Ühtluskool vs. eliitkoolindus: kas laps/perekond peaks valima kooli või kool perekonna/lapse või on veel mingi kolmas võimalus?

10. veebr. 2017 Karl Kello toimetaja - 6 kommentaari

Triin Lauri: „Kui oleme ameeriklastele oma uuringu tulemusi tutvustanud, on nad olnud teinekord arusaamatuses: mille vastu te võitlete. Teil on probleem, et pered justkui investeerivad oma lastesse üle – see on ju hea. Probleem on, kui perekond ei tegele oma lastega.” Foto: erakogu

 

Käes on igakevadtalvine koolikatsete aeg. Nimetagem neid kas õpivalmiduse, loovuse ja sotsiaalsete oskuste või kooliküpsuse hindamiseks või kooliküpsusuuringuks – sisuliselt on see laste jaoks elu esimene eksam. Lausa elueksam.

Valdav osa lapsi jääb ukse taha. Saavad seega juba koolieelikuna tõsise enesehinnangulaksu – ei teinud eksamit ära. Laps saab ju aru. Mujal Euroopas niisugust praktikat ei harrastata ega tulda selle pealegi, et selekteerida lapsi esimestes klassides, rääkimata siis juba enne kooli. Paljudes riikides, sh Lätis ja Venemaal, on niisugune asi seadusega keelatud. Meie koolisüsteemi on nimetatud lausa eliitperede taastootjaks. Koolid valivad lapsi/peresid, mitte vastupidi. Hariduslik kihistumine süveneb. Eliitkoolindus on põhiliselt Tallinna ja lähiümbruse probleem, aga seal/siin elab ka suur osa Eesti rahvastikust.

Mida tugevam teadmine, et eliitkoolid on Eesti eliidi kasvulava, seda tungivam on lapsevanemate soov oma järeltulijad sinna sisse saada. Investeerimine lapsesse tasub end tulevikus mitmekordselt ära ja mitte ainult majanduslikult – „õige” kooli valik toob kohe kaasa kasulikke suhteid. Pole siis ka erilist mõtet rõhuda n-ö ühiskondlikule valmisolekule: et kas lapsesse investeerimist eliitkooli saates peetakse hea lapsevanema mõõduks või vastupidi ja kas ei tundu ebaeetiline oma lapse võimalusi teiste arvelt suurendada. Eliitkooli sissesaamine kui esimene samm sissepääsul eliiti. Õpilaspilet otsekui kiirrongipilet kõrgemasse kihti. Kui juba, siis ei saa ometi rongist maha jääda …

Ühtluskool, EV hariduspoliitika nurgakivi

Sada aastat tagasi, veel Vene ajal ja kaugelt enne Eesti iseseisvumist, kerkis esile sama ühtluskooli ja eliidi kooli temaatika, kokkupuutepunkte on isegi keelealaselt (emakeelne vs. võõrkeelne haridus, vrd praeguse eliitkoolinduse kontekstis inglise keel ja prantsuse keel). Peeter Põld toonitas esimesel rahvahariduse kongressil 7. aprillil 1917 oma kõnes „Meie hariduslikud paleused ja nende teostamine”, et haridus peab kõige täielikumal kujul kättesaadavaks tehtama kõigile lastele. Esitatud emakeelse ühtluskooli põhimõte sai kooliuuenduse hariduspoliitiliseks nurgakiviks.

Kas usk ühtluskooli on mõranema löönud, küsib riigiteadlane Triin Lauri retooriliselt, või pole seda usku kunagi olnudki ja konkurents pakub ainust lahendust? Kui kooli võimuses on vastuvõtukord ise määrata, viib see kooreriisumiseni, mil pole hariduse mõttes mingit põhjendust.

