Õpilasest sõduriks ja kodanikuks

23. veebr. 2017 Igor Kopõtin KVÜÕA sõjaajaloo lektor - Kommenteeri artiklit

Igor Kopõtin

Tänapäeva kaitsevägi on kool, milles õpetatakse noortele oskusi ja teadmisi riigikaitsest. Ajateenistuse päevakord on jagatud õppetundideks, kus ohvitserid ja allohvitserid täidavad õpetajate ja instruktorite rolli. Kuid sõjalise juhi üks teine roll – olla meeskonna ja sõdurite kasvataja – jääb veidi unarusse.

Igasugune poliitiline selgitustöö assotsieerub nõukogudeaegsete Lenini nurkade ja igavate poliittundidega, mis kutsus ajateenijates esile trotsi. Arvatakse, et kodanikuks olemist õpetab noortele keskkool (gümnaasium) ning kaitsevägi õpetab vaid rakenduslikku – kuidas kaitsta isamaad. Siiski võib paljudele sõduritele jääda segaseks küsimus: „Miks kaitsta isamaad?”

Eriti, kui võtta arvesse keerulist ja pingelist välispoliitilist olukorda ja massilisi info-psühholoogilisi operatsioone, mida suunatakse teiste hulgas meie ühiskonna vastu. Ei ole juhuslik, et Venemaal taastati kasvatustöö ohvitseri ametipost; tema ülesanne on tegelda sõdurite moraaliga. Siit ka küsimus: kes peab kasvatama kodanikku − kool või ajateenistus? Et probleemist paremini aru saada, tuleb näha seoseid ajaloos.

Kodanik sõjaväevormis

Kuigi kodanikest koosnevast armeest võib rääkida juba antiigi ajastul, algab modernse armee ajalugu 1789. a Prantsuse revolutsioonist. Just siis kehtestati esmakordselt üldine sõjaväekohustus ja selle tulemusel loodi mitmesaja tuhande sõdurini ulatunud relvajõud.

See oli arvuliselt suurem kui vastaspoole koalitsioonide armee, mis komplekteeriti palgaarmee põhimõttel. Kuid uue Prantsuse armee lahinguedu polnud mitte ainult sõdurite kvantiteedis, vaid ka kvaliteedis. Sõjaväeteenistusse astunud kodanik sõdis mitte palga pärast, vaid teenis oma isamaad ja kaitses revolutsiooni, mis andis talle kodanikuõigused ja -vabadused. Seega oli kodanik sõjaväevormis teadlik sõja eesmärgist ning väga motiveeritud kannatama sõja raskusi, vajadusel valmis isegi ohverdama oma elu.

Järk-järgult tunnistasid kodanikuarmee ja üldise sõjaväekohustuse eeliseid suurem osa Euroopa riikidest ning see oluline põhimõte võeti kasutusele 19. sajandi jooksul. Sellega tekkisid Esimese maailmasõja alguseks miljonilised armeed, mis tingisid uued reeglid mitte ainult komplekteerimises, vaid sõjapidamises üldse. Seejuures kujunes sõjaväeteenistusest mitmes riigis omamoodi natsiooni kool, mille ülesanne oli peale sõduri sõjalise väljaõppe sõna otseses mõttes sepitseda natsiooni.

Teisisõnu pidi armee töötama eri rahvuste ja isegi rasside sulatusahjuna, tootma sõjalise väljaõppe ja kasvatuse abil teenistuse lõpuks riigile lojaalse kodaniku. Üheks selliseks näiteks võib tuua Vene tsaariarmee pärast Dmit­ri Miljutini reformi 1874. aastal, aga ka Nõukogude armee (Punaarmee), mis laiendas üldise sõjaväekohustuse kõikidele hiiglasliku riigi rahvastele ilma eranditeta.

Kasarmuelu argipäev

Maailmakuulus filosoof Michel Foucault leiab paraku koolis, armees ja vanglas palju sarnast. Üks nendest on distsipliini loomine, millega nivelleeritakse üksikisiku individuaalsus ning inimesed pannakse ühiselt tegutsema tingliku käsu korras. Igapäevase drilli tulemusel dresseeritakse ühiskonnast vähemal või suuremal määral isoleeritud inimesed ühtlaseks inimmassiks.

