Kogenud pedagoogi kiri

31. märts 2017 Mare Rossmann endine õpetaja - Kogenud pedagoogi kiri kommenteerimine on välja lülitatud
Mare Rossmann

Mare Rossmann

Mart Laar on öelnud, et päris igaüks ikka peaministriks ei sobi. Sama kehtib õpetaja elukutse puhul.

Ühiskonna vaatevinklist oleks hea, kui õpetajatöö valiksid piltlikult öeldes kõige teravamad pliiatsid karbis. Reaalsus on aga selline, et nagu vene ajal, nii valitakse ka taasiseseisvunud Eestis õpetajakutse teinekord siis, kui mujale sisse ei saa.

Haridusminister Mailis Reps kavatseb tõsta õpetajakoolitusse astujate jaoks lati kõrgemale. Aga sel juhul on niigi väikese konkurentsi tingimustes oht, et meil on küll tublid õpilased, aga õpetajaid jääb järjest vähemaks. Põhikoolilõpetajatega kohtumisel sain teada, et kõige popim elukutse on youtuber’i oma: teed endast videoid ja riputad need siis internetti üles. Õpetaja elukutse kohta oli otsus karm: see on aeglane enesetapp.

Õpetaja roll

Uues õpikäsituses ei ole õpetaja enam see, kes kõike teab, vaid õpetaja õpib ka õpilaselt. Miks mitte, ainult et ka seda protsessi peab keegi juhtima ja võtma vastutuse. See saab ikkagi olla ainult õpetaja.

Marju Lauristin avaldab raamatus „Marjustini sajand” kahetsust selle üle, et õpetaja roll vaimse eeskujuna, mentorina ja innustajana on vähenenud.

Minust sai õpetaja juhuse tahtel. Nooruses unistasin, kuidas hakkan mööda maailma rändama ja oma reisidest raamatuid kirjutama. Inimesed loevad neid, on õnnelikud ja mina saan kuulsaks. Läksin selle mõttega geograafiat õppima.

Kolmandal kursusel öeldi mulle, et kodumaa vajab õpetajaid. Mind suunati väiksesse maakooli. Olin väga õnnetu. Aga saatuse tahtel on sellel koolil minu südames praegugi eriline koht. Seal sai minust õpetaja, leidsin palju häid sõpru ja õnnestus hankida ka väärt mees kogu eluks.

Läheb korda

Pärast seda, kui olin veetnud öö Vändra bussijaama pingil, sest buss käis sellesse väiksesse maakooli ainult kaks korda nädalas, tegin otsuse: õpilased ei pea minu ebaõnnestunud elukutsevaliku pärast kannatama.

Ma ei osanud midagi. Olin selleks ajaks kuulanud Tartus kaks nädalat teiste õpetajate tunde ja andnud ühe ebaõnnestunud lahtise tunni. Esmalt tuletasin meelde oma lemmikõpetajaid. Peagi sain aru, et pean valima oma tee. Koopia on alati viletsam kui originaal. Hakkasin koostama täpseid tunnikonspekte, kuhu panin kirja kõik, mida räägin ja teen ning kuhu kulgen. Ka see ei sobinud, sest ma ei suutnud kinni pidada sellest, mida kiri näitas.

Kord võtsin klassi kaasa karbi maavaradega, aga nende näitamiseni ei jõudnudki. Pärast tundi küsis üks tüdruk, mis mul seal karbis on. Avasin karbi, näitasin ja rääkisin talle maavaradest. „Võtke see karp jälle kaasa ning näidake ja rääkige teistele ka. See on nii huvitav,” arvas tüdruk.

Olen kõige rohkem õppinud oma kolleegidelt. Mäletan, et istusin tagapingis ja kuulasin ühe õpetaja tundi. Mind tabas muinasjutuline lummus. See, mida ma nägin, kuulsin ja tundsin, oli nii võimas. „Kuidas te seda teete?” küsisin hiljem. „Kui teaksin, siis ütleksin. Aga ma tõesti ei tea,” vastas ta.

Ja siis tuli aeg, kui hakkasin ise praktikante juhendama. „Olen õpetajana läbi kukkunud, sest kuulsin pealt, kuidas üks õpilane ütles teistele, et minu õpetamise viis temale ei meeldi,” kurtis mulle üks praktikant. Lohutasin teda, et kõigile ei saa kunagi meeldida. Et õpilased arutlevad su õpetamismeetodite üle, on hea märk – see läheb neile korda.

Minu jaoks on läbikukkunud see õpetaja, kes on terve elu seda tööd teinud, aga kellest ükski õpilane ei meenuta head ega halba. Täielik ükskõiksus.

Sõna ja hääl

Päris igaüks õpetajaks ei sobi. Iseloomuomaduste poolest ei sobi kuri, tige ja kiuslik. Kui sind ei huvita inimestega suhtlemine ja sa ei hooli neist, tuleks valida mõni muu elukutse.

Õpetaja olulised mõjutusvahendid on sõna ja hääl. Hea, kui on hääl, mis vajadusel kostab ilma võimenduseta üle lauluväljaku, kuid võib samas moonduda sosinaks, mis on kuuldav ka tagumisse pinki.

Üks 83-aastane õpetaja kirjutas hiljuti, et tema õpetajatöös pole kunagi juhtunud, et õpilased poleks teinud seda, mida tema on palunud teha. Võin enda kohta sama öelda.

Kui Kihnu Virvelt küsiti, kas ta järgmises elus läheks jälle mehele saarelt pärit noormehele, vastas ta, et ehk prooviks siis hoopis pealinna poissi. Mina olen uudishimulik inimene ja järgmises elus, kui see peaks olemas olema, prooviksin ehk hoopis mõnda teist ametit.