Õpetaja ideoloogilise surve pihtide vahel

13. jaan. 2017 Eli Pilve Eesti Mälu Instituut - 2 kommentaari

 

Nõukogude okupatsiooni alates hakkas Eesti hariduselu kujundama EKP keskkomitee kooliosakonna (vaheajaga 1948–1951, kui haridust kureeris propaganda- ja agitatsiooniosakond) juhtimise alla kuuluv ENSV hariduse rahvakomissariaat, mis nimetati 1946. aastal ümber ENSV haridusministeeriumiks. Kooliosakonna ülesannete hulka kuulus nii hariduse ideolooogiline järelevalve kui ka kooliprogrammide ülevaatamine.

Teooria

Aastatel 1940–1941 jäi Eesti hariduspoliitika sovetiseerimine suures osas veel näiliseks ega küündinud hariduse sisuni. Tegelik õpetuse muutmine algas pärast 1944. aastat, kui hariduspoliitikat hakati ka sisuliselt korraldama Vene NFSV eekujul. Nii koostati Eesti NSV-s uued õppeplaanid ning õpikud. Ent enne uute õpperaamatute kirjutamist redigeeriti olemasolevaid. Näiteks Elmar Muugi „Lühike eesti keeleõpetus I” (esmatrükk 1927) ja Elmar Muugi ning Mihkel Tedre „Lühike eesti keeleõpetus II” (esmatrükk 1930) said kasutusloa, kui kordusväljaannetes olid harjutustest kõrvaldatud laused, mis algasid sõnadega: „Võidukat Võnnu lahingut …”, „Soomusrongil …”, „Issand õnnista …” jne.

Tallinna tehnikaülikooli vanemassistent R. Aavakivi kirjutas retsensioonis Jüri Grünthali ja Gerhard Rägo „Algebra õpik keskkoolile” (esmatrükk 1938) ning Rägo ja Arnold Vihmani „Algebra harjutustik keskkoolile” (esmatrükk 1938) kohta, et need on väärtuslikud õppevahendid, ent sisaldavad ideoloogiliselt sobimatuid ülesandeid. „Kogu raamatu ulatuses leidub kapitalistlikust mõtteilmast päritolevaid küsimusseadeid (ebasobivate ülesannete loetelus leidub selliseid pealkirju nagu „Kasu kauplemisest”, „Talu ost-müük”, „Streik”, „Leiva hinnatõus” jne).” „Parandatud” õpikud varustati lugemispaladega Leninist, Stalinist, suurest oktoobrirevolutsioonist, sangarlikust Punaarmeest, tööliskangelastest-stahhaanovlastest, kolhoosidest, pioneeridest jms.

Ideoloogilise kasvatuse nõue

Õpetajatelt nõuti propaganda läbiviimist absoluutselt igas ainetunnis. Soovitusi, kuidas seda teha, leidus pedagoogidele suunatud väljaannete Nõukogude Õpetaja ja Nõukogude Kooli numbrites rohkesti. Näiteks 1940. aastakäigu Nõukogude Kooli teises numbris ilmus Pavel Gruzdevi artikkel, kus autor pakkus õpilastes nõukogude patriotismi ja internatsionalismi kasvatamiseks välja sobivaid kirjanditeemasid: „Miks ma armastan oma kodumaad”, „Miks Pavel Kortšagin on nõukogude noorsoo armastatuim kangelane” jne. Teemadest endist olulisemaks pidas ta aga nende analüüsi, kus tuli erilist rõhku osutada väärarvamuste, -tulemuste ja -hinnangute üle arutlemisele. Seejuures kasutati kirjandite kirjutamist mitte ainult õpilaste veendumuste kujundamiseks, vaid ka nende kontrollimiseks. Just sel eesmärgil käskis ENSV haridusministeerium 1946. aastal korraldada koolides kirjandite kirjutamist 7. ja 11. klassis, andes teemadeks vastavalt „Võidukas Punaarmee saabus Sinu kodukohta” ja „Minu osa sotsialistliku ühiskonna hüvangu tõstmisel ja kindlustamisel”.

