Hoolivuse seos aju arenguga

24. märts 2017 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 3 Kommentaari

Maie Tuulik

„Kui puudub hingelist tuge ja kognitiivset stimulatsiooni pakkuv keskkond, ei suuda inimaju normaalselt areneda,” kirjutab David Eagleman oma raamatus „Aju. Sinu lugu”.

Ta toob näite Rumeenia lastekodudest, kus kõik käis mehaaniliselt. Laste nutule ei reageeritud, neid ei hoitud kunagi süles ja nendega ei mängitud. Nad olid ilma emotsionaalsest hoolimisest ja lähedusest ning vähimastki stimulatsioonist.

Selle tulemusena kujunes lastel välja nn valimatu sõbralikkus. Dr Charles Nelson kirjeldab, kuidas ta astus ruumi ja teda ümbritsesid lapsed, kes kõik tahtsid talle sülle ronida ja temaga minema jalutada.

See on hooletusse jäetud laste toimetulekustrateegia, millega käivad kaasas pikaaegsed kiindumusprobleemid,” kirjutab teadlane. Bukaresti varajase sekkumise programmis hinnati 136 kuni kolme aasta vanust last, kes olid sünnist peale lastekodus elanud. Laste IQ jäi 60−70 punkti piiridesse (keskmine on 100). Laste aju elektriline aktiivsus näitas, et nende närvi­tegevus oli dramaatiliselt vähenenud ja keele areng väga aeglane. Nelsoni uurimustulemused kinnitasid, kui oluline on armastav ja toetav keskkond aju arengule.

Stressitaluvus

New Yorgi ülikooli teadlane Clacey Blair uuris pikka aega 1200 imikut sünnihetkest alates. Alates nende 7. elukuust hindas ta, kuidas imikute kortisooli­tase stressirohkes olukorras üles läheb.

Kui kodus valitses ebakindel õhkkond ja kaos ning väikesel pinnal elas palju inimesi, siis avaldas see mõju lapse kortisoolitasemele üksnes siis, kui ema ei reageerinud lapse nutule. Emalik tähelepanu ja hool toimisid puhvrina selle kahju vastu, mida rasked olud võisid lapse stressireaktsiooni süsteemile avaldada.

Uuringud on näidanud, et vanemliku hoolitsuseta jäänud lastel on väiksem pea ümbermõõt ja pisem aju. Nende aju puhul on näha ilmselged kõrvalekalded. Lapsed, kes ei saa järjepidevat füüsilist kiindumust või võimalust kujundada armastavaid suhteid, ei saa seda stiimulit, mis on vajalik premeerimist, naudingut ja inimsuhteid ühendavate ajusüsteemide korralikuks ülesehitamiseks.

Kui laps jäetakse korduvalt nutma, kui teda toidetakse rohmakalt ilma õrnuse ja süles hoidmiseta, ei arene välja inimliku kontakti ja turvalisuse ning naudingu positiivsed seosed,” selgitab Bruce Perry.

Biokeemiline seos

Paul Tough kinnitab oma raamatus „Kuidas lapsed edu saavutavad”, et seos pole üksnes emotsionaalne või psühholoogiline, vaid neuroteadlaste sõnul ka biokeemiline.

Neuroteadlane Michael Meaney viis oma uurimistööd läbi rottidega, kellel on teatavasti inimesega sarnane ajuehitus. Rotid elasid pleksiklaasist puuris nii, et igas puuris oli üks emarott ja tema pojad. Umbes kümme aastat tagasi märkasid teadlased, et kui rotipojad pandi pärast uurimist tagasi puuri, lakkus mõni rotiema oma poegi tükk aega ja hoolitses nende eest, mõni teine ema aga ei teinud poegadest väljagi. Kui laboriassistent rotipojaga tegeles, kutsus see pojas esile ärevuse ja terve hulga stressihormoone. Rotiema lakkumine rahustas hormoonitulva maha.

Teadlased avastasid veel, et isegi kui nad rotipoegi ei puutunud, oli rotiemade käitumine erinev. Nad jälgisid rotiemade ja -poegade käitumist kümne päeva jooksul ja jagasid siis rotid kahte kategooriasse. Ühte need, kes lakkusid ja hoolitsesid oma poegade eest, ning teise need, kes tegid seda harva. Uurijaid huvitas, milline on vanemliku käitumise pikaajaline mõju.

20-päevased rotipojad võõrutati emadest ja pandi teiste poegadega ühte puuri. Kui rotipojad olid sada päeva vanad ning said täiskasvanuks, korraldasid teadlased nendega terve hulga katseid. Nad võrdlesid ohtralt lakutud rotte vähelakututega. Kõigis katsetes olid kõrge lakkumise ja hoolitsusega rottide tulemused paremad. Nad läbisid paremini labürindi. Nad olid sotsiaalsemad. Nad olid uudishimulikumad. Nad olid tervemad. Nad polnud nii agressiivsed. Neil oli parem enesevalitsus. Nad elasid kauem.

