Keelekaste: Nimeandmise võim ja vastutus
Priit Põhjala
Kaheksa aastat tagasi usutlesin ühe keeleajakirja jaoks hiljuti lahkunud professor Peeter Tulvistet. Viimase asjana tundsin huvi, millise eesti keelt puudutava seaduse ta juba hommepäev välja annaks, kui tal selline võimalus oleks.
Tulviste vastas, et keeleasju võiks püüda korraldada pigem nõustamise kui sunni ja karistamisega. (Seesama mõte – lakkamatu sundimine ei pruugi innustada inimesi keelt paremini kasutama – tõusis tänuväärselt esile ka Kaarel Tarandi emakeelepäeva artiklis „Rohkem keelemängu!”; vt Õpetajate Leht, 10.03.2017.) Ja just säärases sõbralikus vaimus tegi professor kena ettepaneku: sünnitusmajas võiks iga noor ema saada kingituseks raamatu, mis aitaks lapsele eesnime valida.
Nimeandmise võime on inimesele ainuomane. Semiootilisest aspektist on see üks tähtsamaid asju, mis eristab meid ülejäänud loomaliikidest. Muidugi, ka lehmadel-lammastel on nimed, nimed on eluta asjadelgi, aga seda vaid inimese sekkumise tulemusel. Rumeenia filosoof ja kirjanik Emil Cioran on öelnud, et meil on kõike ümbritsevat lihtsam taluda, kui anname talle nime – ja astume edasi.
Tegelikult seisab asi muidugi enamas kui pelgas ümbritseva talumises. Nimeandmisest on saanud meie jaoks vajalik, möödapääsmatu toiming. Et kellestki või millestki rääkida, isegi mõelda, peame sellele andma semiootilise mõõtme, keelelise eksistentsi, lihtsamalt öeldes nime. Niimoodi muudame eimillegi millekski, eraldame üksiku üldisest, tekitades hõlpsasti eristatavad üksused. Nimi on keelend, mis ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, nii-öelda lühiühenduslikult eraldab ühe objekti tema tülikalt sarnaste liigikaaslaste hulgast, nagu kõlab Henn Saari krestomaatiline nimedefinitsioon.
Ühtlasi on nimeandmine kahtlemata võimuakt. Teisele inimesele, loomale, asjale, killukesele füüsilisest ruumist saab nime anda vaid see, kel on nimetatava suhtes mingit laadi võim või õigus. Selle puudumisel ei tarvitse ülejäänud sootsium, nagu ka nimetatav ise, nime ülepea tunnistada.
Nimeandmise võimet ja võimu innukalt kasutades kaldume aga unustama kaasnevat vastutust. Me suhtume üsna kergemeelselt asjaolusse, et nimi on märk, mida selle saaja kannab kogu elu ning mis kujundab suhtumist ja eelarvamusi, kuigi me seda väga tunnistada ei taha. Me alistume hetketujudele, noogutame kaasa nimemoodidega, ehk kaalume nime kõlagi, aga peame vähem silmas neid nimedega seotud tahke, mis nõuavad rohkem süvenemist – nime ajalugu ja senine traditsioon, sotsiokultuuriline taust ja tähendusväli, assotsiatsioonid, mida nimi tekitada võib …
Eks sellest johtuvalt Tulviste eetiski kinkida igale noorele vanemale nimeraamat. Oleks tore, kui too eede millalgi ka päriselt teoks saaks. Toona jäi küll täpsustamata, mis raamatuga konkreetselt tegu võiks olla, aga ma ise söandan soovitada eesti ühe teenekaima onomastiku Edgar Rajandi „Raamatut nimedest”.
Rajandi ei olnud küll õppinud filoloog, aga see-eest suur logofiil, kes kirjutas nimede kohta mitmeid olulisi uurimusi (mõned muuseas koos Kaarel Tarandi vanaisa Helmutiga). „Raamat nimedest”, mille ilmumisest sai möödunud aastal pool sajandit, kuid mis täiendatuna anti viimati välja 2011. aastal, on kahtlemata tema magnum opus. Hoolimata autori enda pealetükkimatust tõdemusest, et raamat „tahab olla väike nimeleksikon”, ei leia selle väärset naljalt enamikust maailma keeltest.
Rajandi nimeraamatus avanevad eesnimede ajalood ja etümoloogiad, nende motiveeritus ja omavahelised seosed rõhuga soovil kaitsta just eesti rahvuslikku nimepärandit ja anda ühtlasi üldistav tervikpilt eesti nimeloost. Ja Tulviste ettepanekuga sobib see raamat veel põhjusel, et Rajandi põhimoraal, mille autor formuleerib oma eessõnas, on sama: „Isiklikke maitseid pole vähem kui nimesid, ja – nagu kõikjal, nii siingi – võib maitset harida pigemini teadmiste kui käskude ja keeldude varal.”