Loodus- ja reaalainete õpetajaid õpetatakse uutmoodi
TÜ haridusteaduste instituudi programmijuht Mario Mäeots ning loodus- ja reaalainete õpetamise õppekava I kursuse tudengid Madis Tuul ja Hanna Vask. Foto: Sirje Pärismaa
Kuidas kahe aastaga nullhuvi seitsmeteistkümnekordistada? Tartu ülikooli haridusteaduste instituut sai selle trikiga hakkama. Mullu avati kahe olematu konkursiga õpetajaeriala asemel üks uus õppekava – loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, kuhu astus 17 tudengit. Millega tudengid kohale meelitati?
Aastal 2014 ületas Tartu ülikooli haridusteaduste instituut uudiskünnise teatega, et loodusteaduste õpetajaks ei tulnud õppima kedagi ning reaalainete õpetajaks tahtjaid saabus vaid kolm. 2015. aastal oli nendele erialadele tulijaid küll vastavalt kolm ja kuus, kuid olukord oli sellegipoolest nutune. Otsustati teha põhjalik uuendus, luua täiesti uus bakalaureuseõppekava: loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis.
Õpingute käigus saab põhjaliku ettevalmistuse ühes loodusteaduslikus aines (bioloogia, geograafia, füüsika, keemia, matemaatika või informaatika) ning head alusteadmised üldharidus- ja pedagoogilis-psühholoogilistes ainetes, nagu suhtlemispsühholoogia ja väärtuskasvatus. Läbida tuleb ka tutvumis- ja vaatluspraktika.
Haridusteaduste instituudi programmijuhi Mario Mäeotsa sõnul oli siht mitte korrata vana õppekava vigu. Ühise õppekava loomisse panustasid eri valdkondade – matemaatika-informaatika, loodus- ja tehnoloogia-, sotsiaal- ja haridusteaduste – esindajad.
„Istusid ühise laua taga, jõudsid mõistlikule kompromissile ning panid paika miinimumnõuded, millele peab vastama, et magistriõppes jätkata. See oli paras väljakutse,” räägib Mario Mäeots. Kuna Mäeots töötab ise ka Tartu Hansa koolis õpetajana, tahtis ta, et esimesel semestril oleks aineplokk, mis tutvustab lähemalt, miks on hea olla just ühe või teise aine õpetaja. Gümnaasiumist tulija ei tea ju veel täpselt, kelleks saada tahab. Valib valesti ja langeb pärast välja. Kuulanud ära tegevõpetajate jutud, peaks saama selgemaks, millise aine poole kõige rohkem tõmbab. Valiku peab langetama teisel semestril. Lisaks kohustuslikele ainetele saab valida vabaaineid kõigi TÜ õppeainete hulgast.
„Õppekava on paindlik ja tudengisõbralik, arvestab, mis koolis päriselt toimub ja mida on tulevasel õpetajal vaja,” sõnab Mäeots.
Õppekavas on koolikonteksti arvestavad, pedagoogilisi ja aineteadmisi ning oskusi arendavad õppeained. Saab teada, kuidas kavandatakse õpi- ja õpetamistegevust ning luuakse õppijasõbralikku õpikeskkonda.
Arstist õpetajaks
Hanna Vask õppis enne loodus- ja reaalainete õpetaja erialale tulekut peaaegu aasta arstiteadust. Õppeaasta lõpupoole sai ta aru, et talle meeldib kõike muud teha kui arstiks saada. Uuris ülikooli õppekavu ja leidiski päris uue eriala. Sügissemester tundus pärast arstiteaduskonna suurt koormust ja lõputut õppimist tõelise puhkusena.
„Kuid võimalik on ju aineid juurde võtta ja oma elu raskemaks teha,” muheleb Vask, kes valis endale koguni kolm eriala, mida pakutud nimistust õppida. Suures mahus õpib ta matemaatikat ja bioloogiat, väiksemas mahus füüsikat.
„Füüsika mind huvitab, järjest rohkem näen, kui huvitavalt on seda võimalik õpilastele edasi anda,” ütleb Vask. „Teine semester ongi puhas matemaatika, informaatika ja füüsika. Programmeerimise alused on mõnus vaheldus teoreetilistele ainetele. Sain ise tunniplaani kokku panna, see meeldib mulle selle eriala juures väga.”
Madis Tuul lõpetas gümnaasiumi 2008. aastal, õppis algul Tallinna tehnikaülikoolis tehnotroonikat ja vahetas siis eriala. Töötas elektrikuna, aga siis tuli hoopistükkis füüsikaõpetajaks Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi.
„Õpetada mulle meeldib. Nii otsustasingi õpetajaks õppida,” ütleb Tuul. Ülikooli astus ta juba eelmisel õppeaastal, kuid vana õppekava ei meeldinud, sest matemaatikaosa oli seal kohustuslik.
