüsiline võimekus ja eneseanalüüs. Väljavõte selle kohta kehtivast ainekavast:

9. klassi õpilane: selgitab kehalise aktiivsuse ning regulaarse liikumisharrastuse mõju tervisele ja töövõimele; oskab iseseisvalt treenida, analüüsib enda kehalist vormisolekut, seab liikumisharrastusele eesmärgi, leiab endale sobiva (jõukohase) spordiala/liikumisviisi, õpib uusi liikumisoskusi ja arendab enda kehalisi võimeid; osaleb aktiivselt kehalise kasvatuse tundides, harrastab liikumist/sportimist iseseisvalt (tunniväliselt), käib spordi- ja tantsuüritustel; sooritab kontrollharjutusi ja kehaliste võimete testi harjutusi (sh lihtsamaid enesekontrolli teste) ning annab oma tulemustele hinnangu, teab, mis harjutused ja meetodid sobivad kehalise võimekuse parandamiseks, ning oskab neid iseseisvalt kasutada.

Näeme, et kehtivas ainekavas toodud eesmärgid/tulemused/pädevused ei tähendagi muud kui tervisele orienteeritust, liikumisharrastuse olulisuse mõistmist, hinnangu andmist oma sooritusele ning eneseanalüüsi. Selle kõigega ongi meie koolides kogu aeg tegeldud. Veelgi rõhutatumalt on see suunitlus gümnaasiumi õppekavas.

Olen muidugi nõus, et liikumise ja tervislike eluviiside tähtsuse rõhutamine pole kunagi liiast, samas ei maksa naiivselt uskuda, et 13-aastane mürsik või 16-aastane puberteetik hakkab päriselt ka (hoolimata sõnastusest ainekavas) tervisliku eluviisi pärast muretsema. Seda ei tee ju enamik täiskasvanuidki. Ühesõnaga, praktiseeriva õpetajana ei näe ma praegu veel kehtivas ainekavas erilisi puudujääke. Võrreldes varasemate ainekavadega on see väga mõistlik, elementaarne ja heas mõttes lakooniline. Suur pluss on ka see, et kuni 25% tundide kogumahust on jäetud vabaks, mis võimaldab rakendada uusi ideid, tuua tundidesse värskust ja mitmekesisust.

Liikumist paar tundi nädalas

Meie noorsoo rasvumise ning madala füüsilise võimekuse põhjus ei ole mitte kehalise kasvatuse ainekava, vaid see, et kehalise kasvatuse tund on ainuke koht, kus enamik noori üleüldse ennast natukene kiiremini liigutab ja mõnevõrra ka pingutab. Mida suudab aga anda see paar tundi nädalas, kui kogu ülejäänud sada tundi nädalast liigutakse võrdlemisi minimaalselt ning istutakse arvuti või nutitelefoni taga. Ka kõige parem ainekava ja kõige leidlikum kehalise kasvatuse tundide korraldus on massilisele inaktiivusele ning vähesele liikumisele tühise mõjuga.

Küsimus ei ole seega selles, et lapsed kehalise kasvatuse tunnis kohal ei käiks, kas seda tundi armastatakse või mitte, kas ja kuidas seal hinnatakse jne. Tund on tunniplaanis, enamasti ollakse kohal ning liigutakse ka. Kusjuures, vähemasti oma kooli põhjal tundub mulle, et enamikule see tund ka meeldib. Põhiprobleem on ikkagi selles, et suur hulk lapsi liigub pärast koolipäeva ja kehalise kasvatuse tundi liiga vähe. Lapsel on ühes nädalas ärkveloleku aega 80–100 tundi, kuid kehaliselt aktiivne on ta selle jooksul vaid 1–2 tundi kooli kehalise kasvatuse tunnis. Sajast tunnist 99 tundi laps aktiivselt ei liigu või teeb seda väga ebapiisavalt. Kas paneb mõtlema?

