Õpetaja saab selleks palju teha, et õpilased harjuksid teatris käima

17. veebr. 2017 Tiina Vapper toimetaja - 3 kommentaari

Mida 13-18-aastased teatrist otsivad ja leiavad? Mida saaks noorte teatrihuvi suurendamiseks teha teater ja mida kool? Nende ja paljude teiste küsimuste üle arutasid teatritegijad ja õpetajad 9. veebruaril toimunud vestlusringis. Fotod: Pille Kose ja Tiina Vapper

 

Kui tihti käivad noored praegusel ajal teatris? Mida 13–18-aastased teatrist otsivad ja leiavad? Kes ja kuidas peaks õpilasi teatri juurde juhatama? Nende ja teiste küsimuste üle arutlesid 9. veebruaril vestlusringis NUKU teatri kunstiline juht Taavi Tõnisson ning näitleja ja lavastaja Mirko Rajas; Rakvere Teatri kunstiline juht Üllar Saaremäe ja turundusspetsialist Laila Talunik; VAT Teatri korraldus- ja kommunikatsioonijuht Tiiu Talvist. Õpetajaid esindasid Gustav Adolfi gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Katre Pelisaar; GAG-i ja Tallinna inglise kolledži kauaaegne inglise keele õpetaja Mare Kallas.

 

Kui hästi teatrid teavad, mida noor publik ootab ja vajab?

Tiiu Talvist: VAT Teater teeb oma lavastusi luues koolidega palju koostööd – küsime noorte arvamust selle kohta, mis neid huvitab. Mitte nii, et teeme lavastuse valmis ja see peab neile meeldima. Ei ole ausamat publikut kui teismelised. Kui laval toimuv neile korda ei lähe, näitavad nad seda kohe välja. Kuna meie täiskasvanutena näeme asju teistmoodi ja paljust teavadki nad meist juba rohkem, ei pea häbenema neilt nõu küsida. Tänu sellele on meil noortega head suhted.

Taavi Tõnisson: Ka NUKU-l on koolidega hea koostöö. Peame oma „satelliitideks” õpetajaid, kes õpilastega iga päev kokku puutuvad, ja oleme püüdnud nende tagasisidet repertuaari valikul arvestada. Rohkem tuleks ilmselt küsida noorte enda arvamust, sest kõige raskem ongi leida head lugu, mis neid puudutaks. Üks, mis meid on aidanud, on teatri noortestuudio, tänu millele jõuavad teatrisse ka nende sõbrad.

Laila Talunik: Rakvere Teatri repertuaaris on noortelavastustel väiksem osakaal kui NUKU-s ja VAT-is, aga midagi on meil nende jaoks kavas igal hooajal. Noorte teatris käimise harjumuse tekitamiseks on see oluline. Teame, et enamik noori jõuab teatrisse siis, kui õpetaja neid siia tundide ajast toob. Tahaksime, et nad tuleksid rohkem oma initsiatiivil. Noortega suheldes on selgunud, et kuigi elame infoajastul, ei jõua neile suunatud info tihti nendeni. Järelikult tuleb otsida uusi kanaleid ja võimalusi.

Üllar Saaremäe: Vanus 13 ja ülespoole on kõige keerulisem sihtgrupp üldse. Lastele on lihtsam lavastamiseks häid lugusid leida, aga teismelistele tuleb materjali hoolikalt valida ja piltlikult öeldes kandikul serveerida. Võime ju mõelda, et üks või teine asi, mille välja pakume, võiks neile sobida ja kohale jõuda, aga alati see nii ei ole. Samas võib neile korda minna hoopis teistsugune ja märgatavalt vanematele mõeldud lavastus. Noori ei tohi alahinnata. Ei saa nii mõelda, et võtame repertuaari „Olen 13-aastane” ja saal on raudselt täis. See on keeruline teema, mõtleme selle peale kogu aeg.

