Jonas Taul jutustab piltide keeles
Jonas Taul peab raamatute visuaalset külge väga tähtsaks ja loodab, et pildiraamatu traditsioon Eestis senisest rohkem juurdub. Foto: erakogu
Möödunud aasta üks kauneimatest raamatutest on Jonas Tauli „Öömõtted”, mida žürii iseloomustas kui noore kunstniku küpset ja õnnestunud debüüti. Leiti, et ilusa kujundusega mustvalges raamatus on pildid ja kujundus imelises kooskõlas.
Jonas Taul on Eesti raamatuillustraatorite hulgas uus nimi. „Öömõtted” on aastaid välismaal elanud noore kunstniku esimene trükis ilmunud teos. Autor ütleb, et ehkki raamat pälvis tunnustuse ka lasteraamatute kategoorias, ta ise seda päris lasteraamatuks ei pea. „Ma ei tahtnud seda raamatut adresseerida mingile kindlale vanusele, arvan, et see võib pakkuda huvi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tegu on pildiraamatuga, kus lugu on jutustatud peamiselt pildikeeles ja teksti osa on äärmiselt napp. Üritasingi sarnaselt haikuga panna vähestesse sõnadesse võimalikult palju.”
„Öömõtted” on raamat poisist, kes otsib vastuseid suurtele küsimustele. Kuidas selle raamatu mõte tekkis?
Mul on meeles, kuidas mulle lapsena enne uinumist tulid pähe mõtted, et universum on lõpmatu ja mina üks miljonitest inimestest maakeral. See eksistentsiaalne avastus oli minu jaoks omamoodi hirmutav ja selle tunde pealt see raamat sündiski. Usun, et paljud lapsed on samade asjade üle juurelnud ja samamoodi tundnud. Laps ei oska sageli talle olulisi küsimusi küsida ja vanemad neid teemasid tihtipeale üles ei võta. Soovin, et see raamat oleks neile toeks. Mul on juba valmis ka teine raamat: „Üks erakordselt eriline mees” seostub selle raamatuga ja räägib inimkonna egost ning vajadusest elada loodusega kooskõlas. Puudutan selles ka surma teemat, mis on elu loomulik osa, kuid millest lastega palju ei räägita.
Mõlemas raamatus on olulisel kohal loodus.
Jah, põhiline ongi, et inimesed leiavad oma küsimustele vastused loodusest. Kui kaob side loodusega, tekib küsimus ka inimese kui liigi kestmisest. Inimkond on valinud paraku natuke halva raja, ja sellest tuleb rääkida, mitte pead liiva alla peita. Nüüd on asjad siiski hakanud vaikselt paremuse suunas liikuma.
Kui kaua selle pildiraamatu tegemine aega võttis?
Kokku võttis see umbes aasta. Olen seda tüüpi tegija, kes vahepeal paneb asja kõrvale ja teeb muud. Minu meelest on oluline anda aega selginemiseks. Mõnikord juhtub, et kui ühte asja kaua teha, tekib tüdimus. Et inspiratsioon ja kirg endas uuesti üles leida, on hea natuke vahet pidada. Kirjutasin ise ka raamatu tekstiosa ja tegin kujunduse, minu jaoks on oluline, et kõik raamatus sajaprotsendiliselt klapiks.
Mis tehnikas illustratsioonid on tehtud?
Joonistasin kõigepealt kõik tehniliste pastapliiatsitega valmis, seejärel hakkasin pilte arvutis paika sättima. Mu pildid on üsna minimalistlikud, aga mida vähem pildil on, seda raskem on kompositsiooni luua, sest seda rohkem hakkab asjade kaugus üksteisest lõpptulemust mõjutama. Tegin igast pildist paarkümmend versiooni ja valisin neist parima. Olen piltidele pannud ka korduvaid detaile ja sümboleid, mida tähelepanelik vaataja loodetavasti märkab.
Miks otsustasite just mustvalge raamatu kasuks?
Mustvalge tundub kõige omasem. Ma ei ütle, et ma kunagi edaspidi ühtki teist värvi ei kasuta, aga vähemalt praegusel eluperioodil ei kujuta ma ette, et teeksin täiesti värvilise raamatu. Arvan, et mingil määral on pakkunud inspiratsiooni Tove Janssoni looming, samuti Hollandis üsna tugev mustvalge illustratsiooni traditsioon. Must ja valge koos loovad pildil huvitavaid seoseid. Valge on tühjus ning mustaga veetud joon tekitab sellele kohe seina või põranda, mis on ilus. Kõik jooned, kujundid, mustrid, mis on mustvalges, mõjuvad silmale väga eriliselt. Mustvalge raamatu eelis on ka see, et ta on odavam.
Mis teid ennast raamatute juures esimesena köidab?
Minu jaoks on äärmiselt tähtis visuaalne külg. Lapsepõlvest mäletan, et need raamatud, mille illustratsioonid mulle ei meeldinud, ei läinud mulle ka korda. Juturaamatutest rohkem meeldisidki pildiraamatud, sest neid vaadates sain oma lugusid välja mõelda. Pildiraamatuid oli meil kodus väga palju.
Teie lapsepõlvekodu oli Tallinna lähedal Loo alevikus?