Mõttetu potipildumine

Triin Lauri doktoritöö teema oli „Koolivaliku valitsemine – turuloogikast hariduslikku ebavõrdsust ohjeldavate konfiguratsioonideni” (TLÜ, 2015). Lauri sedastab, et Tallinnas proovib üle poolte peredest panna oma järeltulija nendesse väga populaarsetesse kesklinna koolidesse, mis on selektiivse vastuvõtuga. Mis tähendab, et iga teine laps ei soovi minna elukohajärgsesse kooli. Käputäies koolides õpivad etteõpetatud ja motiveeritud lapsed ning see on ilmselt atraktiivne ka parimatele õpetajatele ja koolijuhtidele. Selline eelistuste kuhjumine tuleb ülejäänud koolide ja laste arvelt. Loomulikult ei saa soovimatust minna elukohajärgsesse kooli n-ö ainutõlgendada – see võib olla hasart, sõpradega kaasa jooksmine, mis iganes, tõdeb Lauri: „Aga kui tekib hasart, et kõik proovivad eliitkooli sisse saada, võib see tekitada lapsevanemates väljajäämise hirmu: kõik lähevad, kuidas siis mina ei lähe. Niisugust asja tuntakse positsioonikauba teooriana: kõik ihaldavad, järelikult on väga väärtuslik kaup.”

Triin Lauri: „Mõneti teeb siiski muret, kui nii suur hulk peresid näitab oma käitumisega, et nad ei usalda tavapärast koolisüsteemi. Jah, see on märk ambitsioonikusest, aga see on ka märk usaldamatusest. Kusjuures valitsev eliit ja arvamusliidrid, kes retoorikas kiidavad meie koolisüsteemi, teevad ise tihtilugu valiku kas erakooli või mittekodukohajärgse kooli kasuks. Ei taha lapsevanematele ja koolijuhtidele midagi ette heita, kaugel sellest, aga kui selline võimalus ja süsteem on loodud, siis mängivad kõik kaasa. Koolid ja pered ei pea ega saagi süsteemi muutma hakata. Aga riigi poolt vaadates ei näe ma, millist avalikku huvi selline koolisüsteem täidab. Just algkooli tasandil.

Ühiskondlikult on eelkoolide näol tegu potipildumisega – raisatakse mõttetult ressurssi. Et lapsi paremini ette valmistada, korraldatakse tasulisi eelkoole. Eelkoolitööstus täitsa vohab. Sadu ja sadu kuueaastaseid võetakse kord või mitu korda nädalas ära lasteaiast, ema, isa, vanaema, vanaisa sõidutab nad kooli. Lapsi drillitakse millekski – ja keegi ei tea päris täpselt, milleks. Toimuvad katsed, keegi valitakse välja. Minu küsimus on: kes siis tegelikult välja valitakse? Sellele on küll ja veel viidatud, ka meie uurin­gud näitasid, et esiteks valitakse välja tugevamad perekonnad nii haridusliku, majandusliku kui ka kultuurilise kapitali mõttes. Ehk tegelikult suurendame oma ühtluskooli sees pere mõju laste tulemustele, mitte ei tasanda seda. Sel juhul kool pigem eraldab, mitte ei lõimi. Ja siis oleme hämmingus, et ühiskond pole sidus.”

Andekus kui hariduslik erivajadus

Teise probleemina toobki Triin Lauri esile: „Kas me sõelume välja lapsed, kes on paremini etteõpetatud, või sõelume välja andekaid? Eliitkooli satub üsna kindlasti ka andekaid, aga arvatavasti väga paljud andekad jäävad välja. Siit see küsimuski: milleks selline potipildumine? Tahaks saada riigi selget hinnangut, millist avalikku huvi selekteeriva vastuvõtuga kesklinna koolide ülalpidamine toidab. Ma ei ole totaalselt selekteerimise vastu, mingites haridusetappides ja ainetes on võimete alusel jagamine kindlasti põhjendatud, aga kas ka algkooli minekul, selles julgen küll kahelda. Psühholoogid ja kasvatusteadlased on mõista andnud, et kuueaastase andekust adekvaatselt testida on nii kallis ja põhjalik töö, et seda on väga keeruline teha – ja kui me ei ole selleks võimelised, siis miks laseme sellel kulukal asendustegevusel toimuda.”