Mirko Rajas: Olen samuti sageli mõelnud, kus on peidus need lood, mis noori kõnetavad, ja kuidas teatris nende tähelepanu köita. Võib ju teha lavastuse, mis pakub kogu aeg tugevat emotsiooni – kiire tempo, vali muusika, ja tähelepanu ongi 100% hoitud, kuna sarnaneb sellega, mida nad iga päev ekraanilt näevad. Arvan, et hetkeemotsioonist olulisem on siiski see, mida nad teatrist ellu kaasa võtavad. Võib-olla keskendumegi praegu liialt palju selliste lugude otsimisele, millega noori teatrisse meelitada. Õigem oleks nende teatrimaitset ise suunata. Mulle tundub, et teatris võib ka keerulisemaid lavastusi teha, et vaataja peaks ise natuke rohkem vaeva nägema. Teatri eesmärk on ju ka publikut kasvatada. Olen seda meelt, et noorteni võib jõuda ka klassikaliste tekstide kaudu. Üks võimalus ongi käsitleda lavastustes noorte jaoks olulisi sotsiaalseid teemasid, teisalt tundub mulle, et põnevam ja väärtuslikum on, kui nad jõuavad kontaktini teatriga hea ilukirjanduse kaudu. Hiljuti mängisid ühe gümnaasiumi teatriklassi õpilased arvestusel katkendit „Kevadest”. Publik, 9.–12. klassi õpilased, oli väga elevil. See, kui noored mängivad noortele, on üks võimalus teatrit neile lähemale tuua. Noortestuudiote ja teatrikoolide lavastused on noorte seas väga populaarsed.

Kuidas saab kool õpilastes teatrihuvi tekitada ja kes otsustab, mida vaatama minnakse?

Mare Kallas: Olen seda meelt, et teatris käijaks kasvatakse. Olen õpetaja olnud 29 aastat, kogu selle aja ka klassijuhataja, ja suure teatrihuvilisena püüdnud kasvatada teatriarmastust ka oma õpilastes. Alates neljandast-viiendast klassist, kui olen nad enda käe alla saanud, oleme kord kuus või vähemalt korra õppeperioodi jooksul teatris käinud, kokku neli-viis korda aastas. Algklassides on õpilasi lihtsam suunata, sest selles eas töötavad veel autokraatsed meetodid. Mida aeg edasi, seda kavalam, nutikam ja loovam peab olema õpetaja. See on omamoodi n-ö peavoolu küsimus. Kui õnnestub klassi liidrid teatriusku pöörata, tulevad ka ülejäänud kaasa. Mõne klassi puhul ongi nii juhtunud. Õpetajad saavad selleks palju ära teha, et õpilased harjuksid teatris käima. Kuuenda-seitsmenda klassini olen valinud sobiva etenduse enamasti ise, aga serveerinud seda meie ühise otsusena. Kaheksandast-üheksandast klassist palusin klassist kahel teatrihuvilisel õpilasel, ühel poisil ja ühel tüdrukul, teatrite kodulehtedega tutvuda ja etendus ise valida. Mõnikord tundus mulle, et nad tegid täiesti vale otsuse, ometi selgus teatris, et nii see polnud, nii et õpilaste maitset tasub usaldada. Tagantjärele on õpilased hinnanud just seda, et käisime vaatamas erinevaid tükke: traditsioonilisemaid ja modernsemaid, mõtlemapanevamaid ja lõbusamaid. Nad on mulle tunnistanud, et tänu meie ühistele teatrikülastustele kasvasid nad teatri külge.

Katre Pelisaar: Mulle on paljud gümnaasiumiõpilased öelnud, et õpetaja, teie olete ainuke inimene, kellega ma teatris käin. Kodu tugi on paljudel selles puudu. Kuna õpetan nii humanitaar- kui ka reaalklassis, on mul võrdlusvõimalus. Humanitaarklassi õpilased käivad ka ise palju teatris ja kontsertidel ning pakuvad välja, mida võiks vaatama minna. Reaalklassis tõuseb tihtipeale küsimus, miks peab minema, miks peab lugema. Seepärast tulebki üks-kaks korda aastas teatriskäik õpilastele kohustuslikuks teha – see on oluline osa haridusest. Halb üllatus on minu jaoks olnud, et üsna paljud õpetajad on öelnud, et neid teater ei huvita, see on eilne päev.

