Kuidas ots otsaga kokku viia?

20. jaan. 2017 Tanel Lepsoo Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži asedirektor - Kommenteeri artiklit

Tanel Lepsoo. Foto: Lauri Kulpsoo / Wikimedia

Oma kuulsas kõnes 2005. aastal Stanfordi ülikoolis selgitas Steve Jobs, kuidas said juba esimesed Macintoshi arvutid oma ilusa tüpograafilise disaini. Põhjuseks tõi ta selle, et oli ülikooliajal tegelnud hoolsalt kalligraafiaga, mille praktilisest vajalikkusest tal toona vähimatki aimu ei olnud. Et Jobs ei lõpetanud kunagi ülikooli ja on kirjutatud ajalukku ilmeka näitena Ameerika unistuse täitumisest, kiputakse teda sageli esile tooma, kui võetakse sihiks kritiseerida ülikooliharidust või lausa kooliharidust üleüldse.

Näide kinnitab meile, et temast ei saanud maailma ühte mõjukamat ärimeest mitte põhjusel, et ta õpingud pooleli jättis, vaid seepärast, et ta taipas tegeleda asjadega, mis vaimustasid ja mille puhul ta kohe esimese asjana ei küsinud, milleks neid vaja on.

Ka ühest tänapäevase pedagoogika võtmemõistest – interdistsiplinaarsusest – räägime sõna kõige ehedamas mõttes kahe väikese nüansiga. Tihtilugu eeldatakse, et teadmised peaksid lõimuma otsekui samas ajas ja ruumis. Siis selgub aga, et kord kogutud teadmised võivad osutuda väärtuslikuks hoopiski kümmekond aastat hiljem. Seega on täiesti võimalik, et kui keegi omandab põhitõed ühes valdkonnas ja seejärel mõnes teises, on ta iseendalegi ootamatult omandanud interdistsiplinaarsed teadmised – nii nagu üks Molière’i tegelane avastas, et on juba sünnist saadik osanud proosas väljenduda.

Teine probleem on selles, et hariduselu korraldajad, aga ühiskonna aina tugevamal survel ka tudengid, tahavad tihtilugu näha kiireid, konkreetseid ja mõõdetavaid tulemusi, paraku ei ole hõlbus uute ideede tekkimist ette planeerida. Selleks et midagi uuenduslikku sünniks, on vaja aega, settimist ning loomulikult hulganisti ebaõnnestumisi.

Hariduselu eesmärk ei ole seega arvestada tööturu vajadusega nii, nagu sellest teinekord väga lihtsustatult aru saadakse. Kool ei pea ennast kohandama ühiskonnaga ning tootma olemasolevatele ettevõtetele sobivaid töötajaid. Tänapäeva koolist (olgu see gümnaasium, ülikool või kutsekool) peavad tulema välja need, kes hakkavad nii ühiskonda kui ka tööturgu kujundama. Tööturu vajadustega arvestamine tähendab seega arvestamist sellega, kuidas me suudame tulevikku ette näha, see on aga teatavasti üsna riskantne tegevus.

Keeltes andekad

Kindel võib olla vähemalt kolmes asjas. Esiteks on ilmne vajadus järjest parema võõrkeeleoskuse järele. Nagu me teame, on Eesti viimase 10–15 aasta jooksul läbi teinud märkimisväärse muutuse. Kui 2000. aasta rahvaloenduse andmetel ei rääkinud pea pooled Eestis elavad inimesed inglise keelt, siis praeguseks oleme mitmete uuringute järgi üks paremini inglise keelt valdavaid riike maailmas. Samuti oleme väga heal positsioonil teise ja kolmanda võõrkeele oskuses. Eks aeg näitab, kas viimane on tulnud lihtsalt inglise keele massiivsest pealetungist vene, soome ja saksa keele kõrvale, nagu arvavad skeptikud, või olemegi keeltele andekas rahvas, nagu loodavad optimistid. Igal juhul on selge, et võõrkeeled kujundavad meie kultuuriruumi varasemast märkimisväärselt rohkem ka tulevikus.

Teine asjaolu tuleneb loomulikult infotehnoloogiast, mis paigutab meid kõiki kindlasse virtuaalsesse maailma. Kui keeli osatakse, siis neid ka kasutatakse. On huvitav, et juba aastaid on kostnud murelikke hääli selle üle, et meie vene keelt valdav osa elanikkonnast otsekui ei huvitu eestikeelsest meediast, samas kui juba terved põlvkonnad on kasvanud üles Ameerika filmidest pärit tavade ja kommete järgi. Kuuldavasti helistavad Eestis inimesed üsna tihti esimese ehmatuse ajel hädaabinumbrile 911!