Teadlased avastasid, et see efekt oli peale käitumusliku ka bioloogiline. Täiskasvanud rottide ajus olid märkimisväärsed erinevused stressile reageerimise süsteemis, kaasa arvatud ajuosade suuruses, kujus ja keerukuses, mis stressi reguleerivad.

Lakkumine ja hoolitsemine ei mõjutanud poegi üksnes hormoonide ja ajukemikaalide tasandil, vaid ulatus rotipoja DNA-ni välja.

Kiindumuse teooria

Selle arendasid 1960. aastatel välja Briti psühhoanalüütik John Bowlby ja Toronto ülikooli teadlane Mary Ainsworth. Lapsed, kelle vanemad reageerisid nende nutule esimestel elukuudel varmalt, olid ühe aasta vanusena iseseisvamad ja julgemad kui beebid, kelle vanemad olid laste nuttu eiranud. Sama muster jätkus koolieelsetes lasteasutustes. Soe ja tundlik vanemlik hool loob kindla baasi, kust laps saab hakata maailma avastama.

Kiindumus on emotsionaalne seos, mis tekib ema ja lapse vahel nende koostegevuses. Lapse kiindumussuhe kujuneb välja esimesel kolmel eluaastal. Mida enam on põhjuslikus seoses ema ja imiku mitteverbaalsed ja verbaalsed väljendused ja käitumine, seda tihedam on seos, seda intensiivsem on kiindumus.

Mis juhtub, kui eemaldada turvalisuse allikas?

  • Protest − nutt, aktiivne ema ootamine, agressiivsus teiste inimeste vastu, kes püüavad lohutada.
  • Lootusetus − kurbus, passiivsus, ei vastata teiste inimeste reaktsioonidele.
  • Eraldumine − aktiivne tõrjuv käitumine tagasitulnud ema suhtes, st on toimunud kaugenemine, on alanenud kiindumuse intensiivsus ja vähenenud turvalisus.

Turvalisuse vähenemine on jälgitav kahes mõttes: ühtepidi näitavad lapsed hirmureaktsioone (nutt, põgenemine jms), teisalt muutuvad nad passiivseks keskkonna suhtes. Sellega on seotud nii emotsionaalne kui ka intellektuaalne areng. Et varases lapseeas luuakse nn vaimne mudel endast ja oma suhetest teiste inimestega, saab selgeks, et turvaliste suhetega lapsed loovad ka mudeli turvalistest suhetest, ja vastupidi, mitteturvaliste suhetega lapsed loovad mudeli mitteturvalistest suhetest. On leitud kindel seos varase lapsepõlvekogemuse ja hilisemate armastussuhete vahel.

Positiivne vanemlus

Kuna meil on kalduvus hoolitseda oma laste eest vastavalt sellele kogemusele, kuidas meie enda eest lapsepõlves hoolitseti, algab lapse hea aju ajalugu hooldaja enda lapsepõlvest ja tema varastest kogemustest. Suurem osa ajust kujuneb välja varases lapseeas, mistõttu mõjutab esmane vanemluse kogemus lapse aju dramaatiliselt.

Imiku varane kiindumus võimalikult vähestesse püsivatesse hooldajatesse on kriitiline tegur lapse stabiilse emotsionaalse tervise ja füüsilise arengu jaoks. Armastava hoolitsuse kaudu stimuleeritakse lapse arenevas ajus kahte peamist närvivõrgustikku. Esimene on keeruline kogum aistinguid ja tajusid, mis on seotud inimestevaheliste suhetega: hooldaja nägu, naeratus, hääl, puudutus ja lõhn. Teine on naudinguid vahendava närvivõrgustiku stimulatsioon. Seda „preemiasüsteemi” saab aktiveerida mitmel moel, millest üks osa on stressi vähendamine. Janu ja nälja kustutamine, ärevuse maandamine − need kõik tekitavad heaolu ja mugavustunnet.

Kui närvisüsteemi tegevuses ilmnevad kaks mustrit ühel ajal ja piisavate kordustega, tekib nende mustrite vahel seos. See omavaheline side, inimsuhetega seostuv nauding on oluline neurobioloogiline liim, mis loob ja seob terviklikke inimsuhteid. Teadliku vanemluse puhul põimuvad nauding ja inimsuhted lõpuks lahutamatuks. „Parim võimalik saadav tasu on meie armastatud inimeste tähelepanu, heakskiit ja kiindumus,” kirjutab Bruce Perry.

