Murrab füüsika igavuse müüti

24. märts 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar

Eveli Raudla. Foto: Sirje Pärismaa

Eveli Raudla ei sallinud koolipõlves füüsikatundi silmaotsaski ja oli pettunud, kui loodusteaduste õpetajaks õppides tuli taas selle ainega tegelda. Aga dotsent Henn Voolaiu esimese loengu järel oli selge: lisaks geograafiale tahab ta õpetama hakata just füüsikat. Nüüd läheb Eveli Raudlal Tartu Variku koolis juba seitsmes aasta füüsikaõpetajana, vunki annab juurde töö õpikukirjastuses.

Esimestes tundides meeldib Eveli Raudlal uurida õpilastelt, mis nende arvates on füüsika. Elekter, gravitatsioonijõud – on tüüpilised vastused. „Jõuame ühiselt arutledes selleni, et füüsika ongi igapäevaelu, alustades sellest, kuidas nad hommikul toast välja astuvad. See toob neid ainele lähemale, nad saavad aru, et füüsika pole vaid kuiv teooria,” lausub Raudla.

Muuta tuleb ka kodust kaasa võetud stereotüüpe. Laste suhtumine on tihti kinni vanemate eelarvamustes, kes on kogenud igavat õpet ja peavad ainet raskeks. Mõnigi laps väriseb esimesse tundi tulles igaks juhuks juba ette. Aga peagi näevad nad, et pole põhjust.

Tunde ette valmistades mõtlebki Eveli Raudla alati oma kahele äärmuslikule kogemusele: milline üks tund olla ei tohi ja milline peab olema.

Tund ei tohi olla teoreetiline, kuiv ega igav, hindan eluliste näidete toomist, katsete tegemist,” räägib Raudla. „Kui sellist võimalust koolis pole, saab õpetaja palju ära teha videote abil.”

Variku koolis füüsikalaborit pole, õpetaja töötab tavalises klassis, kuid kappidest saab tunniks välja võluda mitmesuguseid katsevahendeid. Hädavajalik on olemas ja aeg-ajalt saab vahendeid juurde soetada.

Suured koolid teevad oma laboritega silmad ette, aga ma ei ütleks, et oleme halvas seisus,” märgib Raudla, kes külastab sageli ehitus- ja elektroonikapoode ning ostab sealt katseteks sobivat. Palju saab ära teha koduste vahenditega. Näiteks meisterdab ta koos õpilastega sidrunitest ja kartulitest patareisid.

Teeme katseid, niipalju kui teemad võimaldavad, mitte päris igas tunnis, aga tunni elavdamiseks on ka muid võimalusi,” ütleb Raudla. Ülikooli füüsikud on teinud palju toredaid videoid ja simulatsioone. Internet on täis huvitavat materjali, mida tundides kasutada. Ka lapsed tulevad aeg-ajalt vahetunnis enda leitud põnevaid materjale õpetajale näitama.

Koos käiakse nii õues kui ka teaduskeskuses õppimas. Eveli Raudla tegi oma ülikooli lõputöö õppimisest teaduskeskustes, et saada teada, kuidas see teadmistele ja õpimotivatsioonile mõjub. Selgus, et väga hästi.

Ärgitab mõtlema

Füüsikaõpe kaheksandas klassis ei alga tühjalt kohalt, algteadmised on selleks ajaks olemas. Eveli Raudla ei oota, et lapsed peavad oskama õpitut üles öelda. Pigem soovib ta, et õpilased tuleks algklassidest arutlus- ja mõtlemisoskusega. Klassiti on see siiski väga erinev. Eks tuleb neid oskusi siis arendada.

Suur areng on toimunud ka õpetajas endas. Raudla sattus kooli juba bakalaureuseõppe ajal. Välismaal õppimise tõttu pikenes stuudium aasta võrra. Lisa-aastal tekkis vaba aega ja Raudla võttis ette CV-keskuse pakkumised. Leidis sealt Tartu Variku kooli eelkäija, kunstigümnaasiumi kuulutuse ja oligi „järsku” füüsikaõpetaja.

