Miks tehakse lasteaias teatrit? Sest kõik tahavad seda teha

Väikeste näitlejate ja juhendajate loodud võlumaailm Kanutiaia Kannu festivali viimasel päeval. Fotod: Andres Kask

Tallinnas Kanutiaia huvikoolis sai 16.–19. märtsini kaasa elada kõige väiksemate pealinlaste teatritegemisele. Toimus Tallinna lasteaialaste teatrifestival „Kanutiaia kann”, seekord juba 16. korda.

Tasuta etendusi vaatama olid oodatud kõik huvilised – lastega pered, õpilased-õpetajad, rääkimata väikeste näitlejate sõpradest-sugulastest.

Nelja päeva jooksul astus lavale 46 näitetruppi eri lasteaedadest. Esitati nii omaloomingut kui ka klassikalisi muinaslugusid, näiteks „Lumekuninganna”, „Tuhkatriinu”, „Lumivalgeke”, „Kolm põrsakest”, eesti autoritelt vanad head „Memme musi”, „Jussikese seitse sõpra”, „Suur maalritöö” … Laval olid Sööbikud ja Pisikud, Muumitrollid, Leiutajateküla Lotted ja Pokemonid. Venekeelsed lasteaiad eelistasid lavastada Puškini muinasjutte.

Kuna järgmine festival toimub Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aastal, tehakse kodumaale kingitus ainult eesti autorite loomingut esitades.

Teekond ideest lavale

Haraka lasteaia Sillerdajate rühm esitas omaloomingulise lavastuse „Tallinna legendid”. Haraka lasteaed on üks neist, kes osalenud sel festivalil algusest peale. Teiste esinemisi nad seekord vaadata ei jõudnud, tulid kohale oma esinemise ajaks ehk pühapäeva kõige viimaseks etenduseks. Nädalavahetusel esinemisega on keeruline, sest kõik lapsed ei saa tulla, aga kuna näidend õpetati selgeks tervele rühmale, oli võimalus osatäitjaid vahetada. 25 lapsest tuli esinema 16. Tööpäeval oleks saabutud suurema seltskonnaga.

Lavastuse kontseptsioon kasvas välja käsilolevast välisprojektist Ungari ja Slovakkiaga, mis käsitleb kodukoha legende. Hakati otsima legende, mis sobiksid lastele. See polnudki nii lihtne. Keskaegseid lugusid on väga veriseid, üldjuhul leidsid tegelased nendes oma otsa. Lasteaias oli olemas kaks „keskaegset” nukku – Pikk Hermann ja Paks Margareeta, kes olid projekti maskotid. Neist arenes üks lugu. Edasi meisterdati roheline mehike – Ülemiste vanake. Õpetajatel oli põnev lavastada, kui laval olid nii nukud kui ka lapsed.

Haraka rahvas oli natuke õnnetu, et neil ei läinud etenduse ajal käima keskaegse tantsu muusika. Muusikaõpetaja reageeris aga kiiresti ja esitas tantsu klaveril. Õnneks said lapsed kohe aru, et tuleb uue muusika saatel liikuma hakata.

Lapsed olid juhendajate hinnangul üldse väga tublid. Tihti olevat juhtunud, et nad ehmatavad prožektoritest oma hääle peaaegu olematuks. Lasteaias on pisike lava, esinejad publikuga silm­sidemes. Kanutiaias on suur lava ja publik kaugemal.

Kui palju tööd ja vaeva õpetajatelt nõuab, et valmiks lavastus koos lavakujunduse, kostüümide, rekvisiitide, muusika ja liikumisega? Haraka õpetajad teavad, et kõigepealt peab teksti suupäraseks kirjutama. Paljudes lastenäidendiraamatutes on tekstid õpetajate hinnangul lastele liiga rasked.

Nukuosad ehk episoodid Ülemiste vanakesega ning Paksu Margareeta ja Pika Hermanniga õpiti juba jõuluks, ülejäänu viimase kahe nädala jooksul. Lugude sidumiseks tulid mängu Vana Toomas, keskaegne linnarahvas ja tänapäevastes riietes turistid.

Proovi tehti iga päev üks kord. Liiga palju harjutadades tekkivat oht, et lapsed tüdinevad. Kui lastele tundub, et kõik on juba selge, tulevat natuke pausi pidada.

Miks on lasteaialapsel kasulik teatriga tegeleda? Õpetajad vastavad, et hästi oluline on kõne areng, uus sõnavara ja teksti päheõppimine. Lavastuses tuleb rääkida keerulisemate lausetega, mida muidu võib-olla ei kasutaks.

