Eesti õpilased PISA uuringutes: Mis mõjutab õpilaste akadeemilist edukust loodusteadustes?

Imbi Henno

PISA 2015 mõõtis eraldi, kuidas on õpilaste loodusteaduslikud tulemused, tõekspidamised ja karjääriootused seotud õppetundide mahu, huvitegevuse, õpetamise ressursside ja õpetamispraktikaga koolis. Eesti probleem on, et heade tulemustega ei käi kaasas soov töötada loodusteaduste vallas.

Viimastel aastakümnetel on olnud haridusuuringute peamisi teemasid kooli mõju õpilaste sooritustele. On uuritud, mis tegurid mõjutavad õpilaste edukust. OECD on töötanud välja haridusindikaatorite mudeli, millele tuginedes mõõdetakse haridussüsteemi kui terviku, kooli, klassi ja õpilase tasandi tegurite mõju õpilaste õpitulemustele.

Kõik viimased PISA uuringud on näidanud, et edukamad on need haridussüsteemid, kus koolil on autonoomia ja õigus otsustada õppekavade arenduse, rakenduse ning hindamise üle. Eesti koolid ja õpetajad on autonoomsed ja seda on tõendanud kõik PISA uuringud.

Egalitaarne haridus

Kuigi Eesti õpilaste loodusteaduslik sooritus oli lääne kultuuriruumi kõrgeimaid, väitsid meie koolijuhid, et nende koolid on loodusteaduste õpetamisega seotud ressurssidega nigelalt varustatud. Kui OECD riikides väitsid linnakoolide ja erakoolide direktorid oluliselt sagedamini, et nende koolid on ressurssidega paremini varustatud, siis Eesti puhul ressurssides statistiliselt olulist erinevust linna- ja maakoolide, era- ja munitsipaalkoolide, põhikoolide ja gümnaasiumide ning ka erineva sotsiaal-majandusliku taustaga koolide koolijuhtide vastuste vahel ei ilmnenud. Need tulemused kinnitavad arusaama, et Eesti haridus on egalitaarne. Eesti koolide puhul ei ilmnenud ressurssidega seotud kihistumist.

Eesti kuulus riikide hulka, kus 20% kõige vaesematest peredest õpilased saavutasid sama häid tulemusi kui OECD keskmiselt jõukate riikide (Norra, Rootsi, Taani, USA, Venemaa) õpilased või said paremaid tulemusi kui mõne riigi (Kreeka) rikkaimate perede lapsed. Tekib küsimus, miks.

OECD hariduse ja oskuste osakonna juht Andreas Schleicher rõhutab, et oluline on tähele panna, kuidas ressursse kasutatakse – kas õpilastele seatakse kõrged ootused, kas tähelepanu all on õpetamine ja kuhu suunatakse raha. Ilmnes, et erakoolid ei garanteeri edu ja paremad on enamasti mitteerakoolid. See oli nii ka Eestis.

PISA 2015 tõestas, et õpitulemuste parenemist soodustab osalemine loodusteaduste huviringides ja võistlustel, ning see kehtis ka Eesti puhul. Eestis korraldati loodusteaduslikke huviringe 43% ja olümpiaade 95% koolides. Soomes olid samad näitajad näiteks 13% ja 86%. Ilmnes, et Eesti koolides, kus korraldati loodusteaduste olümpiaade, said õpilased loodusteadustes 45 punkti (OECD riikides keskmiselt 37) kõrgema tulemuse.

Kui OECD riikides keskmiselt pakkusid loodusteaduste huviringe ja olümpiaade eelkõige soodsama sotsiaalmajandusliku taustaga koolid, siis Eesti puhul ei kehtinud ka see.

Loodusainete õpetamine

Tehnoloogia arengus on toimunud suured muutused, loodusainete õpetamises mitte nii suured. Eesti probleem on, et heade tulemustega ei käi kaasas soov töötada loodusteaduste vallas. PISA 2015-s hinnati loodusainete õpetamist järgmiste koondtunnustega: struktureeritud õpetamine (otsene juhendamine), loodusainete õpetajate antav tagasiside (kujundav hindamine), õpetuse individualiseerimine ja uurimisõpe.

Struktureeritud õpetamist iseloomustab õpetuse selge eesmärk, õppematerjali järkjärguline esitamine, õpilaste sage küsitlemine ning arengu jälgimine. Seda, et Eesti loodusainete õpetajad rakendavad enamasti struktureeritud õpetamist, on näidanud ­TALIS 2008 ja allakirjutanu oma doktoritöös.

