Pühendunud klaveriõpetaja töö kannab head vilja
Juubilar Maigi Pakri 28. jaanuaril Vanalinna muusikamajas oma kunagiste õpilaste keskel. Vasakult Mari-Liis Sild (Lille), Maigi Pakri, Mihkel Järvi, Marian Heinmaa, Anastassia Aleksejeva (Obili), Andriana Metsar. Foto: Urmas Hiis
Meie väljapaistval klaveripedagoogil Maigi Raidal-Pakril täitus taliharjapäeval, 14. jaanuaril, kaheksa aastakümmet. Alustagem tipust, et vaadata tagasi ning leida astmed gradus ad Parnassum’ini jõudmisel.
Hinnatud pedagoogil Maigi Pakril tuleb sel kevadel teinegi oluline tähtpäev – 60 aastat õppejõuametis. Neist 48 aastat pühendas ta Tallinna muusikakeskkoolile, kus tema töö päädis tänukirjaga: „Meie sügavaim tänu ja kummardus koolile pühendatud aastakümnete eest.” Kaks aastat varem oli Eesti klaveriõpetajate ühing nimetanud Maigi Pakri pikaajalise silmapaistva pedagoogilise tegevuse eest Bruno Luki nimelise klaveriõpetaja preemia laureaadiks. 2006. aastal sai Pakrist Riho Pätsi koolimuusika fondi stipendiaat ning 2005. aastal andis talle aasta õpetaja tiitli haridus- ja teadusministeerium. 2001. aastal olid nii tollane muusikakeskkooli 7. klassi õpilane Mihkel Poll kui ka tema õpetaja Maigi Pakri kutsutud seoses suurepäraste konkursitulemustega president Lennart Meri vabariigi aastapäeva pidulikule vastuvõtule Estonia kontserdisaalis. Aukirju, preemiaid, tänukirju meie noorte pianistide ettevalmistamise eest vabariiklikeks ja rahvusvahelisteks konkurssideks on pedagoogil kogunenud aukartustäratavalt palju.
Algõpetus annab põhialused
Lehelugeja ei pruugi teada, et õpilasi valmistatakse konkursiks ette väljaspool igapäevatööd, teisisõnu vabast ajast. Pakri kasvandike võistumängimistel saavutatud edu näitab pedagoogi hiiglaslikku tööd. Alates 1970. aastatest muutus noortel pianistidel tavaks võtta ette konkursitee Tšehhimaale Ústí nad Labemi, kust sageli tuldi tagasi võidukalt. 1971. aastal pälvis sealsel konkursil teise koha Signe Kübar (Hiis), kes hiljem, juba üliõpilasena, tuli laureaadiks nõudlikul Čiurlionise-nimelisel konkursil Vilniuses. Hanna Heinmaa kolmas koht Lissabonis VIII Eurovisiooni noorte interpreetide konkursi finaalis oli 1996. aastal Eesti jaoks muljetavaldav sündmus. Mihkel Poll, kellele kuulus muusikakeskkoolis õppimise ajal klaverivõistlustel osalemise rekord (12 korda, neist seitse esikohta!), esineb nüüd kõikjal maailmalavadel. Ralf Taali, Kadri-Ann Sumera ja Andre Hinni sugestiivselt mõjuvad kontserdid on olnud alati oodatud.
Varem tavatseti öelda, et alles viis aastat pärast konservatooriumiõpinguid selgub, kui „vettpidav” on olnud algõpetus ning kui jätkusuutlik on noor muusik oma raja leidmisel. Järelikult ongi kõige olulisemad koolist saadud põhialused. Õpetaja edu võti peitub esmalt tema professionaalsuses ja järjekindluses, kuid ka õpilasega suhtlemisel sobiliku „keemialaine” leidmises ja alalhoidmises. Sellegipoolest ei pruugi igast pianistikesest kooruda tõsiseltvõetavat interpreeti. On olnud huvitav kunagiste õpilaste arengut jälgida. Maigi Pakri käe alt on läbi käinud rohkem kui sada last – soolopianiste, pedagooge, kontsertmeistreid, kammermuusikuid, dirigente, heliloojaid –, kellest paljud tegutsevad praeguses kultuuriruumis. Lapsena on Maigi Pakri muusikapisikust nakatunud näiteks Eesti heliloojate liidu ja Eesti Arnold Schönbergi ühingu esimees, helilooja Märt-Matis Lill, Islandil tegutsev tipp-pianist, džässpianist, helilooja ja kirjamees Risto Laur, ERSO ja mitmete välisorkestrite külalisdirigent Mihhail Gerts jt.
