Reet Tomband rajab raamatukokku kasvulava

Reet Tomband omas elemendis: projektis „Pildi sisse minek” avastavad lapsed lasteraamatute pildimaailma.

Eesti raamatukoguhoidjate ühingu poolt parimaks lasteraamatukoguhoidjaks pärjatud Lääne-Virumaa keskraamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja Reet Tomband on lasteraamatukogus töötanud pea kolmkümmend aastat.

Reet võib asetada käe kõige armsamale lasteraamatule ja kinnitada, et igas maakonnas on raamatukogude lasteosakondades ühe­sugune suhtumine. „Igal pool oskavad lasteosakondade töötajad leida koostöövõimalusi koolide ja lasteaedadega ning on piisavalt hullud, et samamoodi nagu mina vahel koos lastega laua alla pugeda. Võit käib külakorda, seekord sattus mulle,” arvab Reet ning rõhutab, et kõik raamatukogud mõtlevad lastele vahvaid asju välja: „Raamatukogutöötajad on säilitanud õpihimu ning üksteise juures õppimas käimiseks on meil kogemuste tuuridki.”

Enda sõnul sattus ta 1990. aastal juhuslikult lasteraamatukokku tööle. Eesti filoloogiat õppinuna oli ta olnud viis aastat koolis emakeeleõpetaja, kui pakuti raamatuühingu maakonna vastutava sekretäri tööd: „Aitan senimaani maakonnas kirjanduselu korraldada. Siis oli mu ülesandeks muidugi ka täiskasvanute kirjandusürituste koordineerimine, kirjanikega kontakti hoidmine ja nende külla kutsumine.”

Üheksakümnendate algus oli majanduslikult keeruline aeg. Alustasid uued ja erafirmad, osa asutusi aga lõpetas tegevuse. Organisatsioonil, mis pidi liikmemaksudest ja sponsoritoetusi küsides nii töötajate palgad kui ka ürituste korraldamise raha ning kirjanike esinemistasud välja otsima, muutus ellujäämine võimatuks. Sel ajal otsiti lasteraamatukogule uut juhatajat ning Reet läks sinna. Sellest ajast mäletab ta tugevate sõprussidemete loomist Soome raamatukogudega: lasteraamatukogu sai endale Soomest ristiisa ja ristiema, nende sõbrad hakkasid tooma raamatukokku toredaid meisterdamisvahendeid ja muudki elevust tekitavat.

„Tänu soomlastele saime teha esimese jõuluraamatute näituse, sest nad tõid meile näituse jagu jõuluraamatuid – kõvade kaantega, värvilisi ja uhkeid –, selliseid raamatud, nagu meilgi nüüd on. Siis olid meie raamatutel raamatukogus tumerohelised, kollased või beežid kaaned,” meenutab Reet.

„Kummimantlis” teosed ja auhinnakleeps

„Eesti lasteraamatud on alati väga ilusate piltidega, aga et pehmed kaaned raamatukogus vastu peaksid, olid neile nagu kummimantlid selga pandud.” Uutmoodi väljapanekut käidi klasside kaupa vaatamas. Reet sai tänu näitusele teha jõulujututunde ning tõlkis ja luges lastele jõululugusid ette, eesti jõulujutte polnud tollal võtta.

Auhinnana, näiteks viktoriinidel, läks sel ajal käiku isegi jõulupakipaber, millest sai pildikesi välja lõigata. Selline paber oli laste seas väga hinnas. Polnud ju isegi tavalist värvilist koopiapaberit ega liimipulki. Varjupildiga märkmik oli auhinnamajanduses ülikõva sõna. Reet mäletab, kuidas viktoriini lõppedes täitus tollases raamatukogus läbi kahe korruse viiv trepp lastega, kes ­ootasid, et saada kätte auhind – kleeps või leht paberit. „Asi asjaks, aga tagasiside ja tunnustus on tänapäeva lapsele täpselt sama oluline, kuigi teda ei rõõmusta enam nende asjadega, millega 30 aastat tagasi,” teab Reet.

Praegune avar ja valgusküllane lasteosakond on hubaselt mitmeks alaks liigendatud. „Mudilaste alal jututares teevad tädid teatrit,” tutvustab Reet. „Igal teisel teisipäeval teeme selle toa väikeseks teatrisaaliks neile, keda veel lasteaeda ei võeta, kuna nad on nooremad kui kolmeaastased. Nad ei oska alguses ninagi õigesse suunda pöörata, aga õpivad ringis sügisest kevadeni, kuspool räägitakse, kus on mänguasjad ja käpiknukud. Ettelugemine poleks päris see. Tahame anda lugudele elu, näidata, et raamatusse on põhjust kiigata, sest seal leidub lugusid. Väikelaste emad saavad siin sõbrannadeks ja vahetavad kogemusi.”

Reet naerab, et planeeri, nagu oskad, aga elu on midagi muud. Mudilaste alale tulevad heal meelel ka õpilased, et koolipäeva järel koos kaaslastega mõnusalt külitada. Ka raamatud haaratakse kaasa, aga tittede motoorikamänge klõbistatakse samuti lustiga. Reet toob sarnase näite Turu raamatukogust, kus tehti saareke pensionäridele – vanaaegsed tugitoolid ja põrandalambid, vaip all –, aga selle hõivasid samuti noored. Tugitooli mahtus mitu noort, sest kasutusse läksid ka käetoed.

Lasteaiarühma külla oodates peidetakse riiulite alla raamatutegelased-nukud: Punamütsikesed, hundid ja põrsad … Nähtavale kohale pannakse raamatud, kust need tegelased on jalga lasknud. Lastele meeldib nukke üles otsida ja peidust välja koukida ning õige raamatuga kokku viia.