Põhiküsimus pole seega kehalise kasvatuse kui tunni populaarsuses, vaid eeskätt selles, kuidas saada lapsed kogu päeva ja nädala jooksul REGULAARSELT liikuma, mitte ainult kehalise kasvatuse tunnis. Õigupoolest viimane (kehaline kasvatus tunnina) ei olegi probleem.

Siin tulevad mängu ringid/trennid, milles osalemise peavad oma lastele tagama eelkõige lapsevanemad. Kui kehalise kasvatuse näol soovitakse laste liikumisaktiivsusesse kuidagi panustada, saaks seda teha tunniplaani kehalise kasvatuse tunde lisades, kuid seda vaevalt juhtub.

Kuid aktiivseks liikumiseks ei peagi ilmtingimata trenni minema. Palju saab ise ära teha. Võib lihtsalt kiiremini ja rohkem käia, veeta oma vaba aeg õues, matkata looduses, mängida kaaslastega liikumismänge, ja seda nii suvel kui ka talvel. Ka kehaline töö (muruniitmine, lumerookimine jne) tuleb kasuks.

Lapsed trenni ja liikuma!

On noori, kes väidavad, et kehalise kasvatuse tunnid ei paku liikumisrõõmu, et kõik on seal liiga rangelt ette dikteeritud, lastakse teha vastikuid harjutusi jne. Kriitika vastu pole muidugi midagi, sest kriitika viib edasi. Igavad ja vastikud tunnid tuleb huvitavamaks muuta – selles pole kahtlust. Kurb on aga see, et need noored ei käi ka pärast koolitunde üheski trennis, mis neile tõepoolest meelepärane oleks. Miks? Igasuguse jõudehetke veedavad nad maksimaalselt passiivselt. Siin on mõtlemise koht. Esiteks on paar tundi liikumist nädalas nagunii liiga vähe. Teiseks ei laiene ühel päeval toimunud kehalise kasvatuse tund kogu nädalale. Nagu me ei saa süüa esmaspäeval kogu nädala toitu ette ära ja ülejäänud nädala söömata olla, nii ei saa me ka esmaspäeval kogu nädala liikumist ette ära teha. Nagu tavaline nälg, nii tekib ka vajadus liikumise järele juba järgmisel päeval pärast kehalise kasvatuse tundi.

Mida teha? Spordiringides osalemist kool kohustuslikuks muuta ei saa, kuid õpetaja saab innustada õpilasi neis osalema. Enamasti see mõneks ajaks õnnestubki. Samas on õpilastel välja kujunenud oma ringides osalemise „stiil”. Kui avatakse uus spordiring, on see algul väga populaarne, kuid juba paari-kolme kuu pärast hakkavad osalejate read hõrenema. Miks? Sest lapsevanemad annavad järele, kui laps ei taha enam ringis käia. Arvatakse, et ei tohi sundida, sest siis lähevad neil suhted lapsega halvaks jne.

On ka lapsevanamaid, kes apelleerivad rahapuudusele. Olukorras, kus lapsele on regulaarselt ostetud uusi nutitelefone (või teisi digividinaid), ei tasu raha argumendiga välja tulla. Aga kui raha tõesti pole, siis võib ju igal õhtul paar tundi linna peal (tervise- või suusarajal, metsateel jne) korralikus tempos (märgatavalt kiirenenud pulsiga) kõndimas käia, sest see ei maksa sentigi. Ja lõpuks on ju kooli juures ka tasuta spordiringe, korraldatakse sportlikke üritusi jms. Algatus ja tahe peavad tulema ka kodu poolt.

Lapsevanema eeskuju

Väga oluline on lapsevanemate eeskuju ja elustiil. Kui palju nad ise liiguvad ja sporti teevad, kas nad teadvustavad liikumise vajalikkust, järgivad tervisliku toitumise põhimõtteid. Praegu ei ole probleem selles, et oleks jälle tarvis õpetajaid hirmsasti koolitada ja ainekavale revolutsiooniliselt läheneda. Kehalise kasvatuse õpetajad on liikumisvajadusest aastaid rääkinud ja seda õpilastega ka praktiseerinud. Nüüd on aeg tõsta lapsevanemate teadlikkust, panust, kohustust ja vastutust tervislike eluviiside viljelemisel.