Tuleb tahta ja mitte alla anda
Maigi Pakri koos oma õpetaja Anna Klasiga 1982. aastal. Foto: erakogu
Maigi Raidali enda muusikutee sai tavapärase alguse Tallinna lastemuusikakoolis, õpetajaks Violetta Falk-Ostapovskaja. Silme ette kerkib pilt armsaks saanud Suvorovi pst 3 majast, kus lootusetult kaua pesitses Tallinna riiklik konservatoorium (praegune Eesti muusika- ja teatriakadeemia) ning mõnda aega ka lastemuusikakool. Selles majas kohtasingi 1950. aastate alguses Maigit esmakordselt. Tema õpingud jätkusid Tallinna muusikakoolis ja konservatooriumiski dotsent Anna Klasi käe all. (Muide, sama teed liikusin ka mina, nii et oleme ühe pere lapsed.) Maigi rääkis, et Anna Klasi juurde sattus ta tänu oma vanemale õele Kuldjale, kes õppis juba konservatooriumis.
Viis aastat tagasi, Anna Klasi 100. sünniaastapäevaks ilmunud meenutuste raamatus kirjutab ta: „Alles Anna Klasi juures õppides sain aru, et seni ei ole ma osanud oma mängu kuulata ega tehnilisi, eriti just kõlalisi vigu parandada. Mängisin vaid sisemise tunnetusega, teadmata, kuidas see tegelikult kõlab. Mõistsin, et peab otsima kõlavärve, mille loovad erinevad tehnilised võtted ja eelkõige pidev kõrvakontroll klaveril teostatava üle. Kas ikka kõlab kõik nii, nagu ette kujutan ja soovin, et kõlaks?” Neile otsingutele aitasid kaasa õppeprogrammis ette nähtud metoodika loengud ja pedagoogilise praktika aine, mis nägi ette õppejõu pilgu all tunni andmist n-ö katsejänesele, kas päris algajale või edasijõudnule.
Veel enne konservatooriumi lõpetamist võeti noor õpetaja tööle Tallinna lastemuusikakooli. Pärast lõpetamist suunati ta Pärnu lastemuusikakooli, kuhu jäi kohustusliku kolme aasta asemel koguni seitsmeks aastaks, kuni kutsuti õpetajaks Tallinna muusikakeskkooli klaveriosakonda. Seal töötas ta aastaid paralleelselt ka kooli noorema astme osakonnajuhatajana. Sellele ajale tagasi mõeldes tõdeb Maigi Pakri, et inimene suudab väga palju, kuid tuleb õigesti tahta ja mitte alla anda – selline suhtumine on talle jäänud kogu eluks. Staažikas pedagoog avab oma tööpõhimõtteid järgmiselt: „Püüan juba algajaid klaverimängijaid õpetada nii, et nad oskaksid raskeid kohti õigete nippidega harjutada ja väiksema ajakaoga selgeks saada.” Maestra Anna Klas oli oma tööle väga pühendunud ning sama suhtumise võtsid üle tema õpilased, kes nüüd omakorda klaveriõpetust jagavad.
Retseptiraamat õpetamisel ei aita
Palju kasulikku andis enne järjekordset konkurssi õpilastega professor Bruno Luki juures konsultatsioonides käimine, kus korüfee noortele viimast lihvi andes ühtlasi kolleegidele hinnalisi näpunäiteid jagas. Kui Bruno Luki käest küsiti tema metoodilise süsteemi kohta, hakkas ta agaralt vastu – ei mingit metoodikat, tema lihtsalt õpetab, ja kõik! Tõepoolest, õpetamist ei saa suruda mingisse skeemi, see on ju loominguline töö nagu interpretatsioongi. Retseptiraamat siin ei aita, küll aga peab õige vaim peale tulema. Maigi Pakri võrdleb eilset tänasega: „Tol ajal ei olnud klaverimänguõpetuse põhirõhk virtuoossuse arendamisel, vaid teose karakteri ja sisulise väljendusrikkuse esiletoomisel. Tänapäeval tundub vahel, et „sõrmesprint” klahvidel hävitab kuulajal muusikalise naudingu. Tekib muusikast ülejooksmise tunne, kui sõrmejooks (nootide järgnemise kiirus) klahvidel on nii kiire, et muusikaline sisu ja mõte ei jõua enam kuulajani.”