Sellise distsiplinaarühiskonna üks väljund on kasarmu argipäev kõikide tema rõõmude ja muredega. Kasarmuelu distsiplineerib juba iseenesest. Lisaks seersandi õpetusele ning määrustike ja reglementide ettekirjutustele tekitatakse monotoonne elutsükkel, kuhu peab mahtuma sõduri sisemaailm.

Ameerika Ühendriikide sõjasotsioloog Samuel P. Huntington kirjutab, et sõjaväeorganisatsiooni, näiteks rahvusarmee pakutav ühisidentiteet ei asenda sõjaväeteenistuses oleva inimese muid identiteete. Nii kannab sõjaväelane kaasas oma maailmavaadet, poliitilisi tõekspidamisi ning rahvusliku, sotsiaalse ja usutunnistuse identiteeti. Sõjaväe ülesanne on muuta need „kõrvalised” identiteedid vähe mõjuvaks, teha teenistuse lõpuks inimesest sõdur – Foucault’ järgi „kuulekas keha” või tänapäeva mõistes riigile lojaalne kodanik.

Nii et sõjaväe näol on tegemist spetsiifilise suletud keskkonnaga, milles toimimise mehhanismid erinevad ühiskonna toimimise mehhanismidest. Kuna sõjaväe üheks aluseks on distsipliin, ei saa sõjavägi toimida täpselt nii, nagu toimib demokraatlik ühiskond. Olgugi et ka demokraatliku riigi sõjaväes säilib hierarhia ja käsukord, muutub seal toimuv ühiskonnale läbipaistvamaks. Kui sõjalise väljaõppe tulemusel „dresseeritakse kuulekaks kehaks”, siis miski peab jääma ka sõduri vaimueluks. Ehk soov taluda raskusi näiteks omariikluse idee nimel vms.

1920−1940

Eesti sõjavägi aastatel 1920−1940 käsitas ajateenijat samuti kui kasvatuse subjekti. Sõduri kasvatust peeti oluliseks isamaalisuse seisukohast ja kasvatuse eesmärgid kanti sisemäärustikku ja eeskirjadesse. Kasvatuslike tundide ajal õpetati sõduritele isamaa-armastust, kodugeograafiat ja sõjaajalugu. Lisaks viidi läbi nn kultuurselgitustöö programmi, mille raames pakuti sõduritele loenguid üldharivatel teemadel, külastati muuseume, korraldati ühiseid üritusi ja vaadati filme. Õpetajateks olid sõdurite hingeelu hästi tundma õppinud ohvitserid, rühma- ja kompaniiülemad.

Kuigi ajateenistus eeldas läbitud kohustuslikku algkooliharidust, esines mõningaid kirjaoskamatuid ja umbkeelseid sõdureid. Nii murdis tihti noormees oma külakogukonnast välja ja laiendas ajateenistuses oluliselt silmaringi. Nagu mitmed ringkirjad deklareerisid, pidi noormehest teenistuse lõpuks saama lojaalne kodanik ja isamaalane.

1930. aastatel kujunes Eesti noorsoole üheks sillaks koolipingist sõjaväeteenistusse riigikaitseõpetus, mida viisid läbi tavaliselt kaadrikaitseväelased. Noorsoo riigikaitselist ettevalmistust peeti niivõrd oluliseks, et riigikaitsejuhiks määrati üks ohvitser isegi Tartu ülikooli. Seejuures koordineeris riigikaitseõpetust üle kogu riigi haridusministeeriumi juurde lähetatud ohvitser, kes vastutas riigikaitseõpetuse eest. Pealegi pidas tollal haridusministri ametit veendunud isamaalane kolonel Aleksander Jaakson, kes avaldas palju artikleid isamaalisest kasvatusest ajakirjanduses.

