Ukraina koolides näeb palju lipuvärve

10. veebr. 2017 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit

Narva Soldino gümnaasiumi pedagoogid Irina Bahramova ja Tatjana Sile Severodonetskis koolitusel oma ettekandeks valmistumas. Fotod: erakogu

 

Narva Soldino gümnaasiumi pedagoogid, õppealajuhataja Irina Bahramova ning ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Tatjana Sile käisid Ida-Ukraina konfliktipiirkonnas inimõiguste ja maailmahariduse teemal koolitust tegemas. Sõjast hoolimata püütakse Ukrainas lastele haridust anda ja koole töös hoida, kuigi kõigis neis pole näiteks kütet ega toitlustusvõimalust.

Irina Bahramova kirjeldab rongisõitu Kiievist Severodonetskisse nagu ekskursiooni minevikku: „Selline rong sõitis veel nõukogude ajal. Ukraina on suur riik, läänest itta sõidab rongiga vähemalt kaks päeva. Oli talv ja vaade rongi aknast ei olnud ilus, vaid igav ja hall. Öeldi, et Kiievisse tuleks tulla mais, kui kastanid õitsevad.”

Kas teil Ukrainasse sõites ja seal olles hirmu ei olnud?

Ei. Sugulastel oli küll meie pärast hirm. Nüüd, kui telekast jälle Ukrainas käivat sõda vaatame, siis see hirmutab küll.

Milline pilt teile kohale jõudes avanes?

Kohapeal ei olnud olukord nii hirmus, nagu me ehk arvasime. Endises sõjapiirkonnas, kus me käisime, olid koolid juba purustustest taastatud. Koolidel olid uued aknad või katused, õppetöö käis. Me ei käinud koolides, mis asusid parajasti sõjapiirkonnas, kuid koolitusel osales inimesi ka sealt. Nad rääkisid, et mõnes koolis pole kütet või võimalust õpilasi toitlustada.

Külastasime kolme kooli. Näha oli, et palju tegeldakse kodanikukasvatusega, patriotismi kasvatamisega. Ukraina sümboleid ja lipuvärve on koolides palju, üleval on näitused ja laste tööd, mis on seotud Ukrainaga, Ukraina ajaloo ja kirjandusega.

Õpilastele korraldatakse palju Ukraina kultuuri ja ajalooga seotud ekskursioone. Meie külastatud endise sõjapiirkonna lastele tehakse neid tasuta.

Kuidas õpetajad kriisipiirkonnas toime tulevad?

Õpetajad palju ei kurtnud, et neil on raske. Muidugi tunnevad nad puudust õppematerjalidest ja õpikutest. Kui küsisime, mida nad vajaksid, nimetati õppevahendeid ja IT-vahendeid, palju räägiti, et vajatakse projektoreid ja arvuteid. Kui küsisime, kas Eesti võib pakkuda abi ka teisiti, korraldada näiteks gümnaasiumides valikkursust „Globaliseeruv maailm”, siis nõustuti, et see oleks küll väga hea, aga nagu aru saime, pole Ukraina koolidel nii palju vabadust õppetöö korraldamisel ja valik­ainete pakkumisel nagu Eesti koolidel.

Kuivõrd õpilaste arv on koolides sõja pärast vähenenud?

Õpilasi nägime väga vähe. Ühes koolis oli muide karantiin. Küsisime iga direktori käest, kas õpilaste arv on sõja tõttu vähenenud. See ei ole kriitiliselt vähenenud, paljud õpilased on tulnud kooli tagasi. Aga tundub, et probleem on sama mis Eestiski – on väikesi koole, kus käib vähe õpilasi, ja selliseid on raske pidada.

Millised olid õpetamistingimused koolides?

Koolid olid erinevad. Kaks olid väikesed ja asusid vanades hoonetes, need olid umbes sellised, nagu oleme näinud nõukogude ajal. Arenguruumi muidugi on. Nii direktorid kui ka õpetajad rääkisid, et on, kuhu liikuda ja mida remontida. Aga ühel koolil oli oma staadion, mida igal Eesti koolil ei ole.

Kolmas oli nüüdisaegne, hästi remonditud ja varustatud. Seal oli palju infotehnoloogiat, tundus, et isegi rohkem, kui meie koolis. Seal õpiti alates seitsmendast klassist. Neil olid valikained ja kolm õppesuunda. Direktor ütles, et ka lapsevanemad annavad oma panuse – on spetsiaalne vanemate fond, kuhu raha kanda.

Millised erinevused Eesti koolist veel silma jäid?

Näiteks on erinev eksamite süsteem. Eksameid tehakse palju ja gümnaasiumilõpetaja ei tea oma eksamil kogutud punktide põhjal, kas ta sai eksami sooritatud, sest lävend muutub iga aastaga. Ühel aastal on vaja saada näiteks 50 punkti, järgmisel aastal on punktide arv teine. See pani meid imestama. Võib-olla see teadmatus motiveerib õpilasi rohkem õppima.

