Emakeelepäev – see on ennekõike õpetajate päev
Leo Villand oma Mustamäe korteris aastal 2001. Foto: erakogu
Neil inimestel, kel õpetaja kuju seisab läbi elu sedavõrd selgelt silme ees, et saab temalt lausa nõu küsida, on igatahes kõvasti vedanud. Igal õpilasel on oma õpetajast oma mälestused.
Suurte õpetlaste ja filosoofiliste süsteemide rajajate selja taga seisab eelkõige õpetaja. Aga kes meenutab näiteks Pythagorase ja Sokratese õpetajaid, preestrinnasid Themistoklead ja Diotimat? Ei keegi.
Siinkohal meenutab üks õpilane oma õpetajat. Keda õpilased nimetasid sõbraks ja kes kutsus sõpradeks ka oma õpilasi. Tema kohta on öeldud, et oma õpilasi ta grammatikaga ei piinanud – oli loomuliku keeletaju usku, aga ennekõike kirjanduse maagilise toime usku. Legendaarne õpetaja ja õppejõud, pedagoogikateadlane Leo Villand (1928–2010).
Õpetajate Leht
Dotsent Leo Villand üliõpilastega kiigel. Ei ta häbenenud ülikonnas, lips ees, nooruslikult kiigekaari sooritada. Õppereis Raplamaale, kevad 1996. Foto: erakogu
Kummardus kultuuriõpetajale
Eesti kultuuriloo õppejõud dotsent Leo Villand on minu jaoks Tallinna ülikooli üks eredamaid mälestusi. Aukartustäratava kultuurilise silmaringiga, oskas ta motiveerida ja innustada iseseisvalt edasi uurima, piirdumata auditooriumis konspekteerimisega. Üks tema motodest oli: liikuda avatud silmadega ringi nii omas kodus kui laias maailmas, et saada osa suurest pildist, osata üldistada ja seostada.
Võimeka oraatorina suutis ta panna ennast kuulama ja kaasa mõtlema. Ülikooli avaaktusel 1995 pidas ta humanitaaria tudengihakatistele aulas maha turgutava kõne, millest jäid mällu sõnad: „Tänapäeva arenevas maailmas, kus on popp olla haritud, peaksid ka ärimehed kätlema Shakespeare’i ja Tammsaarega.”
Pilk kõrgemalt
Avamaks kultuuri olemust, meeldis talle siin-seal korrata oma soovitust, mis kõlas nii: „Kui te uurite mingit valdkonda, siis ärge võtke seda kitsalt, ainult konkreetselt selle punktina. Kultuuris ei saa niimoodi. See pole täppisteadus. Tõuske nagu lennukiga õhku ja sõitke kõrgelt üle, et näeksite asju laiemalt. Siis saab aru, mis on tagamaad, kus on seosed.”
Palju reisinu ja näinuna pani ta oma õpilastele südamele, et välismaal reisides ei käidaks mitte ainult tossusid ostmas (1990. aastate keskpaiku oli maailm alles lahti läinud ja tossud väga kõva sõna), vaid lisaks võiks heita ka pilgu kohalikele mälestusmärkidele. Astuda sisse pühakodadesse ning püüda mõista kohaliku rahva hingelaadi, vältimaks kultuurišokki. Soovitas uurida eri kultuure ja nendevahelisi suhteid, inimloomust, traditsioone ja kombestikku, seda ka vahetult enne reisile minekut. Võtta entsüklopeedia kätte ja lugeda sihtpunkti kohta, siis on kohapeal kergem orienteeruda.
Mõnda kultuuriloolist teemat või paika lahates ladus Leo Villand sageli elava luulekogumiku kombel spontaanselt peast ette sobivad luuleread käsitletava valdkonna kohta. See andis tunnistust tohutust lugemusest ja entsüklopeedilisest mälust. Ühes loengus oli käsitlusel eesti rahvalauluga seonduv. Korraga klõpsas dotsent auditooriumi ees jalutades jutu käigus pintsakutaskus sõrmega mingit salapärast nuppu – ja ruum täitus meloodilise eestikeelse rahvalauluga segakoori esituses. Õppejõud oli taskus miniatuurse diktofoni sisse lülitanud – neil aegadel polnud see kaugeltki igapäevane asi.
Leo Villand valdas head vahedat huumorit ja sai naljast aru. Mõistis nooremat põlvkonda ja poetas vaimukaid repliike. Märgates kord kevadisel sessiajal ülikooli teise korruse koridoris üht oma õpilast, astus ta naeratades juurde ning tervitanud sõnadega „Tere, noor sõber”, jätkas nagu muuseas vene keeles: „A skolka tebe uže ainepunktov?” Päris lahe akadeemiline huumor. Teinekord küsis ta minult, mis on minu lisaeriala. Vastasin, et soome keel. Kohe haaras vitaalne härra sõnasabast, juhtides vestluse paari lause ulatuses soomekeelseks. „Kuule, sa puhud juba päris soravalt ju,” tunnustas ta seepeale lõbusalt.
Paljuütlev kultuurmaastik
Õppe eesmärgil on vaja korrapäraselt klassiruumist välja minna ning tunnis käsitletud kohti ja esemeid otse kogeda, puudutada, tunnetada, toonitas ta: „Auditoorium ülikooli majas on ainult üks osa kultuuriloo õppeprotsessis, jätke meelde.”
Õpilased nautisid igat väljasõitu reisijuhiks kehastunud õppejõu seltskonnas. Tema eestvedamisel kohtusime tuntud ja huvitavate inimestega, kelle panust Eesti kultuuri ja haridusse on raske üle hinnata. Sõitsime valitud piirkondadesse, et astuda n-ö eheda eesti kultuuri paljuütleval maastikul. Neil retkedel otsekui sulandusime kokku kodumaa värvika ajalooga. Varbola linnuses ei häbenenud õppejõud ülikonnas ja lipsus vanaaegse kiigega õhutiire õõtsutada. Raikküla mõisaesisel küsis ta kohalikelt heakorratöötajatelt omamehelikult paar elementaarset küsimust mõisakompleksi kohta. Kui küsitavad jäid kimbatusse, jagas neile käigu pealt kõige tähtsama kultuuriloolise info, et nad ikka teaksid, kus töötavad. Uku Masingu kodutalu hoonetesse me kahjuks sisse ei pääsenud, kuid kiikasime läbi akna ja üldisest atmosfäärist saime osa. Harju-Madisel käisime Rootsi ajal Eesti hariduselu edendanud Forseliuse radadel, kirikuhoone mere läheduses keset karme tuuli kaugetest aegadest sosistamas. Käisime ka Tartus Eesti Rahva Muuseumis ja Eesti kirjandusmuuseumis, Keilas ning mujalgi. Tallinna Metsakalmistul kinnitas ta, et siin võiks hea tahtmise ja aja korral iga platsi juures korraldada pika seminari – kõigil puhkajatel on rääkida lõputu lugu.
Leo Villand, väärikas härrasmees ja Eesti kultuuriloo kõrgklassi tasemel õppejõud, kinnistas meie mällu ja teadvusse, et kui tulevikus ühte või teist konkreetset kultuuriteemat ei valda, siis seda eesti filoloogile andeks ei anta.
Andre Tamm, TLÜ vilistlane
Õppisin, kui olid üliõpilane ja andsid tunde Peda Harjutuskoolis.