Ka tüdrukud saavad projektori tööle

TÜ teaduskooli informaatika­olümpiaadil on viimase 17 aasta jooksul silma paistnud kümned noormehed, kuid vaid kaks neidu.

Alates 2000/2001. õppeaastast on informaatikaolümpiaadil osalenud ja saanud vähemalt ühes voorus nullist suurema skoori 734 õpilast. Tüdrukuid on nende seas 60. Lisamata ei saa jätta, et see number on suures ulatuses kujunenud viimase nelja aasta jooksul, mil Tallinna reaalkoolis on olümpiaadi eelvoorus osalemine õppetöö osa. Reaalkooli panuseta oleks tüdrukute hulk veel poole väiksem. Aastate lõikes on tüdrukute arv esitatud graafikul. Kõige kaalukamal tasemel on lõppvoorus kolme parem hulka tulnud 17 aasta jooksul 37 poissi ja vaid kaks tüdrukut: Tiina Turban ja Sandra Schumann.

Tüdrukutest on olnud kõige edukam Tallinna reaalkooli õpilane Sandra ­Schumann, kes sai 11. klassis 2011/2012. õppeaastal lõppvoorus edasijõudnute tasemel teise koha ning aasta hiljem võitis lahtise võistluse. Sandra on praegu Harvardi ülikooli neljanda aasta arvutiteaduste üliõpilane. Õpingute kõrvalt on ta üks Harvardi ja MIT-i ühise robotjalgpalliklubi presidentidest ja Harvardi ülikooli sissejuhatava elektroonikakursuse assistent.

Tiina Turban sai 2008/2009. õppeaastal Nõo reaalgümnaasiumi 12. klassi õpilasena lõppvoorus vanemas vanuserühmas teise koha. Tiina Turbanil on praeguseks Tartu ülikoolist informaatika magistrikraad. Ta on õppinud ka Norra teaduse ja tehnoloogia ülikoolis ning olnud praktikal Facebookis. Edukas praktika tõi kaasa ka tööpakkumise ning 2014. aasta oktoobrist ongi Tiina Turban elanud Californias ning töötanud Facebookis.

Eeskujude ja kaaslaste puudumine

Tüdrukute vähene hulk informaatikaolümpiaadil ei tule kellelegi üllatusena. Sooline lõhe ei iseloomusta loomulikult pelgalt olümpiaadi, vaid informaatika ja isegi tehnoloogia valdkonda tervikuna. Soolist lõhet ei saa seletada asjaoluga, et nii on kogu aeg olnud või et tüdrukutel ei tekigi huvi informaatika vastu. 1980. aastate keskpaigas oli USA-s informaatika eriala lõpetanutest 37% naised. Tehnoloogia valdkonda populariseeriva MTÜ Eesti 2.0 tegevjuhi Ede Schank Tamkivi sõnul on tüdrukud informaatikast sama huvitatud kui poisid: „Eesti 2.0 projektides näeme üsna selgelt, et esimeses viies klassis on tüdrukute-poiste huvi infotehnoloogia ning robootika vastu üsna võrdne. Kuid alates kuuendast klassist kaovad tüdrukud ära.”

Nii Tiina Turbani kui ka Sandra ­Schumanni sõnul on soolise lõhe taga eeskujude puudumine. Väga raske on endasse uskuda ja minna ainukese tüdrukuna huviringi, kus kõik teised on poisid.

Tiina Turban toob mängu impostori sündroomi mõiste, mida kasutatakse psühholoogias isikute puhul, kes on võimekad ja saavutavad palju, kuid ei suuda oma võimetesse uskuda ning kellel tekib hirm, et neid hakatakse pidama osavateks petisteks. Paljastamise hirmus loobuvad tüdrukud siis oma paljudest võimalustest. Tiina Turban kirjutab: „Suures vähemuses olek demotiveerib neide IT-ga tegelema ja tõenäoliselt tekib paljudel neist impostori sündroom.”

Sandra Schumann meenutab oma kooliajast juhtumeid, mis IT-valdkonda tüdrukutest kaugendavad. „Mäletan, kuidas lugesin seitsmendas klassis robootikaringi kuulutust: „Oodatud on kõik 7.–9. klassi poisid.” Oli ka õpetajaid, kes küsisid klassis: „Kas mõni noormees võiks mul projektori tööle panna?””

Põhjusi ei saa otsida ainult koolist, vaid ka kodust. Eesti 2.0 tegevjuht Ede Schank Tammkivi refereerib TÜ majandusteaduskonna uuringut „Naiste roll ja selle suurendamise võimalused Eesti IKT-sektoris: müüdid või tegelikkus”. „Stereotüübid saavad alguse eelkõige kodust: just vanemad eeldavad eelkõige poegadest teaduse, matemaatika või tehnoloogiaga seotud alade valimist karjääriväljavaateid kaaludes. Samast uuringust selgus, et tüdrukutel on end nendel erialadel oluliselt raskem tõestada (kuigi nad on sama võimekad kui poisid), sest lisaks kodule kannavad soopõhiseid hoiakuid ka koolid ja ühiskond laiemalt.”

IT-ettevõtete toetus

On selge, et tüdrukud peavad informaatika valdkonnas poistega võrdselt kaasa lööma, seda muuhulgas sellepärast, et soolise lõhe vähendamine aitab tulevikus vähendada IT-valdkonna töötajate puudust Eestis. Nii kodus kui ka koolis valitsevate sooliste eelarvamuste murdmiseks toetavad IT-ettevõtted tüdrukutele suunatud üritusi. Ka Tiina Turban ja Sandra Schumann näevad probleemi ühe lahendusena otseselt tüdrukutele mõeldud programme ning mentoreid.

Facebookis töötava Tiina Turbani sõnul on ka Silicon Valley ettevõtted soolise lõhega hädas ja püüavad seda teadlikult vähendada. USA-s nähakse ühe lahendusena ettevõtete toetust programmile „Girls Who Code”. Programmis saavad 10. ja 11. klassi tüdrukud veeta suvisel ajal koguni seitse nädalat IT-ettevõttes ning niimoodi programmeerimisprojektides tasuta kaasa lüüa. Ede Tamkivi toob paralleelina Skype Eesti, Microsoft Eesti ja Nortali toel tegutseva MTÜ Kogukond Tech Sisters, mis korraldab näiteks 9.–12. klassi tüdrukutele IT-valdkonda tutvustavaid üritusi Digigirlsi nime all.

Sandra Schumanni sõnul on ka Harvardi ülikoolis soolise lõhe vähendamiseks käivitatud tüdrukutele suunatud programmid. „Olukorda annab ehk kõige paremini muuta rohkete otseselt tüdrukutele, neidudele ja naistele suunatud IT-üritustega. Need aitaksid tüdrukutel luua sidemeid programmeerimisega tegelevate neidude ja naistega ning julgustaksid tüdrukuid ennast IT-valdkonnas proovile panema. Säärased üritused on Harvardis aina populaarsemad. Võib-olla oleks kasulik, kui tüdrukutel oleks IT-alal vanematest neidudest mentoreid, kes oleksid neile eeskujuks ja abiks.”

Loe lähemalt TÜ teaduskooli blogist http://blog.teaduskool.ut.ee/.