Teiseks kasvab esinemisjulgus. Tagasihoidlikumad ei taha alguses endale rolli, aga hiljem küll. Ühine töö liidab lapsi. Legendid, Ülemiste vanakesed ja Vana Toomased ilmusid laste mängudesse. Käidi vanalinnas kõnealuste objektidega tutvumas. Tallinna legende käsitleti ka laste kunstitöödes. Lavastus oli pika töö tulemus.

Ümera lasteaia Solnõško rühm esitas Puškini „Muinasjutu surnud tsaaritarist ja seitsmest vägilasest”. Muusikaõpetajast juhendaja kinnitab, et ka Ümera lasteaed on „Kanutiaia kannul” osalenud sisuliselt festivali algusest peale – umbes 14 aastat, sest kõik, õpetajad ja lapsed „lihtsalt tahavad” osaleda.

Teatritegemine arendab lasteaialapses tema tähelepanekul väga palju vajalikku: loovust, julgust, esinemisoskust, sõnavara, mälu ja kultuuritausta, kuna kasutatakse klassikalisi muinasjutte. Tänavu õppisid lapsed pähe Puškini luuletusi ning õpetaja loodab, et need jäävad neile eluks ajaks meelde.

Kas lapsed pabistasid enne esinemist? Ümera lasteaia lapsed ei pabista, sest neile meeldib esineda.

Teater kui kasvatamise võimalus

Etendusi jälgis ka žürii, kuid paremusjärjestust sellel festivalil pole. Kõik osalejad said tänusõnad ja meened ning žüriile eriti meeldinud lavastuste ja osatäitmiste eest jagati loosiga auhindu. Festivali lõppedes andsid žürii liikmed juhendajatele nii üldist kui ka individuaalset tagasisidet.

Žürii liige Maret Oomer jagas järgmisi tähelepanekuid ja nõuandeid: „Vaatasin festivali kolm päeva järjest suure huviga. Mul on kohutavalt kahju, et enamik teist ei näinud kõiki esinemisi. Kõige targem õppimise viis on vaadata, võrrelda, arutleda ning jõuda otsusele: milline on teater selles vanuses, millised on võimalused, mida saab lastega teha. Kolme päeva peale tagasi mõeldes on skaala, mida kõike on suudetud teha, uskumatult lai.

Mul tekkis küsimus. Teater on mäng. Teatris on näitlejad. Aga teatris peaks olema ka lugu. Mõnel lasteaial oli esinemine üles ehitatud kontserdi vormis – numbrid üksteise järel. Saite sellest ka ise aru, kui publik hakkas etenduse vahepeal aplodeerima. Aga päris teatrisse läheme vaatama ikkagi ühte lugu. Seda tehes või harjutades mõtleme: miks ma seda lugu mängin? Julgen teile seda seepärast rääkida, et olen eluaeg pidanud sellele mõtlema, otsima ning alati ei ole kerge seda lugu leida.

Sellel festivalil oli mitu mõtlemapanevat lavastust, mille puhul õpetaja teadis, miks ta tahab seda lugu teha. Kui ma juba tean, mida tahan teha, valin vormi, kuidas teha nii, et minu mõte kõige paremini välja tuleks. Arvan, et nii väikeste lastega peaks olema võimalik väga palju asju teha. Nad ju mängivad ja on seejuures kohutavalt ausad. Teatris ongi tähtis ausus. Kujutlege, et lähete teatrisse ja näitleja ütleb midagi naerdes ja kohmitsedes – on näha, et ta öeldut ei usu. Kas on võimalik panna lapsi siiralt uskuma sellesse, mida nad laval teevad? Olgu, võis juhtuda, et midagi ajas last naerma, aga mulle meeldisid rohkem lavastused, kus ma nägin, et lapsed olid ausad.

Teatris näidatakse elu. Elus suhtleme kogu aeg, tahame pidevalt midagi. Kui ma tahan teilt midagi, siis tahan teiega rääkida. Võiks püüda rohkem suhelda, üksteist kuulata ja vaadata.

Üks tähelepanek veel. Paljudes etendustes kasutati aja möödumise märgiks ringiratast sammumist. Pea hakkas ringi käima. Äkki õnnestub välja mõelda midagi muud?

Teatri puhul ei saa mõelda: peaasi et oleksid head sõnad, et need oleks selgeks õpitud ja välja räägitud. Sellest ei piisa. Ma ju vaatan, mida tehakse, mitte pole raadio juures. Laval on tegevus. Küll oleks tore, kui seal oleks ka sündmus, kui laval juhtuks midagi. Teatris vaatate ju, kuidas lugu areneb: üks sündmus teise järel.

Ärge pahandage, et seda kõike räägin, aga olen eluaeg sedasama juttu kuulnud ja ka edasi rääkinud. Soovin teile väga palju jõudu ja tahtmist teatrit teha. Teatritegemine on fantastiline kasvatamise võimalus, nagu te ilmselt isegi teate.”