Kas kiriküit on jo lähänd?
Meeli Parijõgi
Murdekeel on sedasorti varandus, mille väärtust mõistetakse alles siis, kui on suur oht teda kaotada. Mulle tundub, et samamoodi nagu eesti murretesse, on suhtutud ka Eesti loodusesse. Kiidame välismaa turistidele oma „puutumatut ja puhast” loodust, samal ajal kui oleme riigina ühed kõige agaramad metsalangetajad. Ettevaatlikumad küll hoiatavad, et Eesti metsast on varsti järel vaid kulissid, aga raha hääl kostab sellest jutust üle. Nii me siis saeme sõna otseses mõttes edasi oksa, millel istume. Ja meie uhkustamisväärsed laukasood, need kasvavad vaikselt ise kinni.
Nõukogude ajal kasvasid üles põlvkonnad, keda ei õpetatud murdekeelt väärtustama. Vastupidi, last häbistati koolis „valesti” rääkimise eest. „Seda traumat parandab ainult aeg,” sedastab Võru instituudi projektijuht Tiia Allas. Nüüd võib peres olla nii, et vanavanemad räägivad võru keelt, vanemad mitte, ja laps räägib taas. Üks põlvkond on vahelt puudu. Võib olla ka nii, et vanavanemadki ei oska võru keelt ja kool on ainus paik, kus laps sellega kokku puutub.
Võru instituut ja Võrumaa õpetajad on teinud ütlemata tänuväärset tööd võru keele hoidmisel. Aga mitte ainult nemad. Oma kodumurret õpetatakse ka näiteks Mulgimaal, Kihnus, Hiiumaal, Setumaal … Rahvusringhääling laseb eetrisse murdekeelseid uudiseid, ilmuvad murdekeelsed väljaanded. Nii et murdekeel on au sees? Küllap ei käi see vaid murrete, vaid kogu kohaliku pärimuskultuuri kohta. Jätkuks keele ja kultuuri hoidjaid Eesti igasse nurka!
Murdekeelel on veel üks sümpaatne omadus – lapsele ei saa öelda, et ta räägib seda valesti. Nagu teadlased ütlevad, iseloomustab murdekeelt suur variatiivsus. Lapse jaoks tähendab see, et kui kooli murdeõpikus on sõna kirjas nii, aga tema vanaema kodus räägib sama sõna naa, siis lapse jaoks on õige, nagu vanaema ütleb. Et igas külas natuke isemoodi räägitakse, teadis hästi ka vana tõrvakaupmees, kes oma eelmise vabariigi aegset Mahu rannas kauplemist nõnda kirjeldas: „Üks tahtas torva, toine tõrva, kolmas terva. Ühest vaadist vottasin – kaik saivad.” (See otsekõne oli nüüd kirderannikumurde Viru-Nigula murrakus, hääldada ka teisevältelised sõnad kolmandas vältes.)
Viimase, 2012. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis kirderannikumurde oskajaid 1288 inimest, võrukeelseid 74 505.
Kui tänavusel vabariigi aastapäeva kontserdil Estonias kuulutas näitleja Sergo Vares kurba tõtt, et meie ööbik on tänavu mujale läinud, alustas ta inglise keeles. Kas oleksite ilma inglise keele spikrita mõistnud, kes on kiriküit?