Meie noored, aga ka täiskasvanud istuvad massiliselt ja selle põhjus on ilmne: uksest ja aknast sisse roniv nuti- ja digieluviis. Ärgem eitagem, et see virtuaalne teispoolsus halvab, seiskab ja naelutab istuma. Ka siin on palju eelkõige lapsevanemal ära teha. Tuleb jälgida, kui varakult ja millises mahus lapsel virtuaalses maailmas tegutseda lastakse, kui palju liikuma (liikumismänge mängima) ja sporti harrastama suunatakse. Keegi ei räägi täielikust arvutist/nutitelefonist loobumisest, kaugel sellest, jutt on mõistlikus ja vajalikus mahus liikumisest igal päeval ning nädalal.

60 minutit aktiivsust päevas

Kujunenud olukorra lahendus on ühene: tuleb end rohkem liigutada! Siin ei ole aseaineid ja otseteid. Kehaline kasvatus üksi on võimetu korvama nädalast inaktiivset perioodi. Liikuda tuleb regulaarselt, kogu aeg, iga päev, seda nii nädalate, kuude kui ka aastate perspektiivis. Seejuures ei soovita ma lähtuda abstraktsest „60 minutit aktiivsust päevas” teooriast, mida on meil valesti mõistetud ja tõlgendatud. Nii mõnigi liidab kokku oma seitse 10-minutist vahetundi, mil ta on rahulikult ühest klassist teise jalutanud, ja järeldab, et on olnud piisavalt aktiivne. Paraku pole see nii.

Soovitust „liigu tund aega päevas, siis oledki piisavalt aktiivne, hea jõudlusega ja su kehakaal on kontrolli all” ei saa kivisse raiuda. Mitte keegi ei saa sellist resoluutset juhist anda, kuna asjal on ka teine pool: kui palju ja mida süüakse. Kui te jalutate oma istuva eluviisi juures päevas poolteist tundi, kuid hakkate seejuures ikkagi kaalus juurde võtma, siis olete energiat kulutanud ilmselgelt vähem kui on toiduga tarbitud kalorsus. Tegemist on lihtsa aritmeetikaga: kui te jalutate 90 minutit ja kulutate 400 kcal, kuid pool tundi hiljem sööte sisse 400-grammise koogitüki, mille kalorsus on 800–1000 kcal, siis mõistate ju isegi, et olete tarbinud kulutatud energiast juba poole rohkem. Harrastades toiduenergiat ületarbivat eluviisi regulaarselt, ongi tagajärg naha all.

Regulaarselt liikudes tagame füüsilise jõudluse ja tasakaalustame toiduga saadava energia. See ei ole raketiteadus. On selge, et kui kehakaal tõuseb, siis te tarbite kaloreid rohkem, kui ära kulutate. Need põhimõtted kehtivad nii laste kui ka täiskasvanute puhul. Kuid lastel on üks eelis: nende kasvuprotsess nõuab oluliselt rohkem lisaenergiat, kui täiskasvanud inimene seda vajab. Kui aga laps ka kasvavas eas kaalus ikkagi märkimisväärselt juurde võtab, siis tuleb üle vaadata, kui vähe ta iga päev liigub ja kui palju sööb.


