Polaarviktoriiniga Arktikasse
Pinnasepuurimine Kilpisjärvil.
Maa globaalses keskkonnas on viimase saja aastaga toimunud olulised muutused, mille ulatust prognoositakse veelgi kasvavat 21. sajandi kestel. Eelkõige käib jutt õhu- ja ookeanitemperatuuri tõusust, tormide, põudade ja muude äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemisest ja ookeanitaseme tõusust, aga ka keskkonna saastamisest.
Muutused on kõige selgemalt avaldunud Arktika ja Antarktika keskkonnas. Neil aladel toimuv on olnud varajaseks hoiatuseks ja ühtlasi prognooside aluseks globaalses ulatuses toimuvatest tulevikumuutustest.
Globaalne ookeanivete konveier ja kogu Maad hõlmav õhumasside ringkäik ei jäta neist muutustest puudutamata ühtegi Maa piirkonda. Sel moel ei mõjuta näiteks Arktika merejää järjekindel vähenemine mitte üksnes jääkarude ja inuittide toimetulekut, vaid annab lõpuks tunda ka polüneeslaste muutuvas elukeskkonnas. Gröönimaa jääkatte kiirenevast sulamisest tekkiv magevesi võib aeglustada soojendavat Põhja-Atlandi hoovust ja pealtnäha ootamatul kombel jahutada Põhja-Euroopa, ka Eesti kliimat.
Üllataval moel on Antarktika oma valdavas osas viimase ajani kliimasoojenemisest suhteliselt kergesti pääsenud ja seda tänu osooniaugule – nähtusele, mis on põhjustatud inimkonna poolt atmosfääri paisatud ainetest: kloorfluorsüsivesinikest e freoonidest. Freoonide hävitav mõju Maa elustikku UV-kiirguse eest kaitsvale osoonikihile selgus tänu Antarktises tehtud pidevatele vaatlustele juba 30 aasta eest. Tähelepanuväärsel moel sai maailm probleemist kiiresti aru ja juba 1987. a sõlmiti Montreali protokoll freoonide õhkupaiskamise lõpetamiseks. Selle ja järgnenud lepetega on ühinenud haruldasel moel kõik ÜRO liikmesriigid ning osoonikiht Antarktise kohal ongi hakanud aeglaselt taastuma.
Ent Antarktika lääneosas on viimasel poolsajandil toimunud kiiremaid soojenemisi Maal, mistõttu on sealsed jääliustikud hakanud üha kiiremini ookeani libisema ja sulama. Koos Gröönimaa liustikega annavad nad suure osa viimaste aastakümnete ookeanitaseme tõusust ‒ ca 3 mm aastas. Kui ei suudeta pidurdada kasvuhoonegaaside kontrollimatut emissiooni, siis võib meretaseme tõus rahvusvahelise kliimapaneeli (IPCC) prognooside kohaselt aastaks 2100 ulatuda kuni meetrini (võrdluses 2000. aastaga). Igaüks võib kujutleda, mida säärane meretaseme tõus tähendaks näiteks Eesti läänerannikule ja seal elavatele inimestele.
Maailmas leidub riike, organisatsioone ja palju üksikisikuid, kes on teadvustanud polaaralade ja nende uurimise tähtsust inimkonna tulevikule ja panustavad publiku harimisele selles valdkonnas. Üks neist on rahvusvaheliste alade mõistliku haldamise fond (Foundation for the Good Governance of International Spaces), mis on muuhulgas võtnud ette Antarktika kui eeskujulikult hallatava piirkonna tutvustamise maailma noorte hulgas. Fondi kodulehelt leiab näiteks Antarktika lepingu lastepärase esituse ka eesti keeles.
Polaaralade tutvustamine avalikkusele on ka 1984. aasta Eesti meremuuseumi juurde asutatud polaarklubi üks põhitegevusi. Märkame siiski ka nüüd, et Eesti ühiskonna, ka kooliõpilaste teadlikkus polaaraladest pole piisav orienteerumaks Maa globaalse geograafilise keskkonna erisustes ning tänapäeval ja tulevikus toimuvates muutustes, mis puudutavad kõiki inimesi Maal. Muuhulgas on meil probleeme inimmõju olulisuse teadvustamisega neis muutustes. Seetõttu otsustasime Eesti polaarklubis Eesti kooliõpilaste polaarteadlikkuse tõstmisele õla alla panna. Korraldame koostöös SA Eesti Polaarfondi, Eesti meremuuseumi ja Tallinna geograafiaõpetajate aineühendusega 5. mail Lennusadamas kaasahaarava polaarviktoriini.
Kutsume 15‒19-aastaseid koolinoori osalema haaraval polaarviktoriinil
Viktoriini küsimustega saab tutvumine meremuuseumi kodulehel.
03.–07.04 Individuaalne küsimustele vastamine meremuuseumi kodulehel
14.04 Teavitus viktoriini II vooru pääsejatele ja essee teemade avalikustamine edasipääsenutele
28.04 Esseede esitamise tähtaeg (essee motivatsioonikirja võtmes)
05.05 kl 12–18 viktoriini II voor Lennusadamas
Juuli lõpp / augusti algus 2017 – võitjate 9päevane ekspeditsioon Skandinaavia polaaraladele. Tutvutakse lähisarktilise loodusega Kilpisjärvi ja Tromsö piirkonnas, Helsingi ülikooli Kilpisjärvi bioloogiajaama teadustööga ning omandatakse praktilisi kogemusi lähisarktilise järve põhiliste omaduste mõõtmisel.