Riigikaitseõpetus kohustuslikuks

Taasiseseisvunud Eestis loodi taas kaitsevägi ja riigikaitseõpetus, kuid pole taastatud ajateenistuses olnud kultuurselgitustööd. Nagu ka eespool juttu, on tänapäeva kaitsevägi oma vormilt ja sisult kool, kus toimuvad õppetunnid vastavalt õppe- ja ainekavadele ning tunniplaani kohaselt. Väljaõppega tegelev kaaderkoosseis täidab aga kooliõpetajate rolli.

Rahuaegne kaitsevägi õpetab reservväelasi välja sõjaaja puhuks. Nii toimib kodanikuarmee põhimõte riigis, kus kogu ühiskond valmistub muu hulgas riigikaitseks.

Kuid nagu juba mainitud, ei viida tänapäeva kaitseväes läbi kultuurselgitustööd, sest eeldatakse, et kodanikukasvatusega tegeleb gümnaasium, mis annab justkui valmis kodaniku ajateenistuse jaoks. Selles osas peaks üleminekusillaks olema riigikaitseõpetus, mis tugineb enamasti ajaloo- ja ühiskonnaõpetusele.

Siinkohal tuleb arvestada, et riigikaitseõpetus võib olla küll populaarne, kuid on siiski valikaine. Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse kvaliteet sõltub aga tihti õpetaja professionaalsusest ja tema lähenemisest, mistõttu jääb kodanikukasvatus koolis pigem juhuslikuks.

Koolis läbitud kodanikukasvatust peaks justkui tsementeerima ajateenistus põhimõttel, et kui koolis sai noormees või neiu teada oma kodanikuõigustest, ühiskonnast ja riigist, siis ajateenistuses õpib ta neid kaitsma. See on teooria.

Kahjuks näitab praktika, et kuigi noorte teadlikkus riigist on kasvanud, jääb paljude arusaam kodanikukohustustest, julgeolekuriskidest ja riigikaitse eesmärkidest üsna puudulikuks. Inimesel, kes ei ole riigikaitseõpetust koolis läbinud ning kelle ajaloo- ja kodanikuõpetus osutus mingil põhjusel nõrgaks, ei suuda ajateenistus oma ühe ajalootunniga ja „Aktuaalse kaamera” regulaarse vaatamisega kompenseerida kasvatusprotsessi, mis peaks olema teadvustatud ja suunatud. Pealegi on saanud kaitseväe ajateenistusest pigem lühiajaline õppeperiood, mis kestab alla aasta ning mille vältel saavad ajateenijad regulaarselt kodus viibida.

Naaberriikide tendents on siiski ajateenistus üldse kaotada (Läti) või teha veel lühemaks ettevalmistusmooduliks (Soomes kuuekuune ettevalmistus). Igal juhul ei ole kaitseväes üleliigset aega, et viia läbi üldhariduslikku või kodanikukasvatust olemasolevate erialatundide arvelt. Seevastu koolis on aega kodanikku kasvatada 12 aastat, eriti kui on tegemist läbiva teemaga nagu kodanikukasvatus.

Seoses sellega, et kaitsevägi on noore inimese kodanikuks saamise ja hariduse ahela tähtis lüli lasteaia, pere, kooli ja ülikooli kõrval, peab edaspidi pöörama rohkem tähelepanu kaitseväe ja koolide koostöö tõhustamisele. Selleks tuleb muuta riigikaitseõpetus kohustuslikuks aineks ning kaaluda kultuurselgitustöö programmi rakendamist kaitseväes – koostöös kohalike omavalitsustega võiks korraldada ajateenijatele regulaarseid külastusi muuseumi, teatrisse, tutvuda kohaliku omavalitsuse eluga seltsides ja töökollektiivides. Nii õpiksid sõdurid paremini tundma oma kodumaad.

Riigikaitse eesmärkide õpetamiseks võiks kaaluda programmi rakendamist kaitseministeeriumi ja mittetulundusühingute kaudu, nagu on NATO ühing. See oleks ühtlasi parim psühholoogiline kaitse meid varitsevate hübriidsete ohtude eest, mis on suunatud kogu ühiskonna vastu.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!