Jah, sündisin 1986. aastal ja esimesed kaheksa aastat elasin seal. Loo koolis jõudsin käia kõigest pool aastat. Sellest ajast mäletan ainult seda, et pinginaaber oli mu parim sõber ja õpetajal olid punased krussis juuksed. Isa töötas Loo linnuvabrikus ja kui tal oli võimalus välismaale tööle minna, läksime sinna kogu perega, mul on ka vanem vend. Kõigepealt elasime kolm ja pool aastat Venemaal Moskvas, siis kaks aastat Saksamaal Frankfurdis ja lõpuks kümme aastat Hollandis Eindhovenis, kus käisin ka gümnaasiumis. Pärast seda lõpetasin Amsterdamis Gerrit Rietveldi kunstiakadeemias bakalaureuseõppe audiovisuaalse kunsti erialal.
Kui keeruline oli eri riikides kohaneda?
Uues kohas kohaneda oli alati raske. Sisseelamine võttis mul iga kord paar aastat, alguses olin klassis väga vaikne. Kuna käisin kõigis kolmes riigis rahvusvahelises koolis, oli mu sõpruskond valdavalt ingliskeelne ja kohalikke keeli ma hästi ära ei õppinudki. Inglise keel on mul palju parem kui eesti keel, mida rääkisin ainult kodus. Tagantjärele pean kõige väärtuslikumaks kogemuseks just seda, et neis koolides oli koos hästi rahvusvaheline seltskond. Sain juba noores eas aru, et kultuurierinevused teevad maailma huvitavamaks ja rikkamaks. Seetõttu pooldan väga, kui noored otsustavad minna kaugemale õppima ja tahavad maailmas ringi vaadata.
Millal teie kunstihuvi alguse sai?
Olen lapsest peale palju joonistanud. Usun, et esimene mõjutaja oli ema, kellel on kunstiannet. Kui me veel Eestis elasime, töötas ta ühes animatsioonistuudios, kus olin temaga tihti kaasas, ja see maailm tundus mulle huvitav. Gümnaasiumi ajal käisin küll kunstiklassis ja õppisin süvendatult kunstiaineid, aga kunstihuvi tekkis palju varem. Kunst on lapsepõlvest peale tundunud mulle kõige omasem rada.
Milliseid kunstivaldkondi veel olete proovinud?
Joonistamisele lisaks olen maalinud, puuskulptuure nikerdanud, 15–16-aastaselt hakkasin luuletusi kirjutama. Gümnaasiumi ajal tegin palju arvutimuusikat ja mind huvitas ka fotograafia. Kunstiakadeemia lõputööks tegingi mitte ainult filmi, vaid ka fotoraamatu. See oli mu kõige esimene raamat, kus ma samuti püüdsin fotorea kaudu rääkida üht lugu. Mõnda aega tegin ka videoprojekte, aga need mulle ei istunud. Lõpuks sain aru, et pean valima ja millelegi kontsentreeruma. Valisin joonistamise, mis mul kõige paremini õnnestub.
Kuivõrd kunstitegemist on võimalik õppida ja õpetada?
Kunstis on kõige tähtsam vabadus. Et teha huvitavat kunsti, ei ole kõige tähtsam vallata üht või teist tehnikat, mida saab alati õppida ja arendada, vaid oskus elada oma elu nii, et see pakuks inspiratsiooni. Kuus aastat tagasi, kui ma Eestisse tagasi tulin, töötasin paar aastat klienditeenindajana ja kogusin Indiasse sõiduks raha. See oli õpetlik, inspireeriv ja jõudu andev kogemus. Rändasin mööda Indiat kolm kuud, mul oli palju aega joonistada ja just seal leidsin illustraatorina lõplikult oma käekirja.
Miks otsustasite Eestisse tagasi tulla?
Tundsin pärast pikalt välismaal elamist, et mu juured on kadunud, ja tulin Eestisse neid leidma. Üks väga oluline põhjus oli soov rohkem suhelda oma vanavanematega, õppida neid paremini tundma, kuulata nende lugusid ja elutarkusi. Tunnen, et olengi end siin leidnud. Mulle meeldib Eesti, meeldib Tallinn, praegu pole mul tahtmist kuhugi kolida. Astusin kunstiakadeemiasse animatsiooni eriala magistriõppesse, kuna ka animatsioon tegeleb visuaalse lugude jutustamisega ja need oskused tulevad raamatute illustreerimisel kasuks. On suurepärane võimalus õppida sellise legendi juures nagu Priit Pärn, kes on ise ka illustratsioone teinud ja kellel on selles vallas palju õpetada. Praegu olen akadeemilisel puhkusel ja teen Joonisfilmis vabatahtlikuna praktikat. Aitan itaallasest kunstnikku Francesco Rossot, kes on samuti EKA-s animatsiooni lõpetanud ja teeb oma esimest autorifilmi. Ta on väga põnev kunstnik, kellelt ma samuti kogu aeg õpin.
Milline on olnud tagasiside raamatule „Öömõtted”?
Tagasiside on olnud hea, ma pole halbu hinnanguid kuulnud. Varsti ilmub see raamat ka Prantsusmaal ja Koreas, lepingud kirjastustega on juba sõlmitud. Sain kultuurkapitalilt toetust ja sõidan aprilli alguses Bologna raamatumessile, kus loodetavasti õnnestub veel kontakte leida.
Mis on järgmiseks plaanis?
Mul on mitu ideed, aga neist on veel vara rääkida. Kunagi tahan teha raamatu, kus on ainult pildid. Eestis veel täiskasvanute pildiraamatute traditsiooni ei ole, minu üks unistus on aidata kaasa, et see skeene siin tekiks.