Olin ikka noor ja kogenematu, tööd oli meeletult palju, öötundidest näpistasin aega,” meenutab Raudla. Füüsikat tuli õpetada kõigile klassidele, ja klasse oli igasuguseid, nii paremaid kui ka halvemaid.

Mu ainuke varasem kogemus pärines vaatluspraktika ajast, ei tundnud ma ülikooli tuge. Suurem osa, mis tegin, lähtus oma fantaasiast. Aga see polnud ülikooli viga, mina läksin liiga vara tööle,” kõneleb Raudla. Ta astus töö kõrvalt magistrantuuri ja see oli väga julgustav kogemus.

Tundsin, et töö toetas tugevalt õpinguid,” rõhutab Raudla. Kool tuli noorele õpetajale vastu ja koostas tunniplaani nii, et tal õnnestuks loenguis käia. Tänu sellele sai Raudla lõpetada nominaalajaga.

Kui Tartus lahutati põhikoolid gümnaasiumidest, kadusid ka keskkoolitunnid. Eveli Raudla leidis endale põhikooliõpetaja töö kõrvale põneva väljundi – temast sai Avita kirjastuses füüsikatoimetaja.

Töötame selle nimel, et füüsikaõpikud oleksid praegustest paremad,” ütleb Raudla. „Eriti arvestades, et õpilaste funktsionaalse lugemise ja üldse lugemisoskus on madal. Näen seda kogu aeg. Kui ehitan tunni üles sellele, et õpilased peavad ise õpikust vastuseid otsima, toob see kaasa palju suurema nurina kui tund, kus teeme ja arutame koos. Kirjastuses ongi meil eesmärk, et õpikud oleks nii head, et neid loetaks.”

Rapib tekste

Eveli Raudla tunneb, et füüsikatoimetaja töös tuleb õpetajaamet kasuks. See annab täpsema ettekujutuse, mida lapsed suudavad-oskavad-vajavad.

Õpikuautoritelt saabunud tekstid saavadki toimetaja käe all õpilasesõbralikumaks ja enamasti ka üksjagu lühemaks. Paberõpikutes on ju mahupiirangud.

E-õpikutes on mõistagi ruumi rohkem. Toimetaja otsib autorite teksti ilmestamiseks videod, simulatsioonid, animatsioonid jm. „Saan kasutada neid materjale, mis olen õpetajana leidnud,” ütleb Raudla.

Eveli Raudla õpetab ka 9. klassile geograafiat ja 7. klassile loodusõpetust ning juhendab kooli robootikaringe. Ta on pannud tähele, et kui tundides on tüdrukud need, kel käsi ikka püsti, siis robotitemaailm paelub pigem poisse.

Olen võtnud hoiaku, et ei kasvata väikseid füüsikuid,” sõnab Raudla. „Pigem soovin, et nad tahaksid gümnaasiumis füüsikat õppida, see oleks neile huvitav ja nad saaksid hakkama ka raskemate teemadega ega kardaks.”

Loodusainete õpetajaile on mõtlemisekoht seegi, kuidas teha sujuvaks üleminek „paugutamiselt” sisulisele õppele. Teaduse populariseerimise üritused on ju mänguliseks tehtud, aga ühel hetkel tuleb õpetajal hakata rääkima ka sellest, miks see pauk käib. See võib osutuda raskeks, kuid siin tulebki mängu õpetaja isiksus ja professionaalsus.

Kurvaks teeb Eveli Raudlat see, kui õpilastel, kes olid põhikoolis suured füüsika- ja loodusteaduste huvilised, see huvi gümnaasiumis kaob.

Idanema pandud seeme ei läinud kasvama. Aga ju siis tuleb midagi muud asemele,” ütleb Raudla.

Füüsikaõpetajate seltsi liikmena osaleb Eveli Raudla ühisüritustel. Suurem osa seltskonnast on mehed ja keskmine vanus on kõrge.

See paneb kõige rohkem südant valutama,” sõnab Raudla ja loodab, et tulevikus tuleb noori õpetajaid kooli tööle rohkem. Siis paraneb ameti maine veelgi ega mõelda enam sellest kui viimasest valikust.