Triin Lauri sõnul on ka PISA-järgsetes analüüsides rõhutatud, et meil on palju tublisid, kuid napib tippe: „Olen huviga jälginud temaatikat, kui oluline on arendada õpetajaskonnas võimet andekust ära tunda. Tihtilugu jääb andekus kui erivajadus meie ettekoolitatud ja etteõpetatud suurte klassikomplektidega koolimajades silma kui tülikus – ta on tülikas õpetajale ja võib ju juhtuda, et sellises olukorras surutakse andekus pigem mingisse tavapärasuse raamistikku, mitte ei arendata seda.”

Kas eliitkoolis on aega tegelda lapse erivajadustega? Probleem ei puuduta mitte ainult andekaid, vaid igasugust hariduslikku erivajadust.

Koolivalikupoliitika: pilk kõrvalt

Kuidas reguleerida koolide vastuvõtukorda sel moel, et ei nopitaks välja võimekamaid peresid, vaid võimekamaid lapsi? Euroopa riikide võrdlev analüüs näitab, et perede võimalus kooli valida ei pruugi tuua kaasa ebavõrdsuse süvenemist, kinnitab Triin Lauri – seda juhul, kui koolivalikupoliitikaid käsitatakse konfiguratsiooniliselt, s.o teatud mõttes mustriliselt.

TL: „Retoorikas on loomulikult kõige parem anda seda probleemi edasi kahese jaotusega, nagu pealkirjas esitatud: kumb peaks valima, kas kool lapse või laps kooli? Minu jaoks uurijana ei ole küsimus mitte niivõrd, kellel on õigus valida, vaid pigem, kuidas koolikohti jagada. Koolikohtade jagamise mudel võib ju olla ka täiesti valikuvaba, s.o väga jäikade reeglitega ja tsentraalselt määratud. Meie tundsime seda lähenemist elukohajärgse kooli fenomenina. Teine äärmus on siis see päris vaba valik – kui ütlen „vaba”, siis jutumärkides, sest kui vabad need lapsed, aga ka pered oma valikutes ikka on?

Arenenud riikide koolisüsteemides ei esine enam kusagil ühte või teist äärmust. Ei ole täiesti ranget elukohajärgset määramist ega ole ka täiesti vabale valikule põhinevaid mudeleid. Erinevus võib-olla selles, kas valik on teadlik, nähtav, selgesõnaline poliitiline eelistus – kas on selgelt riiklikult välja öeldud, et valikupõhiselt koolikohtade jagamist korraldada on mõistlik viis koos argumentidega, miks see mõistlik on; või öeldakse, et meil on kodukohajärgne kool – aga samas vohab peidetud valik. Säärane kahepalgeline avaliku poliitika korraldamine ei saa olla mõistlik.”

Dünaamiline mudel

TL: „Kui vähegi võimalik (arvan, et oleme IT-riik ja saame sellega hakkama), tuleks luua dünaamiline koolikohtade jagamise mudel, mis võimaldab arvesse võtta nii keskseid põhimõtteid, kuidas kohti jagatakse – olgu see elukohajärgsus, õed-vennad, haavatavad lapsed, võib-olla vene lapsed eestikeelses koolis jne –, ja teiselt poolt perekondade eelistusi (eelistus nr 1, 2, 3 – kas või kuni kümme). Dünaamiline mudel suudaks lisaks perede soovidele/vajadustele silmas pidada sotsiaalseid eesmärke, säärane algoritmipõhine avalike probleemide lahendamine on muide Nobeli preemia võitnud. Küsimus on selles, kuidas säilitada turulaadses situatsioonis, mida valikupõhine avalik poliitika sageli on, turu head omadused, kuid vältida halbu). Kes selle teemaga rohkem kursis on, ütleb muidugi kohe: tore on, aga ükski algoritm ei võta ära nõudlust nende kolme-nelja-viie kesklinna maineka kooli suhtes. Olen nõus, et selline algoritm Tallinna praeguste üksikute selekteerivate algkoolide hüsteerias hästi ei tööta. See eeldab, et perede koolieelistused oleksid ühtlasemalt jagunenud, mitte et meil on mitusada kooli ja kõik eelistavad neid kolme-nelja. Koolieelistuste mitmekesistamises ei ole lihtsaid ideid. Küll aga suudaks selline keskne sobitus koole sotsiaalse tausta mõttes ühtlustada.