Taavi Tõnisson: Kas õpilasel on vabadus öelda, et ta ei tule teatrisse, sest see ei huvita teda?

Katre Pelisaar: On küll, aga iga kord ma sellega ei arvesta. Lähtun põhimõttest, et enne lõpliku otsuse tegemist õpi teatrit tundma. Ühe-kahe etenduse vaatamise olengi sidunud kirjaliku tööga, mille eest panen hinde. See motiveerib õpilast teatrisse tulema. Meie koolis on igas klassis ette nähtud õppekäik mõnda teise linna ja alati on see seotud teatrietendusega. Nii saavad õpilased näha teatrit ka Tartus, Viljandis, Pärnus, Rakveres. Kõige keerulisem on kaasata neid, kellel ei ole teatris käimise harjumust ja kelle kodus see traditsioon puudub. Viimastel aastatel olen klassile teatripileteid broneerides pakkunud neid ka õpilaste vanematele.

Tiiu Talvist: Mulle meeldiks väga, kui pered just teismelistega rohkem koos teatris käiksid. VAT Teatris näeb seda paraku haruharva. Ometi on teater koht, kus lapsevanem saab lapsele nii lähedale, arutades ühiselt asjade üle, millest nad ehk muidu ei räägi.

Üllar Saaremäe: Kui tihti jääb õpilasel teatrisse tulemata seepärast, et perel pole see majanduslikult võimalik?

Katre Pelisaar: Minul ei ole sellist juhust olnud. Olen kuulnud heategevusprojektist „Aitan lapsi”, aga mul pole olnud vaja seda kasutada. Küll aga tuleb teatril konkureerida õpilaste hobidega. Tihti ei tulda klassiga teatrisse kaasa seepärast, et samal päeval on trenn, võistlus, mõni huviring. Võimalusi on palju ning igaüks valib, mis on tema jaoks prioriteet. Seetõttu ei saagi teatrisse tulekut iga kord kohustuslikuks teha. Pigem on küsimus, kuidas seda teiste tegemiste seast esile tõsta.

Mare Kallas: Küsimus ongi prioriteetides. Kuidas keegi oma aega planeerib, sõltub sellest, kas ta tahab seda etendust näha või ei. Kes on teatrisse tulnud, pole kunagi kahetsenud. Isegi kui talle etendus eriti ei meeldi, on klassikaaslastega väljaspool klassiruumi koosolemise kogemus suur väärtus.

Kuidas te õpilasi teatrisse minekuks ette valmistate?

Mare Kallas: Olen lasknud neil autori, näidendi ja selle teemade kohta raamatutest ja internetist uurida. Eelhäälestus on huvi tekitamiseks väga oluline. Olen kogenud, et õpilastes tekitab isegi omamoodi hasarti, kas teadmine, mis tal teatrisse minnes on, haakub sellega, mida ta laval näeb. Ühesõnaga, kas tekib ahaa-moment. Olen palju koostööd teinud NUKU teatriga, samuti VAT Teatriga, kelle kodulehekülg on õpetaja jaoks väga toetav. Kui kutsusin NO teatrist dramaturg Eero Epneri õpilastele rääkima, kuidas üks või teine lavastus sünnib, juhtus see, et järgmised pool aastat käisidki nad ainult NO teatris. Kooli jõudev infotulv on õpetaja jaoks nii tohutu, et muutub pigem infomüraks, mistõttu sageli mõjutab meie valikuid just isiklik kontakt.

Laila Talunik: Kuna infot on palju, julgustan õpetajaid küsimustega teatri poole pöörduma. Aitame sobivat lavastust valida, lugu lahti seletada, organiseerida enne või pärast etendust näitlejatega kohtumisi jne. Oleme avatud ja saame pakkuda eri võimalusi.

Taavi Tõnisson: Seda tehaksegi juba päris palju: lavastuste käsitlemisel on abiks toetavad materjalid, korraldatakse kohtumisi näitlejatega, vestlusringe, ekskursioone. Samas, kas see pole omamoodi kahe teraga mõõk? Kui teater on loonud lavastuse, kuhu suur hulk inimesi on pika aja jooksul oma aega ja energiat panustanud, kas siis sellest on vähe?