Viie aasta pärast loodab Raudla end ikka koolis näha. Ta tahab teha oma tööd sama hästi ja ehk veel pareminigi. Õpilaste huvi ja sära silmades on selle ameti suur boonus.

Tunnen, et mul on korralik kogemuspagas, aga arenemisruumi on alati,” sõnab ta. „Ma ei lähe hommikuti niisama lihtsalt tööle, vaid tean, et sellest on kellelegi kasu. See, mida ma teen, mõjutab kellegi tulevikku. Nii nagu minu tuleviku määras see, mida tegi ülikoolis meiega Henn Voolaid.”

 


Eveli Raudla CV

Sündinud 31. augustil 1988 Tallinnas

Haridus:

  • 1995–2007 Tallinna Arte ­gümnaasium
  • 2007–2011 TÜ, põhikooli loodus­teaduste õpetaja (füüsika ja geograafia), BA
  • 2011–2013 TÜ, gümnaasiumi ­loodusteaduste õpetaja (füüsika), MA

Töökogemus:

  • 2010 sügis – … Tartu Variku kool (sel ajal Tartu kunsti­gümnaasium), füüsikaõpetaja
  • 2013 sügis – … Avita kirjastus, ­füüsikatoimetaja

 


Nutitelefoni asemel katsevahend

Õpetajatöös on nende aastate jooksul olnud palju südantsoojendavaid hetki ja häid emotsioone, kuid minu viimase aja lemmik kordub pea iga päev. Tundides katseid või praktilisi töid läbi viies kogunevad minu lauale paratamatult mitmesugused katsevahendid. Kui esimestel tööaastatel ma lihtsalt ei jõudnud neid alati tunni lõpus kappidesse ära panna, siis praegu teen seda juba meelega – jätan asjad vahetundideks lauale vedelema. Miks? Sest nii tore on tõdeda, et on päris palju õpilasi, kes selle asemel, et nutitelefoni taha maha istuda, tulevad vahetunnis esimese asjana hoopis katsevahendite laua juurde, katsetavad, proovivad ja küsivad, mida ja miks üks või teine asi teeb. See on minu isiklik ja igapäevane väike „Vahetunnid nutitelefonidest vabaks” projekt, mis mul südame soojaks teeb.

Eveli Raudla

 


KOMMENTAAR

Henn Voolaid

Henn Voolaid, TÜ loodus- ja täppisteaduste ­valdkonna emeriitdotsent:

Tunnen Evelit 2007. aasta septembrist, kui ta asus õppima TÜ haridusteaduskonnas mitme aine õpetajaks. Peagi täpsustas ta oma valikuid, valides üheks aineks füüsika. Sellepärast on mul olnud võimalus temaga kaunis palju koos töötada. Teda on kogu aeg paelunud, kuidas õpetada füüsikat nii, et see oleks õpilastele huvitav ja arusaadav.

Eveli on meelde jäänud oma sihikindluse ja täpsusega, olles alati rõõmsameelne ja abivalmis. Ta on ere näide sellest, et kellele on palju antud, see ka palju jõuab. Praegugi töötab ta lisaks õpetamisele Avita kirjastuses toimetajana ning toimetab ka minu kirjutatavat füüsikaõpikut. Meeldiv on, et ta selles töös avaldab julgelt oma arvamust ja annab mulle nõu, mida ja kuidas paremini kirjutada.

Mul on väga hea meel, et Eveli on oma energia ja oskused pühendanud füüsikahariduse edendamisele. Olen kindel, et Eveli õpilased meenutavad teda kunagi tänulikult.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Murrab füüsika igavuse müüti”

  1. Meri-Liis ütleb:

    Mul on väga kahju, et füüsika polnud selline nagu Eveli seda praegu õpetab! Nagu artikklis on kirjas, et kogeme ju füüsikat koguaeg, miks siis peaksime seda õppeainena kartma? Õnneks enam mitte, tänu õpetaja Evelile. Tubli töö, Eveli!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!