Eesti õpilase tulemus paranes loodusteadustes üle 8 punkti, kui nad väitsid, et õpetajad kasutasid loodusainete tundides kujundavat hindamist. Peaaegu kõikide haridussüsteemide – sh Eestis, kui õpilased teatasid, et nende õpetajad rakendavad sageli individualiseeritud õpet – õpilased said parema tulemuse.

Eesti õpilased said 24 punkti kõrgema tulemuse, kui nad väitsid, et õpetaja kohandab igas või enamikus tundides õpetust, lähtudes klassi vajadustest ja teadmistest, ning aitab raskustesse sattunud õpilasi individuaalselt.

PISA 2015-s analüüsiti detailselt ka seda, kuidas mõjutab õpilaskeskse uurimisõppe rakendamine õpilaste tulemusi. Uurimisõpet hakati reklaamima loodusainete õpetamise peavooluna eelmise sajandi lõpus ja eriti pärast seda, kui see kirjutati 1996. aastal USA haridusstandardisse. Huvi vähenemist loodusteaduslike ainete õppimise vastu on seostatud ka akadeemiliste õppetegevustega ning uurimisõppe rakendamises nähakse võimalust suurendada õpilaste huvi loodusainete vastu.

Õpetaja autonoomia

Mõnevõrra üllatuslikult ilmnes PISA 2015-s, et mitte üheski haridussüsteemis, kus õpilased väitsid, et uurimisõpet rakendatakse sagedamini, ei saanud nad loodusteadustes kõrgemaid tulemusi. Eesti õpilaste väitel rakendati Eesti koolides praktilist tegevust ja uurimisõpet harva. Keskmiselt väitis ainult 9% Eesti (OECD 21%) õpilastest, et nad käivad sageli laboris või klassis ning teevad praktilisi katseid. Sellise madala sagedusega olime riikide järjestuses tagantpoolt 6. kohal.

Samas jõudsid Eesti õpilased loodusteaduste alaskaaladel, nagu andmete tõlgendamine ja uuringu kavandamine, pingereas kolmandale kohale. Siin on vastuolu. Rahvusvahelises võrdluses jõudsid Eesti õpilased uurimisoskuste alaskaaladel kõrgetele positsioonidele, aga väidavad nad, et õpivad koolis uurimuslikult harva.

Schleicher rõhutab, et tihti on õpetaja juhitud õpetamine efektiivsem. PISA andmete põhjal ei tähenda süvaõppimine õpilase juhitud õppimist − olulisem on see, et õpetajad põhjalikult seletaksid, õpilased arutaksid, esitaksid küsimusi ning õpetajad kohandaksid õpetamist vastavalt olukorrale. Selline õpetamine soodustab õpilastel kontseptuaalse sügavuse kujunemist.

Õpetajatele tuleb võimaldada enam autonoomiat, et nad saaksid ise otsustada ja kohandada õpetust. Edukamad süsteemid investeerivad õpetajatesse (õpetamise kvaliteeti), mitte klassi väiksusesse. Heade koolijuhtide ja õpetajate leidmine ning nende arendamine ei sõltu mitte niivõrd palgast, kuivõed intellektuaalsete väljakutsete pakkumisest.

PISA 2015 oluline üldistus oligi, et loodusainete ressurssidel ning loodusteaduslikel tegevustel on õpilaste tulemustele nõrgem mõju kui sellel, mitu tundi õpilased pühenduvad loodusainete õppimisele, ning sellel, kuidas loodusainete õpetajad neid õpetavad. Õpetada paremini on olulisem kui uurimisõppe kasutamine või laborite tehniline seisukord.

Kõrgeid tulemusi saavutatakse siis, kui ühendatakse oskuslikult traditsioonilisi ja uuenduslikke meetodeid. Hästi struktureeritud õpetaja juhitud tunnil ja õpetuse individualiseerimisel on õpilaste tulemustele positiivne mõju. Kuigi uurimisõppel ja praktiliste tööde tegemisel oli õpilaste tulemustele negatiivne mõju, oli tal positiivne mõju õpilaste motivatsioonile ja karjäärivalikutele.

PISA 2015 näitab, et Eesti haridussüsteem ei kihista ja pakub õpilastele kvaliteetset haridust. Meie senised haridusreformid ja riiklikud õppekavad on kooskõlas rahvusvaheliste arusaamadega loodusteaduste õppimisest ning õpetamisest.

Eesti õpetaja on professionaal ja rakendab enamasti struktureeritud õpetamist, aga tal peaks olema rohkem aega tegelda õpilastega individuaalselt ja huvi toetada süvaõppimist ning rakendada uurimisõpet. Uues õpetajate ja koolijuhtide programmis on meil võimalus investeerida meie headesse õpetajatesse ning võimestada neid jätkuvalt hästi õpetama.