Tiiu Talvist: VAT-is on hästi käima läinud töötubade süsteem, mida koolid palju tellivad. Pea kõigil noortelavastustel on juures toetavad materjalid. Meie kodulehelt saab õpetaja nõuandeid, kuidas enne teatrisse minekut õpilasi häälestada ja pärast nähtut analüüsida. Leian, et selline tugi on koolide jaoks oluline.

Kas õpilastele tuleb rääkida ka sellest, kuidas teatris käituda?

Mirko Rajas: Saalis on alati neid, kes etenduse vastu huvi ei tunne ja pigem oma asju ajavad. Samas on teater mänguline keskkond ja kui juba eos eeldada, et noor inimene käitub halvasti, ja talle enne etendust sõnad peale lugeda, tekitab see pingelise atmosfääri, mis mõjutab nii publikut kui ka näitlejaid. Oskus käituda on laiem küsimus ja algab eelkõige kodust. Jaanuari lõpus oli meil „Väikese printsi” kontrolletendus ja ma märkasin, et just täiskasvanud, kes lastega kaasas olid, võtsid saali kohvitopsid ja krõpsupakid kaasa. Aga laps võtab ju täiskasvanutest eeskuju! Kui täiskasvanu vaatab etenduse ajal nutitelefonist mitu korda kella või loeb uudiseid, on raske lastele midagi ette heita.

Tiiu Talvist: VAT Teatri näitlejaid pani hiljuti nördima, et etendus jõudis vaevu lõppeda, kui esireas istunud noormehed püsti hüppasid ja saalist välja jooksid, ilmselt garderoobisappa. Samal õhtul käisin kontserdil, kus publikuks olid täiskasvanud, kuid kordus sama asi. Sellest tuleb õpilastega kindlasti rääkida, et pärast etendust on viisakas näitlejaid aplausiga tänada.

Taavi Tõnisson: Just, aplaus on nagu energiavahetuse hetk näitlejate ja publiku vahel.

Katre Pelisaar: Olen nõus, et täiskasvanud annavad selles halba eeskuju. Alles hiljuti oli mul Tallinna Linnateatri etendusel ühe seltskonna pärast väga piinlik.

Kuidas te nähtud lavastust õpilastega tunnis käsitlete?

Mare Kallas: Oleme nendega klassijuhataja tunnis arutlenud või kirjutanud. Gümnaasiumiõpilastel olen lasknud enamasti kirjutada essee, murdeealistele sobivad rohkem uudsed, intrigeerivad, ootamatud ülesanded. Juba teatrikülastus ise lõhub tavapärast kooli paradigmat ja näitab, et õpetama ja õppima ei pea üksnes ainetundides, vaid seda saab teha ka mujal. Teatris nähtud teemad on olnud tihti päästikuks muudele teemakäsitlustele. Olen saanud oma murdeealistega arutleda sõja, sõpruse, armastuse, tolerantsuse, isegi seksuaalkasvatuse teemal. Üks asi on teatrist saadud elamus, teine see, kuidas me selle hiljem natuke teise nurga alt kinnistame.

Ilmselgelt on õpetajal teatrihuvi tekitamisel oluline roll. Rääkige palun, kuidas te ise teatri juurde jõudsite?

Tiiu Talvist: Mina jõudsingi teatri juurde tänu õpetajale. Ta tõi meid, Saaremaa lapsi, kooli ajal lennukiga Tallinnasse Estonia teatrisse balletti vaatama. Olen talle südamest tänulik, see oli kõige meeldejäävam teatrikogemus, mis siduski mind teatriga.

Mirko Rajas: Mina enne gümnaasiumi teatris suurt ei käinud, huvi tekkis tänu kirjandusõpetajale, mistõttu arvan, et just kirjandusõpetajal on väga oluline roll õpilaste teatri juurde juhatamisel. Mäletan, et lugesime Tšehhovi, Dostojevski ja teiste autorite näidendeid, vähemalt 13–14 raamatut aastas, ja alati järgnes seminari vormis põnev arutelu. Käisin sel ajal hästi palju Tallinna Linnateatris ja Theatrumis ja vaatasin mitte noortele suunatud, vaid just täiskasvanute repertuaari, sest need tegelesid minu jaoks oluliste teemadega. See on habras iga, kui ei taha kõigiga oma tundeid jagada, aga teatris sain neid enda sees läbi elada ja mõtestada.

