Noora kutsub õppima ja uurima

Tartus asuva Euroopa moodsaima rahvusarhiivi uus hoone sai nimeks Noora tulenevalt asukohast Nooruse tänavas ja rahvusarhiivi lühendist (RA). Aasta jooksul koliti Tallinnast, Haapsalust, Kuressaarest ja arhiivi vanast Liivi tänava majast Noorasse 3,5 miljonit säilikut. Uus maja mahutab 43 riiulikilomeetrit materjale.
Foto: Benno Aavasalu

President Kersti Kaljulaid ja riigiarhivaar Priit Pirsko vaatlevad rahvusarhiivi kogude ühte vanemat ürikut aastast 1252, kus on esmakordselt nimetatud Eestimaa rüütelkonda ja mille vahapitseril kujutatud Taani kuningakoja kolm lõvi said aluseks Eesti Vabariigi riigivapile. Samas kõrval asub arhiivi kogude vanim ürik – Taani kuninga Erik IV kiri kirikukümnise kohustusest oma Eestimaa vasallidele Harju-, Viru- ja Järvamaal aastal 1240. Foto: Benno Aavasalu

Eelmisel nädalal Tartus avatud Eesti rahvusarhiivi uude hoonesse Noorasse on oodatud ka õpilased ja õpetajad. Mitte ainult Euroopa moodsaimat arhiivihoonet uudistama, vaid peagi ka arhiivitundidesse, mille programm on koostamisel.

Arhiivipedagoogi Liisi Pabsteli sõnul on uues majas head võimalused läbi viia arhiivitunde, kuna on 32-kohaline õppeklass. Vanas majas Liivi tänavas, mis oli 1904. aastal ühiselamuks ehitatud, sellist ruumi polnud. Õppeklassis on nutitahvel, mille abil saab tunde huvitavamaks ja sisukamaks muuta. Plaanis on soetada tahvelarvutid, et õpilased saaksid ülesandeid lahendada. Avastamisrõõmu pakub varaemast suurem püsinäituse pind. Fuajees paiknev näitus „Keerdkäigud” heidab pilgu Eesti murrangulistesse aastatesse 1917–1920.

„Arhiivi saab tulla ekskursioonile, et tutvuda ruumide ja tööga, mis arhiivis tehakse,” lausus Pabstel. „Varsti on võimalik tulla ka arhiivitundidesse, mida praegu alles välja töötame. Huvilistel tasub silma peal hoida meie kodulehel, kuhu uued programmid ilmuvad.”

Tunni ülesehitus sõltub paljuski õpetajast ning tema soovidest. Arhiivitöötajad saavad rääkida oma rikkalike materjalide põhjal eri etappidest Eesti ajaloos. Suur osa on ka õpilaste iseseisval allikate uurimisel.

„Üldiselt on hea arhiivis läbi viia ikka ajalootunde, mis keskenduvad eri perioodidele,” märkis Pabstel. „Samas on olenevalt teemast kokkupuuteid ka muude ainetega, näiteks tehnoloogia, eesti keele, inimeseõpetuse, ühiskonnaõpetuse ja karjääriõpetusega. Arhiivitundides kujundame ka üldpädevusi.”

Noorematele õpilastele saab pakkuda käelist tegevust, mis muudab tunni mitmekesisemaks ning lõbusamaks. Enne arhiivi tulemist peaks kokku leppima sobiva aja ning teemad, millest võiks rääkida. „Muud suuremat ettevalmistust me õpetajalt ei nõua,” lausus Pabstel.

Kui õpetajad soovivad, siis on arhiivi töötajad valmis tulema ka koolidesse oma tööd ja võimalusi tutvustama. Huvi korral tuleks võtta ühendust telefoni või e-kirja teel.

Liisi Pabstel. Foto: erakogu

Uurimistööks materjali

Õpilased külastavad arhiivi ka uurimistööde jaoks materjali otsides. Vaadates uurijate külastusi vanusedekaadide alusel virtuaalses uurimissaalis (VAU-s), kuhu registreeritakse arhiivi uurimissaali kohale tulnud, on näha, et umbes 250 kasutaja sünniaasta jääb 2000. aastatesse.

„Kuna uurijad peavad VAU-s märkima ka säilikute kasutamise eesmärgi – näiteks õppe-, teadustöö, genealoogia, õiguste tõestamine –, siis selle järgi saame samuti statistikat teha,” rääkis Pabstel. „Samas on selline statistika subjektiivne, kuna iga kasutaja võib eesmärgi märkida vastavalt oma seisukohale.”

Mullu veebruarist kuni käesoleva aasta veebruarini on õppetööga tegelnud umbes 3800 inimest. Tavaliselt märgivadki õppetöö oma eesmärgiks õpilased ja bakalaureusetudengid. Igatahes on õpilasi, kes arhiiviallikaid ja andmebaase kasutavad, mitu korda vähem, kui üliõpilasi. Enamasti tunnevad õppurid huvi oma perekonnaloo, kodukoha või kooli ajaloo vastu.

„Kui õpilane alustab esimest uurimist, on talle kindlasti tuge ja juhendamist tarvis, alustades sellest, millist uurimisteemat üleüldse valida ning kuidas vajalikku materjali üles leida. Seega võiks õpilane esimest korda arhiivi külastada koos õpetajaga,” soovitab Pabstel.

Kõik oleneb muidugi konkreetsest õpilasest, tema eelteadmistest ning huvidest, samuti teemast, mida ta soovib uurida. Üldiselt võiks alustada virtuaalsest uurimissaalist, kuna olenevalt teemast võib sealt leida häid näpunäiteid uurimisega alustamiseks ning ka teema kohta käivaid digiteeritud allikaid.

„Silmas peaks ka pidama, et mõne perioodi dokumendid ei olegi õpilastele jõukohased, kuna nende lugemiseks tuleb osata võõrkeeli, tavaliselt vene või saksa keelt, aga ka gooti kirja,” täheldas Pabstel. Arhiivipedagoog on õpilastele-õpetajatele heaks abimeheks ja tema õlul on hulk ülesandeid.

„Mõnel päeval arutame ja valmistume suuremateks üritusteks, nagu näiteks MuuseumiÖö, samuti ekskursioonideks, arhiivitundideks ja töötubadeks, mõnel päeval viime neid ise läbi,” lausus Pabstel. „Õpilastega kohtuda on alati tore, saab kuulda palju omanäolisi ning huvitavaid arvamusi ja arusaamu. See avardab ka enda silmaringi. Mitte ainult mina ei anna teadmisi õpilastele, vaid nemad annavad neid mulle.”

Hiljuti viis Pabstel läbi lühikese arhiivitunni Tartu Karlova koolis, kus ta on ka ise õppinud, ja see tõi palju toredaid mälestusi meelde. Tunni teema oli pitserid ning pitsatid.

„Teadupärast kasutati pitsereid varem allkirja asemel ning see tõestas ka dokumendi ehtsust, mille peale üks õpilane teraselt märkis, et tegemist oli justkui vanaaegse digiallkirjaga,” muheles Pabstel.

2016. aastal oli arhiivihoone pikalt suletud nii uurijate kui kooligruppide jaoks, mistõttu ei saanud huvilisi vahepeal vastu võtta. Nüüd, kui uus maja on avatud, on näha ka suurt huvitõusu. Ainuüksi Noora avatud uste päevadel käis uusi ruume uudistamas rohkem kui 2000 arhiivisõpra.