Ka reaalainete õpetajad ei pääsenud ideoloogilisest kasvatustööst, kohustudes jutustama näiteks keemia tähtsusest riigikaitses või sidudes füüsikaõpetuse orgaaniliselt meie maa tehnikaga; samuti rääkides suurtest teaduse esindajaist, kellel on nõukogude viljastavais tingimusis lausa lust töötada ning tunnustust leida. Füüsika- ja keemiatunnis pidi õpetaja ideoloogia alal olema loomingulisem kui näiteks matemaatikaõpetaja. 1951. aastal ilmus Nõukogude Õpetajas artikkel, milles tuletati füüsikaõpetajatele meelde unarusse jääma kippuvat kohustust kujundada õpilaste materialistlikku maailmavaadet. Matemaatikaõpetajatel oli kasvatuslikku momenti mõnevõrra lihtsam sisse tuua, sest õpikute tekstülesanded juba sisaldasid võrdlusi käitise kõige mahajäänuma töötaja ja stahhaanovlase päevanormide täitmise kohta jms. „Numbrite keel on veenev, on tarvis, et matemaatikaõpetaja niisama kui ajaloo- ja maateaduseõpetajagi kasutaks ära sotsialistliku ülesehitustöö arvulisi andmeid,” rõhutati Nõukogude Õpetaja toimetuse artiklis 21. septembril 1951. Maateaduse tundides tuli kritiseerida kodanlikku korda, näidates, et 1919. aasta maaseadus ei lahendanud maaküsimust „töötavate talupoegade huvisid silmas pidades” ja et Eesti tööstust arendati valesti, nii et tulemuseks oli tööpuudus.

Praktika

Kui lähtuda kooliinspektorite aruannetest, siis ei erinenud reaalne olukord kuigi palju sellest, mis nõutud. Oli muidugi ka juhuseid, kus kooli ideoloogilise kasvatusega sugugi rahul ei oldud, kuid tunduvalt rohkem esineb kiitvaid aruandeid. Muidugi olenes palju kooli juhtkonnast ja õpetajatest ning ka sellest, kui hästi keegi oma nõukogudevastast meelsust varjata oskas, seda varjata tahtis või tal seda varjata oligi. Inspektorite kirjutatut ei saa võtta ka puhta kullana. Nii ei loe aruannetest, mis on sõnastatud väga üldiselt ja ajastukohaselt, kirjeldades paari lausega tõstmist ja parandamist, välja mitte midagi. Näiteks Altof Lammas, Läänemaa täitevkomitee haridusosakonna inspektor, on kirjeldanud temale alluvate koolide ideelis-poliitilist kasvatustööd 1947. a sügisel järgmiselt: „Poliitilise kasvatustöö teostamine õppetöö kaudu on tunduvalt paranenud. Õppejõud on pööranud tõsist tähelepanu tunniteemas leiduvate kasvatuslike momentide esiletõstmiseks ja süvendamiseks.” Seevastu Viljandi maakonna koolide inspektori Arnold Kurve sõnul ei osatud ajaloo-, maateaduse ja konstitutsiooni tundides tunniteemat ideoloogiaga läbi põimida. Ta tõi näite Aleksander Nevski kohta, kelle puhul ei tõstetud ajalootunnis esile maleva võitlusindu, mehisust ja patriotismi rüütlite purustamisel Peipsi jääl, vaid öeldi lihtsalt, et venelased võitsid. Internatsionalismi, sotsialistliku humanismi ja bolševistliku iseloomu kasvatamine oli tundidest sootuks välja jäetud.