Taavi Tõnisson: Mina kasvasingi sõna otseses mõttes teatris. Olin seitsmene, kui sattusin ühte stuudioteatrisse Tartus, mis haaras mind jäägitult. Minu vanematel nii suurt teatrihuvi polnud, aga olen neile tänulik, et nad ei pannud kätt ette, vaid lasksid mul teha seda, mis mind huvitas. Teinekord võib olla ka sedapidi, et vanemad jõuavad teatrini tänu lapsele.

Üllar Saaremäe: Minu varased kokkupuuted teatriga olid kodukohas Kohtla-Nõmmel, kus iga kord, kus mõni teater kultuurimajja esinema tuli, oli tajutav eriline lummus. Esimene suur mõjutaja oli nukuteater, tahtsin väikese poisina väga pikka aega olla Hendrik Toompere. Põhikoolis teatrihuvi süvenes ja gümnaasiumi ajal vaatasin ära kõik, mida mängiti.

Tiiu Talvist: Just seepärast ongi väga tähtis, et teatrid ka ringi sõidaksid. Praegu on Eestis piirkondi, kuhu professionaalne teater ei jõuagi. Ringreiside korraldamine on läinud raskemaks, sest lavastused on muutunud tehniliselt nii nõudlikuks, et saamegi mängida vaid teatrites ja suuremate kultuurikeskuste saalides.

Millega tuleks noortelavastuses arvestada?

Mirko Rajas: Kogu kunst on läinud visuaalsemaks ja ka teater otsib uusi vorme. Ühelt poolt on oluline käia ajaga kaasas ning täita laste ja noorte ootusi, pakkudes neile seda, millega nad saaksid samastuda. Teisest küljest ei tohiks kunagi unustada, et teatri kohus on anda mõtlemisainet ja hingeharidust. Praeguse kiire elu virvarris võib just hea klassikaline lugu noort vaatajat kõige rohkem puudutada ning aidata tal leida seda, mis teda edasi kannab. Sellele peaksid teatritegijad mõtlema.

Tiiu Talvist: Mina arvan, et kõike peab olema. Mürtsu ja pauku ja lavastusi, kus tehnika võimalused on viimase peal. Ja selle kõrval neid, kus saab nappide vahenditega laval kõik asjad aetud. Neid lihtsate lahendustega tehtud lavastusi vaadates saab publik aru, kui tähtis roll on fantaasial. Teatri ülesanne ongi heas mõttes üllatada.

 


TEATER KÜSITLES ÕPETAJAID

Teater Vanemuine korraldas sügisel teatrihooaja alguses õpetajate infopäeval küsitluse, et saada teada, kuidas lapsi ja noori arvestades paremini repertuaari valida ja mängukava koostada.

Vastuste põhjal selgus:

  • otsuse, millist lavastust vaatama minna, teeb enamikul juhtudel ­õpetaja, kes valib lavastuse peamiselt teema järgi. Küllalt sageli võtab õpetaja arvesse ka laste soove, kohustuslik kirjandus oli ­valikukriteeriumina viimasel kohal;
  • peamine teatrisse tulekut takistav põhjus on liiga kallis pilet, ­kusjuures kaugelt tulijaile läheb teatrikülastus eriti kulukaks. Et ­õpilastel puudub huvi teatri vastu, nimetasid vähesed õpetajad.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Millised on teie kogemused klassiga teatriskäimisest?

 

Heily Soosaar.

