Kiituse äraspidine mõju
Maie Tuulik
Kiitusel on äraspidine võim, väidavad uusimad uurimused. Kui lapsele korrutada, kui eriline ta on, siis rikub see ta ära. „See on neurobioloogiline fakt,” kinnitavad Po Bronson ja Ashley Merryman oma raamatus „Kasvatamishirm”.
Alates 1969. aastast, mil ilmus Nathaniel Brandeni kirjutis ajakirjas The Psychology of Self-Esteem, kujunes põhidogmaks, et kiituse, eneseaustuse ja sooritusvõime tõus ja langus on vastastikuses seoses. Kuna eneseaustus on indiviidi olulisim tahk, tuleb positiivse enesehinnangu saavutamiseks teha kõik mis võimalik.
Sellest kujunes laialdaste sotsiaalsete mõjudega liikumine. Kõik, mis võis laste enesehinnangut potentsiaalselt kahjustada, kuulutati tabuks. Näiteks oli Massachusettsis koguni koolipiirkondi, kus kehalise kasvatuse tunnis harjutati hüppenööriharjutusi ilma hüppenöörita, et keegi ei komistaks ja end kukkudes ei häbistaks. Võistlused ja konkursid polnud soovitatavad, jalgpallitreenerid ei hakanud väravaid lugema ja andsid auhindu kõigile. Õpetajad viskasid punased pliiatsid ära. Kriitika asendati teenimatu tunnustamisega.
Kolmekümne aasta jooksul avaldati üle 15 000 selleteemalise artikli. Nende hilisem analüüs näitas, et ainult 200 uurimuses kasutati teaduslikult vettpidavaid meetodeid. Selgus, et kõrge enesehinnang ei mõjuta koolihindeid ega karjäärielu. Ei leidnud kinnitust ka väide, et madala enesehinnanguga inimesed kompenseerivad seda agressiivsusega. Otse vastupidi, äärmiselt agressiivsed inimesed olid endast väga heal arvamusel. Kõrge enesehinnangu ja agressiivsuse määra seos oli selgelt näha ka lastega läbi viidud uurimustes.
Läbikukkumise hirm
Enne Carol Dwecki ja tema töörühma eksperimente usuti, et intelligentsuse eest kiitmine turgutab laste enesekindlust. Stanfordi ülikooli uurijad analüüsisid kiituse mõju kahekümnes New Yorgi koolis. Dwecki töörühm oletas, et see annab tagasilöögi kohe, kui lapsed seisavad esimest korda silmitsi läbikukkumise või raskustega.
Ühes katses kiideti osa lapsi pingutuse eest ja teist osa nende nutikuse ehk intelligentsuse eest. Esimesest rühmast valis 90% järgmise ülesande raskema piltmõistatuse komplektist, teisest rühmast valis enamik lihtsa testi. See tähendab, et nutikad lapsed lõid vedelaks.
„Me nagu ütleme neile: sa näed tark välja, ära riski vigade tegemisega,” kirjutasid uurijad. Nutikad vältisid kergemat valikut tehes häbisse jäämise riski.
Pingutuse rõhutamine annab lapsele muutuja, mida ta saab kontrollida. Laps hakkab end nägema oma edukuse juhtijana. Need, kes peavad kaasasündinud intelligentsust võtmeks edu juurde, hakkavad pingutuse olulisust alahindama. „Ma olen tark ja mul pole vaja pingutada,” mõtleb laps.
Ühes oma uurimuses leidis Dwecki töörühm, et pärast ebaõnnestunud testivooru sattusid masendusse kõik tüdrukud. Mida kõrgem oli nende IQ, seda suurem oli nende masendus. Tüdrukud olid harjunud olema veatud. Intelligentseid lapsi muudab haavatavamaks neile osaks saav kiitus.
Ka koolieelikud polnud kiituse äraspidise mõju suhtes immuunsed, selgus uurimustest.
Laps peab kiituse ära teenima
New Yorgi ülikooli psühholoogiaprofessor Judith Brook tõdes, et kiitus on oluline, kuid mitte tühi kiitus. Õpitulemustes mahajäävatele õpilastele mõjub kiitus hukatuslikult. Õpetaja edastab neile tahtmatult sõnumi, et õpilane on jõudnud oma sisemiste võimete piirile. Seevastu kritiseeriv õpetaja annab edasi sõnumi, et õpilasel on võimalik tulevikus oma tulemusi parandada. Kui lapsed kuulevad kiitust, mis on nende arvates teenimatult saadud, hakkavad nad edaspidi alahindama mitte ainult ebasiirast, vaid ka siirast kiitust.
Kui me kiidame last iga tühja asja eest, enesestmõistetavate toimingute eest, siis hävib kiituse ergutav mõju. Ühelt poolt võib laps otsekui nürineda kiituse suhtes, teiselt poolt võib ülearune kiitmine muuta lapse väga iseteadlikuks. Lapse kasvades peaks laienema selliste enesestmõistetavate toimingute ring, mis esiletõstmist ja kiitust ei vääri. Üldjuhul tuleks last kiita vaid siis, kui ta teeb midagi rohkem või paremini, kui nõuavad tema otsesed kohustused.
