Lollitunnistus

24. märts 2017 Raivo Juurak toimetaja - 11 kommentaari

Raivo Juurak

Tartu koolijuhtidel on kindel plaan loovainetes numbrilisest hindamisest loobuda. Tore algatus, aga saab minna veel kaugemale.

Miks kaotada numbrid ainult loov­ainetes? Kas matemaatika-, keemia- või füüsikatunnis ei sõltu hinded samavõrd õpilase andekusest? Kas matemaatikatund ei tekitagi stressi ega pärsi loovust? Mõne uuringu järgi kardetakse just matemaatikatundi kõige rohkem. Võib-olla tuleks matemaatikas esimesena numbritega hindamine ära kaotada? Küsisin aastaid tagasi ühelt Taani haridustegelaselt, miks neil kuni kaheksanda klassini matemaatikas hindeid ei panda, isegi kahtesid mitte. Ta vastas: „Kes on matemaatikas nõrk, teab seda niigi. Miks peaks talle selle kohta veel „lollitunnistuse” andma?” Miks tahame meie loodusainetes – vastupidi loovusainetele – hindamise senisest veelgi täpsemaks muuta ja kümnepallisüsteemi rakendada? Kaotame numbrid ka loodusainetes!

Teiseks, miks üldse alustatakse numbritest? Kutsekool hakkas tänapäevasemale hindamisele üle minema õpiväljundeid formuleerides. Iga teema juures pandi kirja, missuguse osa sellest peab olema õpilasel isegi une pealt ja külma duši all täiesti selge. Iga teema juurde pandi ka kirja, mis kriteeriumide põhjal hinnatakse, kas õpitu ikka on une pealt selge. Teiste sõnadega: iga teema puhul pandi kirja n-ö raudvara, mida õpilane peab valdama hindele 5+. Kui ei valda, siis kooli ei lõpeta. Nagu ei saa autojuhiluba see, kes teeb liikluseksami hindele 3–. Kui kutsekoolis algab uus teema, siis vaatavad õpilased esimese asjana internetist järele, missugused on selle teema hindamise kriteeriumid. Nad tahavad teada, mida konkreetselt oskama peab.

Kolmandaks, miks räägime nii palju andekusest ja vähe õppeülesannete täitmisest? Võtame näiteks kunstiõpetuse, kus andetud pidid suures stressis olema. Aga kui kunstiõpetuse iga teema kohta on koostatud selged õpiväljundid ja formuleeritud konkreetsed hindamise kriteeriumid, ei hinnatagi ju lapse kunstiannet, vaid seda, kas tal on õppeülesanded täidetud ja vajalikud oskused nii selged, et une pealt tuleb välja.

Tartu õpetajate professionaalsuse tase kindlasti tõuseb, kui õpilastele numbreid enam ei panda. Sest kui hinnet piitsa ega präänikuna kasutada ei saa, siis tuleb klassi õppima innustada õppeviisidega, mis õpilasi huvitavad. Korraldada aktiivõpet, meeskonnatööd, projektõpet, paarisõpet jms. Ja loomulikult tuleb iga uue õppeviisi puhul õpiväljundid ja hindamise kriteeriumid väga selgelt kirja panna.

Õpilane ei kardagi ju hinnet, vaid õpetajat, kelle puhul pole selge, mida ta õieti tahab ja hindab.