Nagu öeldud, olenes kõik lõpuks ikkagi inimestest. A. H. Tammsaare nimelise Tartu 1. keskkooli direktor Allan Liim meenutab pikaajalist kooliinspektorit Ain Nurka kui meest, kes pööras suuremat tähelepanu ainekäsitluse sisulisele küljele ja metoodikale, minnes ideoloogilistest küsimustest mööda pealiskaudsemalt. Kui oli vaja midagi öelda, tegi seda suuliselt. Ent aeg-ajalt inspekteeris kooli ka partei linnakomitee brigaad. „Tavaliselt oli tähelepanu all mingi konkreetne küsimus, näiteks NLKP järjekordse kongressi või keskkomitee pleenumi materjalide käsitlemine, internatsionaalne kasvatus või mõni muu ideoloogiline teema.” Õpetajad teadsid neid teemasid ette ning püüdsid õppetööd ajutiselt inspektoritele meelepäraselt korraldada.

Tallinna 21. keskkooli ajalooõpetaja Vilma Kahki sõnul tugevnes 1980. aastate poliitiliste muutuste raames üha aktiivsema vabadusliikumise taustal aina enam ka ideoloogiline surve. „Julgeolekutöötajad käisid järjest rohkem õpetajatele loenguid pidamas ning ideoloogilise kasvatusega mindi lausa hüsteeriliseks.” 40 aastat koolmeistriametit pidanud Anni Teidaru kirjutab oma mälestustes, et „tunnikonspektis pidi olema ära märgitud 3 momenti: õpetuslik, kasvatuslik ja poliitiline. Eks nad said kirja pandud, aga see viimane jäi tavaliselt ainult paberile.”

Siiski ei saa unustada, et ka õpetajate seas oli nii tõsiusklikke kommuniste, süsteemi omakasupüüdlikke ärakasutajaid kui nendega koos 1990. aastatel üleöö värvi muutjaid. Et aga enamik õpetajaid ideoloogilist kasvatust läbi ei viinud, sellega nõustub ka ajaloolane ja ajalooõpetaja Hillar Palamets. Pedagoogid Sirje ja Taavet Kuurberg tõdevad samuti, et koolis taandus see näitamisele paberil. Meelsus jäi ikka selliseks, millisena ta kodust kaasa anti. Allan Liim peab nõukogude ideoloogilise kasvatuse ainsaks mõjuks nn paralleelteadvuse teket, st õpetajad ja õpilased teadsid, millal peab vaikima, ja kui rääkida, siis mida öelda. Et kogu see kasvatustöö jäi formaalseks, seda kinnitab paljude A. H. Tammsaare nim Tartu 1. keskkooli kasvandike aktiivne osalemine taasiseseisvunud Eesti poliitilises elus.

 


Õpilased tegid kõik, et kooli päästa

Halvem oli, kui kooli inspekteeriti erakorraliselt ja ootamatult seoses mõne ideoloogilise pahandusega. Allan Liim meenutab kõige närvesöövamana 1961. aasta lõppu, kui julgeolekutöötajad olid avastanud keskkooliklassides nõukoguvaenuliku rühmituse.

Meie õnnetuseks toimus just sellal Tallinnas ELKNÜ järjekordne kongress, kus kohal nii ENSV tippjuhid kui ka ÜLKNÜ funktsionäärid Moskvast. Kongressi lõppedes tuli kooli rohkearvuline kõrgetasemeline kontrollbrigaad. Otsiti nõrku kohti ideoloogilises kasvatustöös. Direktori ja õpetajate seletusi ei peetud millekski, rohkem usuti, mida rääkisid õpilased. Siinkohal tuleb öelda, et õpilased tajusid väga hästi, mida sellises olukorras tuleb rääkida, ning tegid kõik, et kooli päästa. Puudujääke õppetöös ei leitud. Kasvatustöö suurimaks puuduseks lugesid kõrged kontrollijad Lenini portreede vähesust. Neid leiti olevat vaid mõnes ruumis. Ettekirjutus: muretseda igasse klassiruumi ja kabinetti Lenini portree. Kasvatustöö nõrkuse ja vähese kontrolli pärast karistati direktorit noomitusega. Karistada said ka rühmitusega seotud õpilased ja nende klassijuhatajad. Majandusjuhataja ostis paarkümmend Lenini pilti, mis riputati igale poole. Mõne aja pärast toimunud järelkontroll jäi olukorraga rahule.”