Meie kaasajal on välja töötatud mitmeid lapsevanemaid arendavaid programme, näiteks ABC (Attachment and Biobehavioral Catch-up – kiindumus ja biokäitumuslik järelejõudmine), kus ergutatakse vanemaid oma lapsi rohkem puudutama ja kallistama. Või näiteks positiivse vanemluse programm, mida on rakendatud ka Eestis. Need programmid lähtuvad eeldusest, et nõrga kiindumuse tsüklit, mis läheb perekonnas ühelt sugupõlvelt teisele edasi, saab parandada.

Tuntud on ka rahvusvaheline lastevanemate organisatsioon Homebase, mis annab iga kuu välja infolehte, levitab koolieelikute koduõppeprogrammi „Kuidas õpetada lapsi rõõmustama” (Teaching Children Joy), täiendmaterjali algkooli haridusprogrammile „Lastele vastutustunde õpetamine” (Teaching Children Responsibility) ja lastevanematele mõeldud teismeliste kasvatamise programmi „Lastele osavõtlikkuse õpetamine” (Teaching Children Sensitivity) ning annab väljakurnatud vanemate ajaplaneerimise programmi, mille nimi on „Tasakaalukas elu” (Lifebalance), kirjutatakse raamatus „Kuidas oma lastele väärtusi õpetada”.


3 arvamust teemale “Hoolivuse seos aju arenguga”

  1. Toomas Kadarpik ütleb:

    On ammu teada, et emotsionaalsete pingete ,ilma armastusega (hoolivus on hoopis teine asi ) on inimestel päris palju nii psüühilisi kui ka somaatilisi probleeme. Eesti kool aga töötab selles suunas täiesti vales suunas, lapsed pole õnnelikud, nad ei saa mehena ja naisena areneda, sest polegi aega. Meie kool on lahingukool, et treenida inimene pinget taluma, kõike alla suruma ja kasvatades tahtejõudu, need kolm asja viivad kõik kiiresti täiskavanud inimese haigla suunas.

    Eesti kasvatusteadus on oma olemusel seal, kus ta oli Soomes 70ndate alguses kui sedagi, sest konsensunst ja arengut meil pole, meil polegi praegu õpetaja koolis valmis veel kasvatuseks, ta ei suuda hallata mitmekülgse arenguga gruppi ja arvab ikka veel, et kõik on ühtemoodi vaja kasvatada. Teisalt olema ka puruvaesed endiselt aga see ei saa olla põhjust, sets areng ju hairidusest algab, sinna peaks kõik rõhu panema, mitte koolimajadesse ehituste näol.

    Laps kasvab ilma armastusega väga sissepoole, ta on oma vanema peale väga vihane ja õpib seda viha alla suruma, see on nii üldine, et ta teeb terve elu viha ja emotsioonidega sama. Kahjuks ei saa kasvatusteadlased aru, et see emotsionaalne teadvus on palju suurem osa meie teadvusest kui mõtlemine, viimane on olnud maapeal olemas murdosa ajast ja kes teab kui kauaks seda ongi.

    Teadlaste põhiline viga on selles, et nad uurivad, et on miski korrelatsioon aga teha pole nad kunagi midagi suutnud, Eestis seda nõuda ei saagi, sest oleme tibatilluksed aga USA olukord on samuti püsti hull.

    Lp, kasvatusteadlane, tehke selgeks hoolivuse ja armastuse erinevus ja erinevad mõjud, need ei ole samad protsessid, kuigi jah toimivad samas suunas. On väga palju hoolivaid vanemaid, kes üldse ei armasta lapsi, kes tegelikult teevad kõik ja hoiavad täiega aga laps armastust ei tunne. See info on täiskasvanutega töötades välja koorunud ja tundub olevat praeguses kultuuri üleüldine. Ei saa öelda kuidig, et ühega käib alati kaasas teine, mei võime väga hoolivad olla aga see on pinnapealne protsess, sest nii on kasvatatud, aga ikka kardab laps kallistada, puudutusi, tal on hirmud.

    Samuti on väga jaburad need Lääne programmid, hakake lapsi rohkem kallistama, tehke tööd selle nimel, nagu siin kirjeldatakse, miskipärast ei taha aga vanem seda teha, tal on endal armastuse andmisega probleem, seega on temal kõigepealt teraapiat vaja, siis saab pärast midagi edasi anda. Praegune ühiskond ongi selles mõttes veel haigemaks jäänud, et kõik baseerub saavutustel, mis on hoolivuse ja armastuse täielik vastand. Ma käin üsna tihti töö pärast koolides ja näen väga harva isegi endaga kontaktis õpetajaid, vast erandiks on Saaremaa või kusagil maapiirkonnas.