„Seekord lubati võtta kaks suunda omal valikul. Füüsika on mul mõistagi põhiaine, teine suund kaldub IT poole,” ütleb Tuul.
Esimesel semestril koges ta kohe, et on paljutki õpetatavast oma õpetajatöös alateadlikult juba kasutanud. Hea oli saada tehtule kinnitust.
„Palju erialaainetest on gümnaasiumi ja põhikooli materjali kordamine. Minu jaoks kohati liigagi lihtne,” märgib õpingukaaslastest pikema töö- ja elukogemusega Tuul, kes aeg-ajalt aitab ka neid, kel mõni asi selgusetuks jääb.
„Mulle meeldivad väga ained, kus õpetatakse nippe, kuidas olla tunnis juhtival positsioonil ja mitte lasta endale pähe istuda,” sõnab Tuul. „Kui alustasin õpetajana, aitas mind palju avaliku esinemise kogemus.”
Otsib oma õpetaja-mina
Hanna Vase jaoks on samuti olnud huvitav suhtlemispsühholoogia. Väga vajalikud on ka teadmised õpetaja vaimsest ja füüsilisest tervisest.
Huvitav oli kuulata aineõpetajate kogemusi ja oma eriala tutvustusi.
„Igas seminaris ja loengus jälgin, kuidas õppejõud esinevad. Mõtlen, mida tahan või ei taha ise teha,” ütleb Vask. „Tahaksin teha tunnis hästi huvitavaks kõike, et õpilased saaksid teadmisi, neil oleks põnev, nad tahaks õppida ja saaksid asjadest aru, mitte ei paneks vaid andmeid valemisse. Kavatsen oma tunde põhjalikult ette valmistada.”
Madis Tuul pooldab loovat lähenemist. „Paljud vanad õpetajad on koostanud oma konspekti ammu ega tea midagi teemavälist, kui õpilased neilt küsivad. Mina pooldan improviseerimist. Kõik päevad ja õpilased on erinevad. Tuleb improviseerida, lähtudes klassi huvidest. Kui on muusikahuvilised, siis siduda muusikaga,” toob Tuul näiteid.
Kümnendale klassile tegi ta füüsikatunnis rebase ülesandeid. Ülesande tekst oli selline: viskame lennukist 10 kilomeetri kõrguselt rebase alla. Leia, kui kaua ta õhus on. „Must huumor meeldib õpilastele,” täheldab Tuul. „Uuringud näitavad, et enam ei suudeta järjest midagi teha, tunnis tuleb leida vaheldust.”
Mario Mäeotsa sõnul saavad uuel õppekaval õppijad laiapõhjalise hariduse ja piisava aluse, et koolis hakkama saada. Kuid ta rõhutab, et õpetajakutset üliõpilased lõpetamisel veel ei saa. Et õpetajaks saada, peab jätkama õpinguid magistritasemel põhikooli mitme aine õpetaja või gümnaasiumiõpetaja erialal. Bakalaureuseastmes läbitakse alles pool teed.
Hanna Vask kinnitab, et tal on kindel plaan minna magistriõppesse, et saada gümnaasiumiõpetajaks.
„Kui nad magistriõppesse õpetajaks õppima ei lähe, oleme oma uue õppekavaga läbi kukkunud,” tõdeb Mäeots. „Me ei sea illusioone, et kõik läheksid, aga kui läheb vaid üks, on lood halvad.
Ja muidugi on väga tähtis, et ka järgmisel õppeaastal tahetaks uut eriala õppima tulla. Õpetaja on hea olla, selleks tasub õppida. Põhiline on, et silm särab tööd tehes ja oled paindlik.”
Looduse ja reaalainete õppimine ülikoolis õpetajaks saamisel on praktiliselt möödapääsmatu nagu ka magistri õppe läbimine. Sellisel heal tasemel on kergem luua ainetevahelisi seoseid Ilma selleta jääks õpetaja teadmiste pagas kehvaks ja ka tase madalaks. Õpetaja peab olema kõrgelt haritud ning kõhklusteks tunniandmisel aega ei ole ega anta. Igal juhul jätkata magistriõppes, ilma lihtsalt ei vea välja. Pikaaegse õpetajana on tulnud koolis anda nii füüsika, matemaatika ja geograafia tunde põhikoolis, keemiat ja bioloogiat keskkoolis. Lisada saan veel emakeele, kehalise kasvatuse, terviseõpetuse, joonistamise põhikoolis ning isegi joonestamist. Iial ei või teada, mis ette tuleb ja mida peab oskama. Samas lisab see õpetajaametile piisavalt huvitavust ja vürtsi.