Ka kauaagne inglise keele õpetaja Kristi Tarand kiidab õpilasi, kelle toeta ei oleks ta oma sõnul kõikidest kontrollidest puhtalt pääsenud. Ühe humoorika näitena meenutab ta 1985. aastat, mil tema tundides tähistati Martin Lutheri sünnipäeva. Tundi tuli esinema üks vanema klassi tüdruk, kes oli koostanud referaadi, mida tuli kontrolli mõttes kuulama ka kooli partorg, mõistmata ise seejuures inglise keelt.

Hiljem sai Tarand teada poisilt, kelle kõrvale partorg istus, et viimane oli ettekande ajal küsinud, kas on juba öeldud, et usk on ­oopium rahvale. Poiss vastas, et muidugi, sellega ettekanne algaski. Samuti ei rääkinud õpilased kunagi välja, et õpetaja Tarand jutustas tunnis näiteks muistsest vabadusvõitlusest, kasutas sõnavara laiendamiseks ja võrdlevaks analüüsiks Lembitu ja Kaupo kujusid jms.


2 kommentaari teemale “Õpetaja ideoloogilise surve pihtide vahel”

  1. Luule ütleb:

    Jah, just nii oli kogu 50ndatest aastatest alates koolielu ja õpetajate tunnikonspektide eesmärkidega, kus viimasesse (kolmandasse, poliitilisse ehk ideoloogilisse) suhtuti just nii, nagu artiklis kirjutatud. Pealinnas ja Tartus oli asi ehk pingelisem, aga maarajoonidesse selline tuulamine tavaliselt kohale ei jõudnudki ja maakondades neid usult kommuniste ka eriti ametitesse ei sattunudki. Tõsi, osati elada kaksikelu ja lugeda ridade vahelt, seda taipasid ka õpilased ja rahu oli koolides olemas.Arvan, et tollaste kooliõpetajate punase kaardiga vingutamine on asjatundmatu ja nüüdseks veel aegunud ka.
    Hea oli lugeda, nii see oli. Ja õppimine oli õpilastele siiski tähtis, oluline.

  2. Valgustaja ütleb:

    Kahjuks on olnud kõik targad tagantjärgi.Produktiivsem võiks olla kaasaja probleemide kajastamisel ja konstruktiivse kriitika avaldamisel.
    Viimase aja suurte vastasseisude ja muutuste tuules on ilmnenud suurte meediakanalite äraostetavus ja mittetõeste uudiste paiskamine teatud jõudude kasuks laiade rahvahulkade meelsuse mõjutamiseks.Üllatuseks paljudele kollaborantidele, ei läinud see praegu enam demokraatiakantsiks peetud Ameerikas läbi.
    Mõtleme sellele, kui erapooletu on meie ajakirjandus, televisioon, raadio?Kes on niiditõmbajad,kelle huvides töötatakse?
    Selleks, et saada vähegi objektiivset infot, on vaja olla kursis ka teiste ülemaailmsete kanalite avaldatuga ja tuleb terad sõkaldest eraldada.
    Paras annus kodanikukriitikat ja enesekriitikat peaks meil kõigil olema , et aru saada, kes lõikavad kõige suuremat kasu digiseadmete ja tehnoloogiate invasioonist igas eluvaldkonnast, sh haridusasutustes.Kas kõik need moodsa nimega tehnoloogiad ikkagi on kõige ratsionaalsem viis õpilaste teadmiste omandamiseks?Kui palju need maksavad? Või on tihti tegemist loosunglike, kallite ja laialivalguvate ränirahnude muinasjutuga? Peaksime küsima ka seda, missugused eksistentsiaalsed ohud on loonud need sotsiaalvõrgustikud kogu ühiskonnale, kui palju vahendeid kulutatakse küberkaitsele?
    Kus on see mõistlik tasakaalupunkt kõikehõlmava ja haibitud digimaailma ja tegeliku maailma vahel?

Leave a Reply to Valgustaja

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!