    MIKS SIIS EEST KOOLIS POLE HOOLIVUST, MIKS ON KLASSIDES HIERARHIA, NAGU VENE AEGSES VANGLAS, MIKS EI SUUDA ÕPETAJA KOMMUNIKEERUDA LASTEGA EMOTSIONAALSEL TASANDIL. SEE ON SEEPÄRAST, ET NEED SAMAD KASVATUSTEADLASEDKI POLE SAANUD PIISAVAT ETTEVALMISTUST ENESEARENGU OSAS, PSÜHHOTERAAPIAS 3 AASTAT ENESETERAAPIAT VÕI MÕNDA MUUD TERAAPIAT. ÕPETAJA EI OLE PRAEGU GRUPI JUHTIMISEKS KOOLIS ÜLDSE ETTEGI VALMISTATUD, KUIDAS TA SAAKS JAGADA ARMASTUST VÕI HOOLIVUST.

  2. V. Parve ütleb:

    Pean silmas nii artiklit kui esimest kommentaari.
    Vt “Soe ja tundlik vanemlik hool loob kindla baasi, kust laps saab hakata maailma avastama.”
    Seda sama saab väljendada ka teistsuguse mõistekomplektiga. Näiteks, et kui varases eas lapse distressile ei reageerita seda vähendavalt, siis lapse kannatus ja piin sellest on tema elatud eluea suhtes pikk ning selle laps “õpib ära”. Mis on nüüd “see”? Võib õppida reageerima targumuse, kapseldumise ja tuimumisega. Võib õppida reageerima suurema kisa tegemise ja ägeda käitumisega, teistele valu tegemisega, et temale tähelepanu jätkuks. Kui ta on juba vanem, siis ta jaoks kannatusperiood pole nii pikk ning ta suudab tajuda seda kui mööduvat.

    Tehtud rotikatseist ja kassikatseist ning ka väikelapsekatseist ei saa järeldada üksiku kasvava lapse kohta. Kuid need katsed (nende katsete teadmine) lisab pedagoogikaõppejõu poolt pakutavatele instruktsioonidele usalduskaalu.
    Kasvatusprofessionaalilt ootame, et ta oleks tark. Tarkuse üks osa on teada palju ja vajalikke asju, teine osa on olla kõrge intellektiga, tegemaks paljuteadmisest adekvaatseid väljavõtteid. Kolmas osa on kasvatuse-spetsiifiline – olla erk aru saama teise (nt lapse) käitumisest ja vajadustest. Need kolm toetavad üksteist mõnevõrra, aga nad ka võrsuvad kolmest eri juurest.

    “Lp, kasvatusteadlane, tehke selgeks hoolivuse ja armastuse erinevus ja erinevad mõjud, need ei ole samad protsessid, kuigi jah toimivad samas suunas. On väga palju hoolivaid vanemaid, kes üldse ei armasta lapsi, kes tegelikult teevad kõik ja hoiavad täiega aga laps armastust ei tunne.”

    Kommentaatori filosoofiline viga!: ta eeldab, et on olemas hoolivus ja on olemas armastus – eraldi seisvad entiteedid. Sõltumata nimisõnalisest kujust need ei ole asjad vv nähtused, vaid on tegevused. Tegevusena neil on ühisosa ja neil on erinev osa – armastuse hulka käib määratlemine hormoonprotsessina. Kuidas hormoonprotsesse plaaniliselt käima lükata, seda ei anna koolis ega ülikoolis plaani järgi õpetada. See ühel kukub välja ja teisel mitte. Ühel ühtede suhtes toimib ja teiste suhtes mitte. Kasvatusteooriat ega kasvatusteadlasi selles süüdistada ei sobi.

  3. Luule ütleb:

    Tänulik tõepoolest hea kirjutise eest hoolivuse ja aju arengu seosest ning ka Parve kommentaari asjakohasuse eest. Kui arutlema saavad kaks inimest, on enamasti tarvis kaasamõtlejaid rohkem kui üks, seepärast lisan tekkinud mõtteid.
    Tüli võib enamasti tulla majja, kui vaesus varnast võtta. Sellest tekkivad pinged ja armastuse puudus. Hoolivus on oluline ja kõigile tasuta kättesaadav. See on perede olulisim kohustus, siis saab kosuda ka armastus ja õnnetunne.
    Kes meie lapsi koolis hirmutab ja miks? Milles saab seisneda klassides tekkiv hierarhia, kas laste varasema kasvatatuse pinnalt või kodus tegemata jäänud tundekasvatusest?
    Kas viimase 20 aasta vältel on see hierarhia kasvanud koos teiste T. Kadarpiku arvamuses esitatutega, kuigi õpetajaskond ka juba suurelt jaolt uus ja kaasaegne? Kas kommentaari taga ongi tegelik koolikogemus ja selle hetkeline seis?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!