Põsed punni pasunat puhudes!

23. veebr. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - Põsed punni pasunat puhudes! kommenteerimine on välja lülitatud
Kolmanda klassi lapsed harjutavad õpetaja Gunnar Pettaigi käe all, põsed punnis, pillimängu, et riigi 100. sünnipäeva aktusel juba ise olla orkestrantide seas. Fotod: Sirje Pärismaa

Kolmanda klassi lapsed harjutavad õpetaja Gunnar Pettaigi käe all, põsed punnis, pillimängu, et riigi 100. sünnipäeva aktusel juba ise olla orkestrantide seas. Fotod: Sirje Pärismaa

 

Tartu Tamme koolis ei möödu ükski suurem sündmus ilma puhkpillimuusikata. 1947. aastast tegutsev puhkpilliorkester astub üles ka tänavusel iseseisvuspäeva aktusel ja loob eheda pidumeeleolu.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aktusel on orkestrantide seas juba ka kolmanda klassi lapsed, kes kuu aega tagasi alustasid dirigent Gunnar Pettaigi taktikepi all esimestena Baltimaades puhkpilliõpet Yamaha Classbandi metoodika järgi.

Klassiõpe toimub kord nädalas ja põhineb vaimustusel ühismusitseerimisest. Tõepoolest, Õpetajate Leht veendus, et juba kolme tunniga olid õpilased omandanud hämmastavalt palju. Sära oli silmis ja energiat voolas üle ääregi.

„Õpime õiget pilli- ja kehahoidu, tooni tekitamist, kevadeks jõuame esimeste paladeni ja koolilõpuaktusel juba esineme,” tutvustas Pettaig plaane.

Ehkki klassiõppesse oli planeeritud pool muusikaklassist – tosin last –, on huvilisi nüüd juba viisteist ja õpetaja võttis mõistagi kõik vastu. Yamahalt on soodushindadega pillid ja tasuta noodid ning arvutitarkvara. Käiku läksid ka kooli oma pillid. Mõni pill on veel puudu ja peaks kohale jõudma lähiajal.

Et gümnaasiumi ja põhikooli lahutamisega pooleteist aasta eest hõrenesid just põhikooli orkestri read, asus dirigent Gunnar Pettaig otsima teid kiireks järelkasvuks. Pettaig on ka ise Tamme kooli ja orkestri vilistlane, kes valdab kõiki vaskpuhkpille, seetõttu oskab ta algtõdesid kõigile õpetada.

„Kõige mõistlikum ongi alustada kolmandast klassist,” märgib Pettaig. „Kui mängija on liiga noor, läheb kogu jõud puhumisele ja ta jõua enam mõelda. Tasapisi alustasime, vaatame, kuhu välja jõuame. Kui vaimustust jätkub, saab lapsevanem lapse juba muusikakooli edasi saata.” Pettaig meenutab oma õpetajat ja legendaarset dirigenti Sulev Kaldi, kes õpetas samal põhimõttel: viis iga õpilase pillini, tekitas vaimustust ja andis algteadmised.

Tundi saabunud Richard üllatas õpetajat oma vanaisa pilliga. „See on väga-väga vana tenor, rariteet, pisut kannatada saanud, vanasti polnud ju kaste ja kui pill maha kukkus, läks mõlki,” kostis Pettaig pärast kiiret ekspertiisi. Tunni lõpus proovis Richard vanaisa pilli puhuda.

Tamme kooli aktuste uhkuseks on alati ka koorid. „Rõhume ikka kvaliteedile ja kunstilisele elamusele, pakume kuulajaile mitmehäälset, puhast ja kaunist laulu,” ütles õpetaja Mariann Virkhausen.

Eelmisel aastal üllatas publikut aga folkloorirühm Maatasa, kes lõpetuseks haaras ühisesse tantsuringi pool saali. „See lõi ühtsustunde, mida kogeme vaid laulu- ja tantsupidudel,” märkis Virkhausen. Tänavu tuleb külla Marek Sadam.

Ajalukku läheb tänavune aktus sellega, et sisse õnnistatakse kooli uus lipp, mida ehib kooli vastne logo maja silueti ja kirjaga „Tõrust tammeks”. Lippe on koguni kaks: narmastega paraadvariant pidulikuks puhuks ning teine õue lehvima.