Kool muutuste risttuules: muutuv arusaam koolihariduse eesmärgist

24. märts 2017 Riho Paramonov ajaloolane - 1 Kommentaar

Riho Paramonov

Märtsi algul ilmus Äripäevas huvitav artikkel „Rahalugemisoskus õppekavva” (02.03). Autor, gümnaasiumis õppiv noor investor, ütleb sissejuhatuses: „Eesti gümnaasiumi ülesandeks on valmistada õpilane ette iseseisvaks eluks. Riiklikust õppekavast leiame küll 16 kohustuslikku õppeainet, mis keskenduvad mitmete valdkondade süvendatud õpetamisele, kuid puudub aine, mis õpetaks noortele, kuidas rahaga oskuslikult ringi käia.” Need teadmised muudaks autori arvates oluliselt inimese elukvaliteeti, kas või sellepärast, et saavutada finantsvabadus.

Mulle tundub, et selle artikli taga avaldub Eesti tuntuima väikeinvestori Jaak Roosaare ja tema mõttekaaslaste hiiglatöö finantshariduse esiletõstmisel Eesti koolides. Roosaare on kirjutanud mõjuka ja ülipopulaarse „Rikkaks saamise õpiku”, mida sponsorite abil on levitatud paljudes Eesti koolides.

Autor sedastab kodulehel: „Ma luban Sulle, et „Rikkaks saamise õpikust” on Sulle rohkem kasu kui ühestki teisest kooli ajal loetud õpikust!”

Hiljuti kirjutas akadeemik, Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo pikalt sellest, kuidas saada lapsed koolides programmeerimist õppima (Postimees 12.02): „Ettevõtted vajavad hea haridusega töötajaid, palgad on konkurentsivõimelised ning maailma tuleviku tööstust ootab ees tehisintellektipõhine revolutsioon ehk üha kiirenev automatiseerimine.”

Mida soovime?

Millest need näited kõnelevad? Esmalt ehk sellest, et kooliharidusse on võimalik tuua uusi tuuli, isegi kui otsene kokkupuude haridussüsteemiga puudub. Programmeerimise kohta on raske öelda, kuid Roosaare külvatud seeme on küll üpris viljakale pinnale langenud.

Teiseks näib ilmnevat, et iga indiviid või huvigrupp tahab tõmmata vankrit oma poole, lähtudes kitsalt isiklikust erialast või huvist, seejuures tihti ignoreerides (või jättes teadvustamata) ettepandud programmiga kaasnevaid probleeme.

Kolmandaks: arusaam koolihariduse eesmärgist näib läbi tegevat suurt muutust.

Malle Salupere on arvanud, et kultuurriigis ei saa käsitleda haridust kui ainult „konkurentsivõimelise” elukutse omandamise abinõu. Ta seab esikohale tervisest, perekonnast, riigist ja ühiskonnast hooliva, salliva, eetilise ja laia silmaringiga isiksuse kujundamise. Salupere viitab Juri Lotmanile, kes on öelnud, et igas koolis omandatakse kolme asja: teadmisi, mälu ja südametunnistust, mille vahendajaks on kunst. Näib, et see positiivne kurss asendub tasapisi millegi muuga.

Eeltoodud kaks suundumust – finants­hariduse ja IT-teadmiste suunatud arendamine − on omavahel tihedalt seotud (ühe puu kaks haru) ja taotlevad sama eesmärki: praktiline, majanduslik kasu.

Tasakaalu otsimine

Kahtlemata on mainitud suundumused omast küljest õiged ja vajalikud, kuid tuleb ka küsida, kas ja kuidas aitavad need kaasa terviklikult arenenud isiksuse kujunemisele. Kuidas leida tasakaal?

Tasakaal on tähtis, sest rahakeskne mõtteviis üldiselt ei jäta ruumi väärtuskesksele mõtteviisile. Et see nii on, avaldub päris hästi näiteks Rail Balticu arutelust. Rahakeskselt mõtlevad inimesed (nt Jüri Mõis, Toomas Kivimägi) argumenteerivad üksnes majanduskasu tasapinnal. Nende jaoks ei ole mõeldav loobuda äriplaanist, mille järgi peab ise panustama ühe osa sellal, kui keegi teine panustab kingitusena neli osa (Postimees 06.03).

Paratamatult tekib küsimus, kas fosforiidisõda on unustatud. Kas suurprojektist saadav kasu kaalub üles looduse ja elukeskkonna kahju? Kas ikka arvestame igakülgselt tulevaste põlvede huvidega? Kuivõrd on hõlmatud tehnoteaduse perspektiivid? Võib-olla on raudtee juba mõnekümne aasta pärast lootusetult ajast maha jäänud transpordiliik?

Või siis infotehnoloogia. Kuna muutused on tohutult kiired, on tuleviku töökohtadega seotu keeruline umbsõlm, mida ei ole praegu võimalik piisavalt hästi lahti harutada. Võib-olla peitub raskuspunkt teisal. Uuringud näitavad, et lapsed kasutavad iga aastaga üha enam tehnoloogiat. Ja sellest sünnib üha enam probleeme.

Tehnoloogiat ei saa enam vaadelda üksnes võimalusena. Tuleb hakata tegelema ka sellega kaasnevate probleemidega. Just kool võiks olla koht, kus hoida lapsi tehnoloogia lõksust eemal. Tasakaalustamise mõttes, tuleviku mõttes. See on suur väljakutse.

Jõuamegi selleni, et tervisearendus on pakilisem kõigest, mistõttu tuleb kõige enam panustada liikumisele ja taastumisele − tõsta kehaline kasvatus ausse, miks mitte integreerida koolitundi jooga, meditatsioon, teadmised tervislikust toitumisest, õigest liikumisest jms.

Kasusid on väga erinevaid. Mõni avaldub kiiresti, aga ka kaob kiiresti. Mõni avaldub aeglaselt, ent püsib kaua. Ja mõni on jääv. Tõesti, materiaalne kasu on tähtis, kuid see ei tohi tallata maha teadmisi, mälu, südametunnistust. Loodame, et raha ja tehnoloogia ei lahusta täielikult ära seda kultuuririkast inimest, kellest räägib Malle Salupere.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kool muutuste risttuules: muutuv arusaam koolihariduse eesmärgist”

  1. Luule ütleb:

    Olen autori kirjutisega – kool muutuste risttuules – täiesti ühel meelel. Nüüd püüavad kõiksugused huvigrupid lükata kooli järjepidevuse ja edumeelsuse rajalt pigem kõrvalteedele. Vaimsuse ja korraliku hariduse asemel kipub siis murenema haritud ja samas ka väikerahvale kohane põhieesmärk jääda ja saada tõeliselt vaimselt rikkaks rahvaks.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!