Heily Soosaar, Tartu Tamme gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Tuleb tunnistada, et aastaid tagasi oli õpilasi lihtsam teatrisse kaasa saada, tuli peaaegu terve klass, praegusel ajal see enam nii ei ole. Üks põhjus on raha. Pole saladus, et paljud keskkooliõpilased käivad kooli kõrvalt tööl ja peavad oma väljaminekuid väga arvestama. Kui Vanemuine on vahel pakkunud soodushinnaga või koguni tasuta pileteid, on olnud tulijaid ilmselgelt rohkem. Teine põhjus on, et noored on väga hõivatud, mida aeg edasi, seda enam. Vahel tuleb neid natuke sundida ka, õigemini meelitada. Näiteks „Meie oma tõde, meie oma õigus” on lavastus, mida saab õppetööga hästi siduda ja mida oleme 11. klassi õpilastega vaatamas käinud. Etendusi valin selle järgi, et need oleksid eakohased ja haakuksid sellega, mida me koolis õpime. Eelistatavalt käime vaatamas sõnalavastusi. Tartu on selles suhtes eelisolukorras, et meil on teater ja aeg-ajalt on õnnestunud siin ka teiste teatrite külalisetendusi näha.

Minu jaoks on põnev õpilastega pärast nähtu üle arutleda ja hiljem on meil eesti keele ja kirjanduse tunnis ka teemasid, millele tugineda. Kuigi osa lapsi käib teatris ka perega, on klassiga käia teistmoodi. Tunnen ka seda, et õpilastes teatrihuvi tekitamine on minu kui emakeeleõpetaja missioon. Oleme keskkooliõpilastega teatris käinud juba aastaid. Varem töötasin Nõo gümnaasiumis, kus mul oli kunagi poisteklass, kellelt olen hiljem kuulnud, et nad on jäänudki teatris käima. Nende lastega, keda teater huvitab, on tunnis alati kergem ka mis tahes jututeemat üles võtta ja nende mõttemaailma mõista.

Mulle meeldib, et õppekavas on draamaõpetus, üha enam on koolides näiteringe ja noored tahavad ise luua: näitemänge lavastada, filme teha, end liigutada, improviseerida.

 

Marianne Laineste.

Marianne Laineste.

Marianne Laineste, Parksepa keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Õpilase teatrihuvi sõltub palju kodust, on peresid, kes tihti teatris käivad. Klassiga teatris käimine nõuab õpetajalt väga head eeltööd, sest klassis on 25 noort, kel kõigil oma maitse ja soovid. Lisaks ei ole teatriskäik kunagi ainult teatriskäik, siia lisandub palju muud. Esmajoones see, et saab koolist välja, Tartusse. Kui sellega kaasneb ka teatrikülastus, on see õpilaste jaoks topeltpluss. See eluetapp, mil vaimsust hakatakse väärtustama, jõuab igale lapsele kohale erineval ajal. Ja sellegi taga on lisaks koolile suuresti pere.

Muidugi leidub ka neid peresid, kes teatrit ja kultuuri väärtustavad, aga kelle rahakott ei luba kuigi sageli teatris käia. Oleme ääremaa ja ehkki Võru Kandles on pileti hind soodsam kui Vanemuises, kõik teatrid siia mängima ei tule

Omavalitsustel on võimalus koole toetada ja meie vald on seda ka teinud. Koolis on vahva ettevõtmine – võistlus parima klassi tiitlile, mille eest saadud preemiaraha saab teatris käiguks kasutada.

Töötan Parksepa keskkoolis seitsmendate kuni üheksandate klasside õpetajana teist aastat ja olen püüdnud õpilastega õppeaasta jooksul vähemalt korra teatris käia. Tahan, et nad õpiksid, et teatriskäik ei ole ainult etenduse vaatamine, vaid omamoodi rituaal, sündmus, milleks valmistutakse ja mida väärtustatakse. Kinoga on teistmoodi. Teatrisse tuleb minna avatud hingega, et võtta vastu see, mis laval toimub. Sellest jääb noortel puudu, sest kõike tehakse kiirustades.

Teatrikülastust plaanides uurin kõigepealt, mis on lavastuse sisu. Vanemuise mängukavas on palju lavastusi lastele, on ka tõsisema sisuga draamalavastusi, mis sobivad abiturientidele, aga 13–15-aastastele käivad selgelt üle jõu. Sellele vanusegrupile on teatril kõige vähem pakkuda. Eelmisel aastal käisime seitsmenda klassiga vaatamas „Ooperifantoomi” ja neile väga meeldis. Lavastuses oli tegevust, laule, liikumist – tõelist teatrifluidumit, mis oli ka silmale ilus vaadata.