Sellel reeglil on aga üks erand: iga väikest edusammu tuleb märgata ja tunnustada neil, kes on vähevõimekad, ent pingutavad. Ergutamist väärib mitte ainult lõpptulemus, vaid ka jõupingutus, püüdlus ennast ületada.
Töö kiidab tegijat
Liigne kiitmine moonutab laste motivatsiooni: nad hakkavad tegema asju üksnes kiituse nimel ning kaduma läheb seesmine rahuldustunne millegi ärategemisest.
Just seepärast arvatakse, et parim tasu töötegijale on töö õnnestumine. Kui laps saab aru, et tema tehtu on vajalik ja oluline, siis hakkab ta mõistma, et hästi tehtud töö toob kasu kõigile. Kui laps on oma kohustustega hästi toime tulnud, võib talle usaldada järjest keerukamaid ja vastutusrikkamaid töid.
Eneseusalduse kogemine on tööharjumuste ja teatud iseloomuomaduste tekkimiseks hädavajalik. Usaldust peetakse parimaks tasuvormiks, ent see sobib peaasjalikult vanematele lastele, sest eeldab kõlbelise arengu teatavat taset. Väikelaste puhul tuleb kasutada silmaga nähtavaid ergutusvahendeid.
Hoiatada tuleks materiaalsete väärtustega tasumise, n-ö äriliste vahekordade eest. Kui laps on harjunud iga liigutuse eest saama käegakatsutavat tasu, siis hakkab ta tõenäoliselt ka edaspidi kõike tasusse ümber rehkendama. See tähendab, et heal pilgul, sõbralikul naeratusel ja tänulikul meelel ei ole tema jaoks edaspidi mingit väärtust.
Loomulikult ei tähenda see, nagu ei tohiks lastele midagi kinkida ja taskuraha anda, aga vanemad ei peaks kinni maksma iga pisiteenet.
Kiitust saab väljendada mitmel viisil: naeratusega, kiitva sõnaga, julgustava märkusega, puudutusega, paitusega, teatud õiguste andmisega, lubadusega ning aineliste asjadega, nagu kingitused, raamatud, lilled, maiustused, väljasõidud jms.
Kiitus on nii tasu hea teo eest kui ka positiivne kinnistamine. Mäluseosed kujunevad tugevaks just siis, kui kinnistajaks on midagi meeldivat. Rõõmus meeleolu seostub teoga, mille eest kiideti. Täiskasvanute heameel, nende siiras rõõm ja rahulolu mõjub lapsele kiitusena. See innustab teda edasi püüdma. See, mille eest me oma lapsi kiidame, näitab neile, mida me ise elus tähtsaks peame.
Püsivuse õpetamine
Robert Cloninger Washingtoni ülikoolist treenis labürindis rottide ja hiirte püsivust pelgalt sellega, et ei premeerinud neid, kui nad lõppu jõudsid. Püsivus on alateadlik reaktsioon, mida juhib aju teatud sünapside ahel. Cloninger tegi kindlaks selle närvivõrgu, skaneerides aju oimusagarat ja otsaju juttkeha.
See ahel valitseb tunnustusega seotud ajukeskust ja lülitub sisse kohe, kui vahetust hüvitisest vajaka jääb. Kui see aktiveerub, saab ülejäänud aju sõnumi „Ära loobu pingutamast. Silmapiiril terendab dopamiin, aju keemiline hüvitis edu eest”. Magnetresonantstomograafia abil sai Cloninger näha, et mõnel inimesel vallandub see lüliti regulaarselt, teistel aga haruharva.
„Võti seisneb vahelduvas innustamises, aju peab õppima, et masendavatest kogemustest on võimalik üle saada. Inimesel, kes saab üleskasvamisel liiga sageli kiita, ei kujune välja püsivust, sest ta lakkab pingutamast kohe, kui hüvitis kaob,” kirjutas teadlane.
Kiiduväärt kirjutis. Ülearuse kiitmisega saavutatakse pahupidiseid tagajärgi. Seepärast tuleb tõdeda, et meiekandis kehtinud karmivõitu, kuid asjalik kasvatus andis tõhusamaid tulemusi, mis võimaldasid jõuda arenenud iseseisva riigini. Saavutatut tuleb aga ka hoida. Selleks on vaja heatahtlikku südamlikkust, mis on asjalikult nõudlik.
Kogu selle pika jutu peale – mina soovitan soojalt – kõigil lugeda elulist õpetlikku raamatut ….rikas isa ,vaene isa …imetabavalt on seal antud õpetusi eluks – nii lapsevanematele , kui ka lastele .see raamat võiks olla koolides —- kohustuslik kirjandus —- raames lugemiseks …ja vot seda raamatut
Lapsed loeksid … – ja leiaks elu mõtte …- suhtumise ellu … Katsetaksid .., järgiksid …, oskaksid liita ja lahutada …- mõistaksid soovi edasi astuda … Leidsin selle raamatu juhuslikult raamatukogust ….maha kantud ….raamatute seast . pealkiri oli põnev ja suvalisest kohast avades – leidsin kohe – soojendava tarkusetera ….nūūdseks olen raamatut paar korda läbi lugenud ja targematega arutlenud …kõik kiidavad …soovitan soojalt…lugege…– rikas isa , vaene isa ….–.usun et , kes loeb – ei kahetse , vaid soovitab teistele ….kõike kaunist.