Võimalik, et kunagi kasvame sellisest kadakasakslikust hirmust välja ja kui riik ka kaasa aitab, õpime ehk ikkagi usaldama oma koolisüsteemi, mis on ju väga mitmes aspektis maailma parim. Tuleks evolutsiooniliselt jõuda pisitasa selleni, et meie algkool ja põhikool oleksid võimalikult selektsioonivabad – kuni on selgunud lapse huvid ja võimed ning neid on võimalik ka tõesti testida. Ja kui valik on nii oluline, siis peaks olema ka tagatud, et on, mille vahel valida. Ehk peab olema soodustatud eriilmeliste koolide loomine, mitte sarnaste koolide uste taga trügimine ja seeläbi nende koolide „headuse” taastootmine. Siit jõuamegi selle peene sõna, „konfiguratsioonilisuse” juurde – koolivalikupoliitika võime olulisi hariduseesmärke täita sõltub selle poliitika komponentide koosmõjust. Need komponendid on lisaks peredele valiku andmisele näiteks nii koolisüsteemi mitmekesisus kui ka koolidelt laste vastuvõtu üle otsustamise võimaluse äravõtmine.”

Vaba valiku küsimus

TL: „Mis meie väga individualistlikus ja ratsionalistlikus ühiskonnas ikka ja jälle kõlama jääb (alkoholipoliitikaga on muide samamoodi): meil ülistatakse vaba valikut ja selle olulisust parema ühiskonna kujundamisel. Kõigil on ju vabadus käia eelkoolid läbi, minna katsetele ja saada kooli sisse. Mina vaidleks sellele küll vastu: kui vaba on näiteks palgavaesuses elav pere? Neil ei tule pähegi, et peaks lisapingutusi tegema ja hakkama last kooli jaoks ette drillima. Peenemalt öeldes: perede eelistused on endogeensed – see, millist kooli oma lapsele tahta, on paljuski määratud sotsiaalse tausta ehk piirangutega. Mitte et ei tahetaks minna kesklinna kooli, vaid piirangud sinna saamisel on nii suured, et sellise tahtmiseni ei jõuta.

Usk vabasse valikusse on meil visa kaduma, aga suur osa Euroopast vabadusse valida nii väga ei usu. Kui vaadata ükskõik milliseid avaliku poliitika edasiarendusi, kuhu valik sisse tuuakse, käib sellega iga kord kaasas mingisugune ebavõrdsuse tasandamise mehhanism. Sest vabadus valida toob alati ebavõrdsust kaasa. Inimesed on erineva valimisvõimekusega ja seda tuleb avaliku poliitika kujundamisel arvesse võtta.

Kool peaks perede ebaühtlast võimet oma lastega tegelda tasandama, mitte võimendama. Kool ei pea seda pere­efekti mitte juurde too(t)ma, vaid pigem ühtlustama.”