6 kommentaari teemale “Kehalisest kasvatusest ja liikumisest: 90 minutit vs 100 tundi”

  1. Külli ütleb:

    Miks lapsed ei taha liikuda? Minu arvates on selles osaliselt süüdi ka kehalise kasvatuse õpetajad. Võin seda öelda enda isikliku kogemuse põhjal ja nüüd näen seda oma lapse pealt. Õpetaja suudab igasuguse liikumisrõõmu ära võtta ja laps läheb väga vastumeelselt liikumistundi. Ometi on tegemist lapsega, kes on 3 eluaastast alates käinud 4 korda nädalas tantsutrennis, on sale ja peaks ju jaksama liikuda. Ehe näide ujumisega. Väiksena käis ta eratreeneri juures ujumistunde võtmas ja kooli minnes ootas ta aega, millal algaksid ujumistunnid ja kui see aeg käes, siis peale kolmandat tundi ta ujuma minna ei tahtnud….kuskil peab midagi väga valesti olema. Suheldes õpetajaga, sain ma aru, et viga ei ole lastes, vaid õpetaja suhtumises ja nendes normatiivides. Jätkuvalt loodan, et kunagi kaovad ära need vastikud normatiivid ja õpetajad suudavad lastes tekitada liikumisrõõmu, mitte seda ära võtta.(Mõnda sellist ma isegi tean, aga soovin, et neid oleks rohkem)

  2. Lokk ütleb:

    Tere,

    Ma ei tea kus koolis Teie laps käib/käis, kuid normatiive pole enam ammu (ametlikult). Normatiivide puudumises on omad plussid ja omad miinused. Sportliku lapse jaoks olid need madalad ning ei sundinud kehalise tunnis liigutama (sellest jäigi arvamus, et kehalise tund on igav ning seal ei pea liigutama). Normatiivide puudumine tekitab aga olukorra, kus nõrk laps ei pea palju pingutama. Tema tulemused küll arenevad cm ja kümnendiku sekundi kaupa, kuid seda pigem pikkuse juurdekasvu tõttu (algklassides).
    Mis õpetajasse puutub, siis tee mis sa teed seal tunnis, kõigile ikka meelejärele olla ei saa (ja ei peagi). Siinkohal oleks äärmiselt oluline lapsele kodus selgitada, et õpetaja ei ole imeinimene ega voolimismass, mis peaks kõigile meeldima. Austuses ja koostöös peitub võlu.

    Jõudu!

  3. T ütleb:

    Mingeid normatiive pole tegelikult olemaski! Ainus normatiiv on see, mis ainekavas kirjas. Kui õpetaja hindab tulemust, siis peaks ta hindama õpilase eelmisest tulemusest lähtuvalt ehk arengut. Sellist tundi on võimatu teha, mis kõigile meeldiks.

    Olen uudistest näinud nende Tartu Ülikooli “spetsialistide” arvamusi kehalise kasvatuse kohta. Tunne on selline, et nemad pole ühtegi päeva kehalise kasvatuse tundi andnud.

  4. Ain ütleb:

    Kuidas lapsi liikuma saada, on tõsine väljakutse. Hirm normatiivide pärast on asjatu, neid ei eksisteeri nüüd juba aastakümneid. Samas peab ülevaate saama, kas lapse kehaline areng on kooskõlas vaimse ja ealise arenguga. Seepärast on õppekavas sõnastatud protsessi lõpptulemused(näiteks: suudab suusatada 3 km, suudab joostes läbida 1 km jne). Eespool, näitena kirjeldatud õpitulemused on erisusi mittevajava lapse jaoks eakohased ja eriettevalmistuseta saavutatavad. Samas, õpilasele, kes läbib klubitreeningul 4-5 korda nädalas kilomeetrit poolteist soojenduseks, on normi täitmine lihtne.
    Treeneri ja õpetajana küsiksin pigem: “Mis motiveerib 7 klassi last, parandama oma füüsilisi võimeid, kui tema staaž on 10 aastat intensiivseid erialatreeninguid ja seda 5 korda nädalas?” “Mis motiveeriks last lugema 10 korda ühte ja sama raamatut?” Olümpiakuld ja väga hea raamat? Esimene ei ole kooli eesmärk ja teine on haruldus…

  5. Janar Rückenberg ütleb:

    Tegelikult on õpetajana täiesti masendav kogeda, kuidas nendest nõndanimetatud “normidest” (mis tegelikult ongi ju samad, mis hindekriteeriumid) ei taheta kohe üldse aru saada. Norme (kriteeriume, hindepiire) tauniva mantra ketrajad räägivad justkui nõutakse lastelt koolides poolsportlastest nõukogude üliinimeste jaoks mõeldud tabelistest mingsuguseid kosmilisi sooritusnumbreid. Ei ole need asjad nii! Kuna sellest ükskord hakatakse aru saama, et ka kõige individuaalsem hindamissüsteem taandub ka ikkagi lõpuks normi või kriteeriumipõhisele hindamisele.