Kui väikelasteraamatud pandi teemade kaupa välja, sai suuremate lasteaialaste spontaaseks hobiks otsida, kus asuvad värviõppimis-, kus autoraamatud, kus lasteentsüklopeediad, kus unejutud …

Noorteala on Reeda sõnul praegu niruvõitu seisus. „Teismelised käivad küll laenutamas, aga tahaks, et kolme-nelja sõbraga tulles oleks neil rohkem omaette ala. Ruumi selleks leidub, aga raha pole seni jagunud. Äkki saame laste ja noorte kultuuriaastal teha nurgad noorteseltskondadele. Meil on küll soppe, kus kahekesi käest kinni hoida, aga seal konkureerivad noortega koomikseid vaatavad lapsed.

Tahaks rohkem omaette olemise ruumi, samas naudime ka avarust. Vahva on vaadata, kuidas alles jalad alla saanud mudilased stardivad vaimustusest värisedes akna poole. Kodus toas pole ju ruumi, et joosta sirgelt sada meetrit.”

Kui ruum on avatud, saab seinale panna hästi suure näituse nagu praegune – uhkete kukkede oma. See on lihtsustatud õppekavaga õpilaste kunstitööde näitus, mida organiseerib Vaeküla kool ning sel on aastate kaupa esindatud kõik kaksteist loomaringi märki. Praegune on juba üheteistkümnes. „Vaeküla kooli käelise tegevuse ja loovuse arendamise suund on väga tore ning sealsed kunstiõpetuse ja käsitööõpetajad tõelised meistrid,” kiidab Reet. „Lapsel võib olla emakeeles või matemaatikas raskusi, aga mida tema käsi suudab! Kevadel tuleb nende käsitöönäitus. Ma saan seal alati alaväärsuskompleksi. Seal on himuga tehtud asjad. Näitustel on pidulik avamine ja autasustamise. Lapsed saavad ilusa töö eest tunnustatud.”

Tänavu on laste ja noorte kultuuriaasta ning lasteosakonnas arutati, mida erilist sel puhul teha. „Pakume ju kogu aeg lastele ja noortele midagi, tegelikult kõigile, alates neist, kes tuuakse kärus kohale, kuni nendeni, kes leiavad asja siia tulla, kas või vanainimeseni, kel jalg jaksab astuda,” räägib Reet. „Mõtlesime seekord teismelistele. Meil on väga tore kogemus 7–8 aasta tagant, kui grupp õpilasi sisenes raamatukokku sooviga teha iidolitega kohtumise klubi. Meie aitasime ainult projekti kirjutamisel ja pakkusime ruumi. Noored valisid ise külalised välja ja leppisid kohtumised kokku.” Raamatukogus kohtuti näiteks Mart Juure, Peeter Oja ja Jarek Kasariga, aga ka juuksuri ja kosmeetikuga, kes tutvustasid ilunippe ja kutsusid edasi salongi; selle projektiga jõudsid noored riigikokkugi külla.

Raamatukogust esimene esinemiskogemus

„Nüüd mõtlesime välja „Kasvulava”-nimelise projekti. Tahame pakkuda kõikvõimalikke esinemisvõimalusi noortele, kes pole veel valmis suure publiku ette astuma,” tutvustab Reet ideed. „Võib-olla on noori, kes teevad kunstitöid sahtlisse või mappi. Ehk on kellelgi 30 pildi asemel kolm pilti või kas või üks vahva joonistus või foto. Noortealale saab panna ka ühe või kolme pildi näituse, samuti sõprade või klassikaaslastega kahasse tehtud väljapaneku.

Kes kirjutavad sahtlisse luuletusi, kutsugu kokku sõbrad, kellele julgeb neid ette lugeda. Siin leidub selleks sobivaid soppe.

Miks ei võiks raamatukogus olla jämmimise paik. Meil on saal, mille annaksime noorele muusikule tasuta kasutada. Kutsugu sõbrad oma esinemist vaatama ja rääkigu musitseerimise juurde, kuidas muusikuteed alustas. Meie saame aidata reklaamiga kodulehel.

Hakatuseks käis meil juba külas Kadrina kooli tüdruk Mirjam Mäekivi, kes tegeleb arvutikunstiga. Siin oli tema näitus ja õpituba. Ei tea, kuidas edasi läheb – noore inimese usaldust on keeruline võita ja sõltub sellestki, millist tagasi­sidet ta varem saanud on. Kuid siin ollakse harjunud nägema laste tehtud töid ning need kõik on eksponeerimist väärt.”

Tasuta raamatute laat on raamatukogu aastatepikkune traditsioon. Laste ja noorte kultuuriaasta puhul otsustati teha laadal heategevusring, kus nõutumaid ja peaaegu kasutamata raamatuid sai 1–3 euro eest osta. Kogutud raha eest soetatakse digitaalsed joonistuslauad, sest Mirjami eeskuju tekitas soovi anda lastele võimalus tulla raamatukokku kätt harjutama.

„Kes täiskasvanuga töötab, peab olema kogu aeg hästi kompetentne. Aga kui laps tuleb nõu küsima, hakkame temaga koos avastama ja uurima. Me õpime siin kogu aeg, sest lapsed oskavad esitada küsimusi, mida ise ammu enam küsida ei märka. Lastega töötamise juures ongi see kõige parem,” leiab Reet ning saadab lasteaia poole teele suure kandekotitäie eakohaseid lasteraamatuid, mida õpetajad eri teemasid käsitledes kasutada saavad.