 


Koolikatsed: õpivalmidus, loovus, kooliküpsus …

Tallinna prantsuse lütseum võtab lapsi 1. klassi vastu kooliküpsuse hindamise ja Tallinna inglise kolledž õpivalmiduse ning loovuse hindamise tulemuste alusel. Tallinna reaalkooli kooliküpsusuuring sisaldab vestlust, praktilist tööd ning mängulisi tegevusi, mis viiakse esimesse klassi kandideerivatele lastele läbi kahe 25-minutilise koolitunnina. Miina Härma gümnaasium komplekteerib 1. klassid õpivalmiduse, loovuse ja sotsiaalsete oskuste hindamise õppepäeva tulemuse alusel. Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele õppesuunaga 1. klass komplekteeritakse ülelinnalise konkursi alusel vastavalt õpilaskandidaadi praktilise töö ja vestluse tulemustele, Tallinna 21. kooli (inglise keele õppesuund) õpilaskandidaadiks võetakse koolikatsete ja vestluste tulemuste põhjal.

Kui eliitkoolindus ära kaotada …

Sirp, 04.09.2015, Euroopa kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid: „Mulle meeldiks teadmine, et riik pakub ühesugust haridust igas põhikoolis ja lapsevanem ei pea võitlema selle nimel, et laps saaks käia „paremas” koolis, kuid absoluutset võrdsust ei ole siiski olemas. Mõnel koolil on alati parem maine ja vanemad proovivad kas või sissekirjutusega manipuleerides oma lapse sinna panna. Kui praegune „eliitkoolindus” kuidagi ära kaotada, läheks paar aastakümmet, enne kui vanemad rahuneksid ja taastuks usaldus, et üks kool pole teisest parem.”

 


SAMAL TEEMAL

Tiiu Kuurme

Tiiu Kuurme, kasvatusteadlane:

Vaidlused elitaarkoolide ja 1. klassi katsete ümber on juba auväärses eas ega näita vaibumise märke. Need koolid on tulnud meie päevadesse kaasa eelnenud aegadest. Samas on olud viljakad uute pedagoogiliste algatuste sünniks, ning kui õpilaste arv üldiselt kahaneb, siis erakoolide arv kasvab. Põhjamaine väärtusskaala ei pea laste kahtlasel alusel mõõtmist ja selekteerimist õrnas eas mõeldavaks, see sobib hästi ühiskondlikku kihistumist soosivatesse maadesse. Euroopalik väärtusskaala kooliilmas on arenenud mitmekesisuse ja lapsevanemate valikuõiguse suunas. Nii olemegi ühe jalaga veel Bütsantsis ja teise jalaga võrdõiguslikkuse Euroopas.

Kes ja miks on huvitatud, et püsiksid 1. klassi astujate katsed ja elitaarse mainega koolid? Just nii palju, kui tuuakse katsetele lapsi, on ka võistlemisel põhinevast õpirajast huvitatud lapsevanemaid. Loodetakse korda, nõudlikkust, häid hindeid, nn head haridust, suurepärast keeleoskust, enesedistsipliini. Ja loodetakse ka head kaaslaskonda oma lastele, kust võrsuvad tulevikus kasulikud sidemed. Kooli lõputunnistus on arvatavalt märgilise tähendusega ka tulevasele tööandjale. Ja kindlasti pole vähe tähtis seegi, kui vanem saab seltskonnas teatada, kus ikkagi tema laps õpib. Millest huvitutakse vähem, kui üldse, on lapse heaolu, väärtused ja maailmavaade, eluterve võrdsust austav keskkond, eripärade esiletulek, hinge ja vaimu kooskõla. Loodetavalt on neis koolides siiski rohkem neid lapsi, kes tunnevad end nn õppimiskallakuga koolis hästi, ning arvatavalt on elitaarseid koole, kus leidub inimsuhete soojust ja kaitset ning toredat mängulist õpet. Sest maailm pole ju mustvalge.

Selliste koolide püsimise huvigrupiks on kindlasti ka õpetajaskond, kes saab enesele homogeense edule orienteeritud lastepere, kellega ühtlase kiirusega edeneda, esineda hästi olümpiaadidel, nautida kohta riigieksamite pingereas ja mitte vaevelda hariduslike erivajaduste käes.

