Lihtsalt õppimata!
Raivo Juurak
Emakeelepäeval räägiti kõige muu kõrval muidugi ka seda, et lapsed oskavad eesti keelt üha halvemini. Nende tekstid olevat järjest raskemini mõistetavad. Järeldus oli loomulikult, et eesti keele tunde peab olema praegusest rohkem.
Mäletan, et juba ülikoolis õppides kuulsin juttu, et õpilased ei ole enam endised. Oma mõtteid pole, eesti keelt keegi ei oska. Kui lõpuks ise eesti keele õpetajana tööle asusin, toimus mu ajudes päris korralik vajumine. Kirjandustunnis oli õpilastelt võimatu loetud raamatu kohta oma arvamust kätte saada. Kirjandid olid ehmatavalt sisutühjad. Kõige rohkem jahmatas, et nad kasutasid isegi ilukirjanduslikke tegelasi iseloomustades kanget kantseliiti. Kas noorus ongi alla käinud, mõtlesin masendusega.
Mõne aja pärast muutusin aga valvsaks. Nimelt hakkasid kirjandites silma torkama vead, mille puhul sai üsna kindalt oletada, et lapsel on ülesantud raamat lugemata. Haistsin pettust! Kontrollimine näitas, et enamik õpilasi ei olnud tõepoolest ettenähtud teoseid lugenud. Küll aga olid nad lugenud õpikutest ametlikke hinnanguid raamatute kohta. Sealt tuligi see kantseliit ja oma mõtete puudumine.
Sellest avastusest alates hakkasin rangelt kontrollima, kas ülesantud raamat on loetud. Kutsusin õpilasi vahetunni ajal ükshaaval enda juurde ja esitasin neile raamatu sisu detailide kohta küsimusi. Värskelt loetud raamat on ju peensusteni meeles. Kellel oli raamat tähtajaks loetud, sai kohe viie klassipäevikusse. Kellel oli lugemata, sai kahe. Kahte lubasin aga alati viieks parandada. Sellega väärtustasin ma lugemist – nii öeldaks sellise ebahariliku hindamise kohta tänapäeval.
Kui nägin, et enamikul klassist oli raamat loetud, siis tegime arutelu ja seejärel kirjutasime kirjandi. Ja mis juhtus? Kirjandid olid äkki väga huvitavad! Kõigil oli oma mõtteid. Nüüd äkki oskasid kõik oma mõtteid arusaadavalt väljendada. Polnud meie noorsool viga midagi!
See kogemus meenub mulle alati, kui kuulen, et laste eesti keel on läinud väga halvaks. See ei ole nii, neil on lihtsalt õppimata!
Emakeelepäeval kirjutas Jürgen Ligi Facebookis, kuidas ta on oma alluvatele halvas eesti keeles kirjutatud tekste tagasi andnud ja neid ladusamaks kirjutada lasknud. Ta väitis, et ametnikud vajavad eesti keele kursusi. Kuid kas tedagi pole lihtsalt ära petetud? Kas nende alluvate eesti keel ei olnud halb lihtsalt põhjusel, et neil oli „raamat lugemata”? Äkki oli neil oma erialaga seotu selgeks õppimata? Äkki ei tajunud nad süsteemi ja kartsid hirmsasti eksida?
Tuletage meelde oma suulisi eksameid ülikoolis. Küsimust ette valmistades kuulsid ju ikka, kuidas kaaslased vastasid. Ükskord tundus mulle, et muidu igati nutikal tudengil on eksamil oma mõtteid ja teadmised täitsa olemas, aga ta ei oska neid eksamikomisjonile väljendada. Kõik oli tal justkui keele peal, aga ta ei leia õigeid sõnu – tema eesti keel ei olnud selleks justkui piisavalt hea. Tegelikult oli tal õppimata. Aga ta oli nii osav, et suutis jätta komisjonile mulje, et on õppinud ja teab ka, ainult ta eesti keel on tal nõrk.