Ka kaante vahel kummitab. Vahel

Raamatuaasta 2016 jääb meelde suure hulga ilmunud lastekirjandusega. Luuleraamatuid ilmus aga ainult
11 esmatrükki, üks nendest on „Hea lasteraamatu” tunnustuse pälvinud Wimbergi „Ahoi!”. Pildil õnnitleb autorit Eesti lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone. Foto: Helena Nagelmaa / ELK

2. märtsil kuulutati Eesti lastekirjanduse keskuses välja 2016. aastal ilmunud lastekirjanduse paremik.

Lastekirjanduse eksperdid valisid välja ja t egid teatavaks 2016. aasta head lasteraamatud. Selle tiitliga tunnustab lastekaitse liit lasteraamatuid, mis arendavad kujutlusvõimet, äratavad uudishimu, innustavad lapsi edasi lugema, on kaunilt kujundatud ning huvitavad nii lastele kui ka nende vanematele.

„Enne valima asumist valisime eelmisel aastal ilmunud raamatutest 50 ja raamatukoguhoidjad, õpetajad, lastekaitse liidu töötajad ja lugemisühingu liikmed tegid oma valiku,” selgitas Eesti lastekirjanduse keskuse lugejateeninduse juhataja Anne Kõrge parimate raamatute valimise põhimõtteid. „Kuna eelmise aasta saak oli väga hea, valiti 14 raamatut. Lähtusime sellest, et oleks nii väikelaste raamatuid kui ka juturaamatuid natuke suurematele lugejatele, nii algupäraseid kui ka tõlkeid.”

Lastekirjanduse ekspertide hinnangul iseloomustab praeguse aja laste- ja noortekirjandust märksõna „mitmekesisus”. Kui aga laps on jõudnud ikka, kus lugemine ammu selge ja tal võiks alata kõige mõnusam lugemisperiood, jääb valikuid vähemaks, eriti napib omamaist uut lugemisvara 10−12-aastastele.

„Kõige suurem puudus on mitmekesisest kirjavarast üle kümneaastastele,” nentis lastekirjanduse uurija Jaanika Palm. „Alati on vähe ka rõõmsaid, humoorikaid teoseid, mida lugedes võid südamest naerda.”

Tõlkekirjandus aitab täita lünki, mille on kohalik kirjandus täitmata jätnud. „Tõlkekirjandusel on oluline roll laste maailmapildi avardamisel ja maade tutvustamisel,” leiab Jaanika Palm. „Praegune tõlkekirjandus on leidnud kenasti üles valdkonnad, milles meie kirjanikel on raskusi, ning need alad kiiresti täitnud.”

Tuleb välja, et meile on tõlgitud palju väärt laste- ja noorteraamatuid inglise, Ameerika ja Põhjamaade kirjandusest, aga ka prantsuse, saksa ja hollandi keelest. Rohkem võiks Palmi hinnangul olla tõlkeid naabritelt – kaasaegsest läti, leedu või vene lastekirjandusest ei tea meie noored lugejad praktiliselt midagi.

Jaanika Palm tunnistab, et kuna laste- ja noortekirjandus sünnib praeguses Eestis ja siinses tegelikkuses, on üsna loomulik, et ümbritsev mõjutab kirjanikku teose loomisel. „Samuti mõjutab praegune ühiskond lugeja vastuvõttu, nt teatud nüansid klassikas võivad alles praegu lugedes suuremat tähelepanu äratada,” lisas ta.

Iga hea raamat õpetab, paneb asju nägema teise nurga alt. Uuem lasteraamat ei ole ekspertide hinnangul alati üheselt mõistetav, hea raamatu üle saab vaielda ja oma arvamust avaldada. „Laste vaieldamatud lemmikkirjanikud on Ilmar Tomusk, Mika Keränen, Andrus Kivirähk, Piret Raud ja Reeli Reinaus. Tore on, et neilt ilmub igal aastal uus raamat,” nentis Anne Kõrge, lisades, et tüdrukute ja poiste raamatueelistused sageli erinevad.

Raamatuid hindasid eksperdid Eesti lastekirjanduse keskusest, lugemis­ühingust ja raamatukoguhoidjate ühingust.

2016. aastal ilmus Eestis pea 800 lasteraamatut. Kõige enam tõlkeid on inglise keelest – umbes kahesajast raamatust 83 on Briti ja Ameerika Ühendriikide autoritelt.

Head laste­raamatud 2016

• Heli Illipe-Sootak „Kiisu aias lehti riisus”
• Indrek Koff „Ilusti”
• Triinu Laan „Vana katkine kass”
• Leelo Tungal „Lumemees Ludvigi õnn”
• Gemma Merino „Krokodill, kellele ei meeldinud ujuda”
• Lina Žutaute „Kake Make ja põnevad kõrvad”
• Kertu Sillaste „Igaüks teeb isemoodi kunsti”
• Marianne Dubuc „Lõvi ja lind”
• Juhani Püttsepp „Mustad linnud”
• Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”
• Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”
• Wimberg „Ahoi!”
• Kristiina Ohlsson „Klaaslapsed”
• Lara Williamson „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani”

Krista Kumberg

Tõlkekirjandus teeb uut ja vana

KRISTA KUMBERG, Haapsalu lasteraamatukogu bibliograaf ja lastekirjanduse uurija:

Endiselt kuulub umbes pool laste- ja noortekirjanduses ilmuvast mudilaste ja algklassilaste lugemislauale. Ülejäänud poolest veerand kuni kolmandik on noorteraamatud. Nendest suure osa moodustavad (lembe)fantaasia- ja põnevussarjad. Endiselt ilmub märkimisväärne osa sarjade ja järgedena.

Peale tungivad pildiraamatud, nende seast leiab kaunite piltide ja napi tekstiga sügavasisulisi väljaandeid. Ilmub palju krimijutte ja kummituslugusid. Samas leiavad need keskmises vanuses lapsed (8−12), kes eelistavad tõsielulisi lugusid, just tõlgete seast köitvaid, tuumakaid ja mõtlemapanevaid raamatuid.

Ootan julgeid ja samas lootustandvaid teemakäsitlusi. Kindlasti leiab vene lastekirjandusest mõndagi tõlkimisväärset. Omal ajal tõlgiti vene kirjandust eesti keelde liigagi palju ja ehk valimatult. Sellest „allergiast” ei tea praegused lapsed midagi ja kirjastusedki on sellest üle saamas.

Mullusest saagist puudutasid mind enim neli raamatut: Daan Remmerts de Vriesi „Tiigrisaar”, Kristina Ohlssoni „Klaaslapsed”, David Almondi „Mina” ja Lara Williamsoni „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani”. Need on hea lastekirjandus, rõhuga sõna teisel poolel. Neist leiab õpetlikku mitte üksnes laps, vaid ka täiskasvanu.