Nii koolid kui ka vanemad on justkui laiema valiku ees: kas õpetada või kasvatada? Viimane on teadagi raskem, pole mõõdetav ja ei paista pingereas välja. Kodude poolelt näitab see valik, mis läheb korda lapse arengus. Pingetaluvus? Karmi eluga harjumine? Allumine? Edu ja pingutus? Konkurentsivõime? Või ka: empaatiavõime, soojus, hoolivus, tundlikkus, eneseväärikus, iseteadvus, kaastunne, vajadus millegi enesest kõrgema järele. Kooli valides tehakse ühtaegu väärtusvalikuid oma lapse elukäiku silmas pidades. Samas on teada, et miski ei lähe päriselt nii, nagu on arvatud, sest kasvatuses pole kunagi võimalik kõike ette ära määrata.

Ühiskond suhtub olukorda rahumeelselt. Eliit saab end taastoota, positsioneerumisküsimused on teatud päritolu laste jaoks juba eos lahendatud. Riigikoguja ja suure ettevõtja laps võetakse ikka vastu ning suhtutakse temasse paremini. Ja säilivad teatud aurat kandvad koolid otsekui identiteedi kinnitus, et oleme hariduse usku. Et meil on võrdse kohtlemise probleem, on tulnud jutuks just erakoolidega, ent mitte eliidikoolidega seoses. Kunagistes kallakuga konkursialustes koolides tekkisid vaimsed rühmitused, sõpruskonnad, almanahhid, mõne idee või huvi ümber koondujad, sest tekkis võimalus mõttekaasluseks. Kas tekib neid ka nüüd meie eliidikoolides?

 

Valdar Parve

Valdar Parve, filosoof, psühhiaater:

On vahe, kas ostad viletsa linnajao parima maja või parima linnajao kehvima. Sa ei suuda viletsat linnaosa järjele vedada. Ühe maja suudad ehk üles töötada küll.

Kas panna laps keskpärasesse kooli, kus ta tänu oma loomulikele annetele naudib algusest peale tähelepanu ja kiitust? Või valida kool, kus ta võib jääda nõrgemaks keskpäraseks? Koole ei komplekteerita õiglaselt mitte kusagil juba sel põhjusel, et see protsess allutatakse „õiglastele” juhtreeglitele. Protsess, mida juhtida ei saa, on ennustatav. (Aastaaegade vahetumist ennustades ei panda kunagi mööda.) Juhitud protsessi ennustus on alati vigane. (Mitu litrit on koroonalaual kolmanda löögi järel?)

On õige ja õigustatav, et iga tark ja tarkust hindav lapsevanem valib oma lapsele kooli, mille õpilaskoosseis on maksimaalselt võimekas ja paremate võimetega kui tema enda laps. (See ideaal ei ole kohustatud teostuma.) Samavõrd õigustatud on, et kool püüab võita endale parimate õpivõimetega õpilaskomplekti.

Õnnelik on koolijuht ja õpetaja, kelle õpilastel on targad vanemad. Sellega on üks mure murtud ja jääb üle veel kolm: kuidas värvata õpetajaskond, et see oleks keskmisest õpilasest intellektuaalselt üle, kust saada sellist õpetajat motiveeriv palgaraha ja kuidas saada riigi eesmärgipüstitaja (juhtija) silmis või tema seadusejärgsetes paberdokumentides omale eelisseisund?

Siit saab alustada arenduse, mis on õigustatav, aga ületab poliitkorrektsuse piiri: lapsevanema moraalne kohus on nõuelda oma lapsele kooli, kus ta laps on kaasõppurite suure edu ja kõrgete võimete taustal – sest heas ansamblis hakkab ka nõrk mees paremini mängima! Kool peab püüdlema õpilasi, kes juba ettenähtavalt ei jää jänni kehvade annete tõttu. Õpilaskandidaate selekteerimata seda ei saavuta (ja kaod eksimise läbi on paratamatud)!