Uurisime, kuivõrd õpitakse inglise keelt ning kas neil on kontakte teiste riikide, näiteks Euroopa Liidu riikide koolidega. Inglise keel ei ole prioriteet. Kui Eestis peab sooritama inglise keele riigieksami, siis Ukrainas mitte. Neil on väga vähe kontakte koolidega väljaspool Ukrainat.

Võtsin näitamiseks kaasa meie õppekava. Ukrainlastele meeldis, et selles on läbivad teemad, pädevused, kõik, mis puudutab õppeprotsessi, lahti kirjutatud. Nad lausa kadestasid, et meil on õppetöös selline tugi. Üks sealne koolitaja lubas meie õppekava Google’i abil eesti keelest ära tõlkida.

Kuidas te Ukrainasse koolitust tegema sattusite?

Oleme UNESCO võrgustiku kool ja meil on tihe koostöö MTÜ Mondoga, kes pakkus võimalust viia Ukrainas läbi koolitus teemal „Globaliseeruv maailm”. Meid aitas ka see, et oleme keelekümbluskool ja kasutame tundides aktiivõppemeetodeid. Mulle tundub, et oskame kombineerida meetodeid, mis sobivad koolidesse ja meeldivad õpilastele. Pealegi oli koolitusel töökeel vene keel, mida valdame.

Koolitus toimus Severodonetskis meie Ukraina partnerorganisatsiooni ruumides. Sellel osales inimesi 15 koolist. Meie partner Vostok SOS korraldas Ukraina koolidele koolitusele pääsemiseks konkursi, koolid pidid kirjutama motivatsioonikirja. Meile räägiti, et motivatsioonikirju tuli palju, huvi oli suur. Meiega koos töötasid ka kohalikud koolitajad. Olime Ukrainas nädala, aga koolitus seal jätkub. Osalejad peavad tõestama, et on valmis tagama inimõigused vähemalt oma kooli territooriumil.

Milliseid meetodeid tutvustasite?

Aluseks oli Mondo välja töötatud õppematerjal „Globaliseeruv maailm”, mis käsitleb maailmas aktuaalseid teemasid: probleemid migratsiooniga, inimõigused, eetiline tarbimine, jäätmemajandus, looduse säästmine. Materjali on palju ja see on ka vene keeles. Kõik koolitusel osalenud koolid said need materjalid ka endale.

Tutvustasime meetodeid, mis on abiks koolis inimõiguste õpetamisel – kuidas rääkida inimõigustest ja kuidas kasvatada maailmakodanikku, aga näiteks ka, kuidas teha grupitööd dokfilmide põhjal. Räägiti muidugi ka, millised õigused on õpilastel ja õpetajatel. Jutuks olid seejuures tavalised kooliprobleemid, mida arutatakse igas koolis, mitte konkreetselt sõjaga seotud teemad.

Mida teie Ukrainas õppisite?

Õppisime inimlikkust, mis on organisatsioonis Vostok SOS, ning õppisime ka, et meil on, mida õpetada. Oleme valmis ukrainlastega edaspidigi koostööd tegema.

Ühes koolis pakuti meile torti, aga olime just hommikust söönud ega tahtnud enam kooki. Aga Vostok SOS-i inimene ütles, et Ukrainas ei ole kombeks keelduda, kui kostitatakse. Siis me muidugi ei keeldunud.

 


Rahuharidus Ukrainas

Osa Ida-Ukraina koole on olnud suletud, koolipersonal sõjahirmus ära kolinud ning õpilaste arv pidevalt muutuv. Kriisipiirkonna koolide õpetajad vajavad teadmisi ja oskusi, mis aitaksid sellistes oludes toime tulla. Alustasime sügisel Ukrainas maailmahariduse tegevustega. Korraldame koostöös kohalike partneritega – Vostok SOS-i ning Tšernigovi inimõiguste maja ekspertidega – maailmahariduse teemal mahukat koolituskursust Luganski oblasti koolide õpetajatele,” selgitab Mondo projektijuht Veronika Svištš. „Maailmahariduse meetodid annavad võimaluse tegelda rahuharidusega leebemas võtmes – traumeerimata niigi pidevas stressis elavaid kriisipiirkonna õpetajaid ning õpilasi.”

Maailmahariduse kultuuri juurutamine Ukraina koolides aitab maailmast ning üksteisest paremini aru saada. Konfliktiolukorras on esmatähtis mõista põhilisi inimõigusi, sest kui kogu maailmas elaksid inimesed neid austades, siis jääksid ka paljud sõjalised konfliktid olemata,” lisab Vostok SOS-i haridusekspert Julia Kishenko.

 

Mondo haridustegevusi Ukrainas rahastab Eesti välisministeerium.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!