Peitusemäng keeleõppega
Tiina Vapper
Taas kord on vallandunud elav arutelu eesti keele õpetamise üle vene koolis ja laias laastus võib kohata kahesugust suhtumist. Ühtede arvates on kõik kõige paremas korras, teised leiavad, et optimismiks pole vähimatki põhjust. Palju sõltubki sellest, kelle vaatenurgast vaadata. Täpselt viis aastat tagasi kõnelesin vene gümnaasiumi teises klassis õppiva poisi ema Juliaga, kes oli oma poja pärast mures. Et poisi kõne areng oli hiline, ei pannud ema teda keelekümblusklassi, vaid laps õppis eesti keelt paralleelklassis n-ö traditsioonilisel meetodil eesti keele tundides. Lisaks olid eesti keeles muusika- ja inimeseõpetuse tunnid ning ka inglise keelt õppis ta eesti koolidele mõeldud õpikust. Kõik õhtutunnid kulusid emal, aidates poega, kes luuletusi, laulusõnu ning keerulisi lõike õpikust mehaaniliselt pähe tuupis.
Juhuslikult kohtusime Juliaga hiljuti jälle ja ma tundsin huvi, kuidas tema praegu seitsmendas klassis õppival pojal eesti keelega läheb. Julia tunnistas avameelselt, et ehkki seadus näeb ette õppida osa aineid eesti keeles, on seitsmenda klassi õpikute sõnavara juba sedavõrd keeruline, et kool neid õpikuid õpilastele ei jaga, vaid õpetajad kohandavad tekste, koostavad konspekte, paljundavad töölehti õpilastele ise. Juhul kui mõnes aines on olemas kas või vana venekeelne õpik ja teemad klapivad, kasutataksegi seda. Mõistagi muudab see õpetajate töö väga mahukaks, aga kuna kool ja lapsevanemad soovivad, et lapsed vajalikud teadmised omandaksid, eelistatakse töötada just sel moel ning oma probleemidest valjusti ei räägita.
Muide, entusiastlikult alustanud keelekümblusklassid suleti Julia poja koolis paar aastat tagasi, sest polnud vajalikul tasemel õpetajaid. Et peaaegu kõiki aineid andis klassile üks õpetaja, neid ise valdamata, jäid õpilaste teadmised äärmiselt nõrgaks.
Julia on endiselt seda meelt, et ainult heast tahtest keeleõppeks ei piisa – vaja on nii jõukohaseid õppevahendeid, pädevaid õpetajaid kui ka võimalust alustada intensiivse keeleõppega juba lasteaias. Tõepoolest, keelekümblusrühmi – nii täielikke, osalisi kui ka kahesuunalisi – on lasteaedadesse juurde tulnud, arendatud on metoodikat ja õppekavu, kuid õpetajaid leida on üha raskem. Narva lasteaia staažikas direktor Heli Adamovitš pakkus juba aastaid tagasi välja, et kui riik on eestikeelsele haridusele üleminekust huvitatud, võiksid kõik eesti keele õpetajad, kes õpetavad riigikeelt, ollagi riigi palgal. Kusjuures töötasu peaks olema töö vääriline. Et noor inimene ei läheks saadud haridusega panka telleriks või firmasse administraatoriks, referendiks, asjaajajaks. Praegune olukord meenutab peitusemängu.