Valitsuse asi on korraldada ka nõrgaandeliste koolidesse paigutamine. Valitsuse, aga mitte lapsevanema ega koolijuhi otsus olgu, kas nõrgaandelised hajutatakse mööda koole (nii et tekib „arenenud sotsialismi” tööhõive taoline olukord!) või koondatakse ühte. Edukate laste vanemate kohus pole valitsusele selles raskes töös liitlaseks tulla ja loovutada osa oma laste edasijõudmisest seeläbi, et nende õpetaja tähelepanu on hõivatud sama klassi edasijõudmatutega.

Valitsus otsustab, valitsus ka langeb. Tuleb uus valitsus ja lahendab sama ülesannet, lahendab selle teise põhimõtte järgi ning langeb ka tema. Iseregulatsioonil pole alternatiivi.

 

Toomas Jürgenstein

Toomas Jürgenstein, riigikogu kultuurikomisjoni liige, pikaaegne õpetaja:

Möönan kohe alguses: mulle ei meeldi, kui tehakse mõne kooli esimesse klassi sissesaamiseks katseid; et kuue-seitsmeaastaste laste esimene kogemus kooliga lähtub konkurentsi ideest ning juba koolitee alguses jagatakse nad heade ja halvamate koolide lasteks.

Konkureeriv mõttelaad on ühiskonnas ja koolis niigi kinnistunud. Eduka konkureerija mudel on sageli kandunud edasi ka õpilaseni: soositud omadused on individualism, valmistumine karjääriks ja läbilöögivõime. Samas võib kahelda, kas konkurentsi rõhutamine lahendab selliseid probleeme nagu õpilaste väljalangus või asjaolu, et Eesti õpilane on uuringute kohaselt Euroopas üsna õnnetu ja sageli stressis. Koolides on pigem puudus õpilaste koostööst, ühtsusest ja solidaarsusest.

Teiseks, enamik spetsialiste arvab, et koolikatsetel pole võimalik seitsmeaastast kuigi pädevalt testida (ma ei pea siin silmas näiteks muusikakooli katseid), paremaid tulemusi saavutavad seal etteõpetatud ja varaandekad lapsed. Samas võiksid need lapsed olla veduriks oma piirkonna koolides.

Tunnistan, et ma ei oska pakkuda head meetodit, mille alusel võtta õpilasi vastu kooli, kuhu soovijaid on tunduvalt rohkem kui õpilaskohti ja vähemalt formaalselt elavad kõik soovijad vastava kooli piirkonnas. Õpilaste vastuvõtmine näiteks loosi võtmise teel tekitaks ilmselt niisama palju paksu verd kui katsetega.

Kindlasti aga on riigi ja omavalitsuse ülesanne tagada, et teatud koolide ebapopulaarsus poleks tingitud õpetajate puudusest või lagunevast koolihoonest. Ühtlaselt hea põhihariduse arendamine ja kogukonnakesksete koolide teke peab olema oluline prioriteet. Olengi viimastel aastatel näinud eri linnaosades ja maapiirkondades hulgaliselt väga häid ja omanäolisi põhikoole, kus õppimiseks on väga head tingimused. Seetõttu tundub, et katsete näol eliitkoolidesse on tegu millegi kaduvaga.

Usun, et paljudele kultuurihuvilistele meenub eliitkoolidele mõeldes Hermann Hesse (1877–1962) kuulus teos „Klaaspärlimäng”. Selle rikkalikul fantaasial baseeruva raamatu keskseks tegevuskohaks on vaimueliiti ühendav struktuur Kastaalia, mida toidab eliitkoolide süsteem. Oluline erinevus Eesti koolikatsetest: peategelane Josef Knecht on eliitkooli astudes 13-aastane. Põhimõtteliselt peaksid õpilasi nende kalduvuste ja võimete järgi jaotavad koolikatsed kuuluma hilisemasse kooliaega, Eesti oludes eelkõige gümnaasiumisse astumiseks. Puhtad munitsipaalgümnaasiumid ja riigigümnaasiumite võrk peaks toetama õpilaste hilisemat jaotust.