    Testin juba mitmendat aastat õpilasi kaugushüppe kahevõistluses. See seisneb selles, et summeerin õpilase parima hoota ja parima hooga kaugushüppe katsed. See lisab põnevust ja on pisut teistmoodi, kui ainult tavapärane kaugushüpe. Käesoleval aastal oli olukord (mitte üks), kui üks 6. klassi noormees hüppas kahe hüppe summana 6,01, kuid alles kevadel (3 kuud tagasi) hüppas ta 6,32. Mis hinde (hinnangu) peaksin kiires arenemisjärgus olevale 12 aastasele noormehele -31 cm tagasimineku eest panema? Nelja, kolme? Esialgu see mõte oligi (4), kuna see tulemus ei ole ju ka individuaalset edasiminekut näitav, mistõttu ei saaks nagu ka päris eeskujulikust olukorrast rääkida. Ent siis arutasin välja vanusegrupi keskmise, mis oli 4,50. Kuidas ma panen õpilasele selle 6,01 (-31 cm võrreldes 3 kuuga) eest hinde „4“, kui vanusegrupi keskmine on 4,50?

    Esiteks tahan selle olukorraga illustreerida seda, et me ei pääse hinnangute andmisel ka eakohasest keskmisest, mida individuaalsuse jutuga nii agaralt lämmatada püütakse. Kusjuures, selliseid olukordi oli antud kontrollharjutuse korral arvukalt.

    Teiseks, juba kirjeldatud kaugushüppe kahevõistluse käigus testisin eelmisel ja käesoleval aastal 69 õpilast. Testitud 69-st õpilasest hüppas sel aastal 56 õpilast vähem kui eelmisel aastal, 12 õpilast rohkem ja 1 õpilane täpselt sama palju. Vähem hüpati 1–110 cm. Uus küsimus, kui palju taandarengut on lubatud, põhjendatud, kohane või mõistlik? Puudulikke hindeid ma selle kontrollharjutuse korral ei pane. Aga küsimus jääb, kas see kes hüppas möödunud aastast 15 cm vähem on väärt samaväärset hinnet õpilasega, kes hüppas eelmisest aastast 68 cm vähem? Ilmselt saame me kõik aru, et ei ole. Aga kuhu tõmmata piir? See ongi see koht, kus mingid otsused peab õpetaja ise langetama, mingi skaala (kriteeriumid/normid) peab õpetaja ainespetsialistina ise koostama ja seda tuleb aktsepteerida. Seega, jõuame uue olukorrani, peame hinnangu andmisel võrdlema õpilasi ja nende edasi või tagasiminekut mingil määral ka üksteise suhtes. Seega, jutt käib küll individuaalsest arenguskaalast, aga ka selle korral tekivad ikkagi paljukäratud normid/kriteeriumid. Mingi hinnang tuleb anda edasiminekule, kasvõi +1 cm, mingi hinnang –20 cm taandarengule ning mingi seisukoht tuleb võtta -80 cm kukkumise suhtes.

    http://www.fitness.ee/artikkel/1779/kust-ja-kuidas-tulevad-kehalises-kasvatuses-kriteeriumidnormid

    Ja nõustun ka eelpool mainituga, et tõepoolest, kõikidele ei saa kunagi meele järele olla!

  6. Jarek ütleb:

    Aga, millised arvamused on sellise tunde tekitanud? Äkki valgustaksite, palun.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!