Ei saa öelda, et Maigi Pakri enda elu muusikuna oleks olnud kuigi seiklusrikas, kaugel sellest! Nooremast peast mängis ta klaverit ning esines orkestriga. Õpetamise kõrval mõjusid Eesti Energia meeskoori vähesed kontsertreisid koos koorilauljast abikaasa Ennuga kosutava vaheldusena. Seoses õpilaste võistumängimistega viisid reisid teda nii Tšehhimaale, Lätti, Leetu, Thbilisisse, Pariisi, Weimarisse, Milanosse, Lissaboni, Volhovisse kui ka kodusesse Narva, ja Tartusse. Kuidas leidagi aega muuks, kui kutsumus on pedagoogitöö, mis on elustiil ja elu sisu.
Noorte suvekool ja jõulukonkurss
Möödunule tagasi mõeldes on huvitavaid ettevõtmisi olnud üksjagu. Pea 20 aastat osales Maigi Pakri õpetajate Rakvere suvekoolis, mille eestvedaja oli sealse lastemuusikakooli klaveriõpetaja Ruth Patune. Suvekool oli õpilaste seas populaarne, kuid lõpuks olid näpud põhjas, abi ei tulnud kuskilt, ja nii ta välja surigi. Kümme aastat järjepanu vältas jõulukonkurss noortele pianistidele, tulihingeliseks organisaatoriks venekeelse Raadio 4 toimetaja ja Nõmme lastemuusikakooli klaveriõpetaja Aleksandr Lukjanov ning žürii liikmeteks Maigi Pakri Tallinna muusikakeskkoolist, allakirjutanu Eesti muusika- ja teatriakadeemiast ja Lembit Orgse Georg Otsa nimelisest muusikakoolist.
Lastele anti võimalus raadiomajas lindistada, mis tekitas palju põnevust. Konkursipäeval mängisid esinejad inkognito, järjekorranumbri alusel, teadustati vaid heliloojate ja palade nimesid. Žüriiliikmed edastasid oma otsused telefonitsi raadiomajja. Elevus oli suur, kui hakati numbreid dešifreerima: kes, mis koolist-klassist, kes on õpetaja? Aktiivselt osalesid konkurssidel Narva muusikakooli õpilased. Pidulik võitjate lõppkontsert raadiomaja saalis rõõmustas kõiki kohaletulnuid. Kahjuks hääbus seegi suurepärane ettevõtmine rahapuudusel, nagu palju muudki meie vabaks saanud maal. Ei saa mainimata jätta ka muusikute töö tasustamist muu Euroopaga võrreldes. Mitmed Maigi Pakri endised väga erilised õpilased – Mart Ernesaks, Toomas Vana, Risto Laur, Hanna Heinmaa, Ruslan Strogiy – tegutsevad väljaspool Eestit.
Armsaks saanud töö jätkub
Kurvastav ühiskonnas aset leidnud muutus on seegi, kui kogemustega õpetaja sunnitakse vanuse tõttu lahkuma, ehkki ta on veel professionaalselt kõrgel tasemel ja terviski enam-vähem normis. Juhtub, et mõni inimene pole enam 50-aastaseltki töövõimeline, mistõttu ei tohiks kõiki ameteid mõõta bürokraatlikult ühe ja sama mõõdupuuga. Muuseas, uus klaver, viiul, tšello nagu ka äsja valminud vein ei ole veel parimas eas. Näiteks professor Bruno Lukil jõudis pedagoogiline tippaeg kätte alles pärast 70. eluaastat. Ere näide on ka Maigi Pakri. Kuigi talle Tallinna muusikakeskkoolis enam uusi õpilasi ei antud, avanes tal 2009. aastal võimalus jätkata armastatud pedagoogitööd Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakoolis ja saame taas rõõmustada uute andekate laste üle. Maigi Pakri juubelikontserdil 28. jaanuaril Vanalinna muusikamajas esinesidki tema õpilased.
Pedagoogitööle lisaks nõuab hoolt Nõmme kodu, kus tuleb koduaias näpud mulda pista ja looduse eest hoolt kanda. Mis sinna kord istutatud, peab hästi kasvama, just nagu muusikaõpetuseski.
Vàga hea tekst ja illustratsioonid. Nàgin Anna Iossifovnat. Kas ta tòesti nàgi nii vàsinuna vàlja juba sel ajal? Oli kasulik lugeda metoodikast ehk òigemini selle puudumisest, nagu Bruno Lukk vàitis. Aga siiski metoodika oli. Anna Iossifovna aranzheriis teistmoodi kui mind Tallinna Laste Muusikakoolis òpetas Dora Abramovna ja alati toonitas et “kòik peab omavahel olema seotud”. Raskeid kohti enam lihtsalt polnud, tema juuresolekul làksid nad lihtsalt kaduma.