Minu arvates pakutakse noortele praegu liiga palju probleemseid ja süngevõitu lugusid. Saan aru, et teater püüab tabada seda, mis teismelise peas toimub. Nõuab peent tunnetust ja äratundmist, kust läheb piir: et ühelt poolt laskuda noore tasemele ja samas säilitada täiskasvanu elukogemus. Selle piiri peal kõndimine on peen kunst.

Õpetajana sooviksin, et noor inimene lahkuks teatrist, muie näol ja hinges hea emotsioon, teadmisega, et elu ei ole ainult must ja masendav. Või et ta nähtud etenduse üle järele mõeldes leiaks vastuseid oma küsimustele.


3 kommentaari teemale “Õpetaja saab selleks palju teha, et õpilased harjuksid teatris käima”

  1. Marcus Hilsebrandt ütleb:

    Ka mina arvan, et õpetajad peaksid õpilastega teatris käima. See laiendab silmaringi, tutvustab erinevaid mõtlemisviise ja on mõnus, intelligentne ajaviide.
    On aga üks probleem: Eesti palgataset arvestades on piltihinnad liiga kõrged. Artiklis öeldakse, et ei olevat ette tulnud, et puuduva raha pärast pole õpilased saanud teatris käia. Mina olen seda küll näinud. Ja mina tunnistan ausalt: väikse õpetajapalga tõttu ei saa ma ise väga teatris käia, eriti kui ma ei lähe üksi vaid perega!

  2. Peep Leppik ütleb:

    Väga vajalik ja põhjalikult läbiarutatud teema! JUST KULTUURI KAUDU SAAME INIMESTEKS! Lisan vaid paar mõtet –

    1) Teatrirahvas! Ärge otsige tänapäeva noori nö kõnetavaid teemasid, teie PÜHA ÜLESANNE on ka lapsi-alaealisi KASVATADA – kutsuda neid kõrgkultuuri juurde. Vastasel juhul läheme ise labasuse teele (see ongi juba märgatav).

    2) Pedagoogid! Lapsi TULED lausa VIIA TEATRISSE. Väärtuskasvatuse aluseks on ju David Krathwohli õppekasvatustöö afektiivsete (tundmustega seotud) eesmärkide taksonoomia. Tutvustan seda raamatus ÕPETAJATÖÖ SEOSES TUNDIDE ANALÜÜSIGA. Laps ise ei oska valida vaid ta VIIAKSE väärtusliku juurde, siis suudab ta täiskasvanuna ERISTADA väärtuslikku rämpsust…

    P.S.
    Nii ongi, Marcus Hilsebrandt. Õnneks 55 aastat tagasi oli mul tudengina Tallinnas võimalik vähemalt kaks korda nädalas (!) käia ESTONIA teatris ja osa saada Euroopa kõrgkultuurist (pilet oli küll 2.rõdule, aga enamasti istusin parteris)…

  3. redfox ütleb:

    ei ole ise eriti teatris käija, mul on halb nägemine, ma ei taju ainult häälest lavalt tulevaid emotsioone. kui teatris oleks mingi ekraan ka, kust ma näen pisut “lähemale”, näitleja nägu, suudaks ehk sisse elada. Aga ma käin meelsamini kinos, kuna ma näen näitleja silmi ja tegevus jookseb segajateta nagu lavapoisid ja vaheajad ja muu taoline. Muidu olen kultuurilembene inimene, kontserdil käin ca 8 korda kuus ja näitustel kui vähegi võimalik juba lapsest saati (raamatukogust ei tasu rääkidagi, laenan 20 raamatut nädalas töö pärast), aga see kooliajal sunduslik teatriskäimine oli minu tüüpi inimese jaoks küll lihtsalt piinamine. see ei arvesta inimeste eripäradega. Oleksin eelistanud, et oleksin võinud samal teemal /sama teose põhjal tehtud filmi vaadata ja arvustuse kirjutada vmt. mõnele lihtsalt ei sobi “formaat”. Ooper ja muusikal on iseasi, see on rohkem kontserdi moodi.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!