Loomulikult ei jagune meie arvukad info- ja kultuuriruumid enam ammugi lihtsalt keeltepõhiselt (inglise, vene, eesti). Paljukardetud multikulti on Eestis juba ammu kohal, st me elamegi eri kultuurigruppidest koosnevas ühiskonnas. Varjatud hoovusi on aga keerulisem tajuda, sest me oleme harjunud liigitama inimesi vananenud kategooriate alusel, näiteks rahvuse või nahavärvi järgi. Kui varem võisid sotsioloogid inimeste hoiakuid ja väärtushinnanguid hõlpsamalt analüüsida palganumbri või elukoha alusel (sest üks või teine mõjutas oluliselt info kättesaamise võimalusi), siis tänapäeval ei ole lihtne teada, millistel saitidel teie naabrimees õhtutundidel kolab, kui tal on kiire internet ja ta valdab inglise keelt. Sama probleem on loomulikult lastevanematel ja õpetajatel, sest meil on tänapäeva noortega aina vähem ühiseid jagatud teadmisi ja puutepunkte. (Mis sageli põhjustab ülikriitilist suhtumist noorte üldkultuurilistesse teadmistesse, aga see ei ole õigustatud; tänapäeva noored ei tea vähem asju, nad teavad lihtsalt teisi asju.)

Episteemilised konfliktid

Kolmandaks on selge, et lisaks tuttavatele konfliktidele näiteks eri religioonide või rahvuste pinnal (sest ega need kuhugi kadunud ole) ootab meid lähiaegadel järjest enam konflikte, mida võib nimetada episteemilisteks. See tähendab, et tüli lahvatab põhjusel, et mõlemad osapooled, kes elavad eri kultuuriruumis, on veendunud oma väidete teaduslikkuses ja tõestatuses. Need konfliktid on tavaliselt seda tugevamad, mida vähem on aimata teise erisust: pealtnäha „normaalne” – see tähendab kõikide väliste tunnuste alusel endasuguseks kategoriseeritav indiviid – võib osutuda „ajupestuks”. Sellest, mida paljud nimetavad n-ö tõejärgseks ühiskonnaks (taoliseks, kus faktil pole enam tähendust), on episteemilisi konflikte täis ühiskond veelgi plahvatuslikum, sest kõneleja enda jaoks elab tema ise teaduslikus ja objektiivses maailmas, teised aga on langenud mingisuguste hukutavate ideoloogiate küüsi.

Põhjust, miks sellest kõigest kõneleda, pole ilmselt vaja kaugelt otsida. Võõrkeele õppimine toob uurijas automaatselt esile uuritava kultuuri suhtes empaatiavõime, mis sisaldab kahtlemata nii sümpaatia elemente (pole võimalik ühtegi keelt õppida ilma aeg-ajalt sellesse armumata), kuid samas ka väga kriitilist analüüsioskust. Ühe keele ja sellega seotud kultuuri teadvustatud ja analüütiline õppimine, mida tuleb eristada lihtsast mehaanilisest omandamisest, annab ühiskonda juurde inimesi, kes on teiste suhtes märkimisväärselt sallivamad, aga ei võta samas midagi üle mehaaniliste klišeede või stereotüüpide näol.

Uurides mõnd keerukat kirjanduslikku või ajaloolist teksti, analüüsides mõne poliitiku sõnavõtte või reklaamtekstide tehnikaid, saadakse aru ka sellest, mil viisil on võimalik lugejaga manipuleerida, kuidas avaldub demagoogia, kuidas tunda ära irooniat jne. Loomulikult ei ole see ainult eksklusiivselt võõrkeelteuurijate privilegeeritud pärusmaa, vaid kõneleb laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste tähtsusest parema ühiskonna kujundamisel.

Kuid teisalt on Eestis järjest enam ettevõtjaid, kes on aru saanud, et nende ülesanne pole mitte mõelda, kuidas nad saaksid kuskilt hangitu kellelegi kallimalt maha müüa, vaid et peavad mõtlema sellele, mida inimesed vajavad – seega osaleda praegusest harmoonilisema maailma loomises. See aga nõuab väga põhjalikku kultuuride tundmist ja sünteesimist, mida ei saa teha ilma professionaalse ettevalmistatuseta. Me ei saa küll täpselt ette aimata, milliste teadmiste omandamisel ja ühitamisel võib tekkida see järjekordne geniaalne idee, mille puhul, kui Steve Jobsi parafraseerida, on võimalik kaks otsa kokku viia. Küll aga võime omandada oskusi, mis suurendavad selle tõenäosust. Võõrkeelte oskus on kahtlemata üks neist.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!