Teel tulevikku: kõrghariduse neoliberaliseerumine
Eesti sotsiaalteaduste X aastakonverentsil (TLÜ, 24. ja 25.03) arutleti ka teemal „Kõrghariduse neoliberaliseerumine Eestis: ilmingud ja tagajärjed”. Foto: Heidi Tooming / entsyklopeedia.ee
Sotsiaalteadlased väljenduvad n-ö tavapärase ebamäärasusega, aga teadagi teravmeelselt: näiteks et teadust pitsitab turu nähtamatu käsi; et ülikool Eesti-suguses väikeriigis on mammutitaoline relikt; et ülikoole peetakse küll õpiasutusteks, aga tegelikult on nad suured abieluturud; et akadeemiline töötaja on kui kõige õigema eestlase kandidaat – tark, aga ületöötanud palgatööline Pontu, kes saab kommi ka …
Eesti sotsiaalteaduste X aastakonverents 24. ja 25. märtsil Tallinna ülikoolis toimus deviisi „Eesti 100 – teel tulevikku?” all. Konverentsi mahtus ka paneeldiskussioon „Kõrghariduse neoliberaliseerumine Eestis: ilmingud ja tagajärjed”. Diskussiooni juhtis TLÜ sotsioloogia lektor Kadri Aavik. Tema sõnul on kujundanud neoliberaalsest loogikast kantud struktuurireformid eelkõige viimastel aastatel Eesti ülikoole ning teadus- ja õppetegevust oluliselt ümber. Kadri Aavik tõdes, et Lääne sotsiaal- ja humanitaarteadustes on uue uurimissuunana esile kerkinud kriitilised ülikooliuuringud, kus vaatluse all on ülikoolide korporatiseerumine, turuloogika järgimine, teadustulemuste ja teadlaste „tootlikkuse” mõõtmine, teaduse hindamine, projektiteadus, auditikultuur, akadeemilise prekariaadi esilekerkimine. Eestis on need negatiivsed ilmingud seni pälvinud minimaalselt tähelepanu, akadeemiline debatt sel teemal puudub. Küsimuseks jääb, millist mõju avaldab ülikoolide ja teaduse neoliberaliseerumine sotsiaalteadustele ja laiemalt Eesti teaduse arengule. Ega sellele olemuslikule küsimusele õieti saagi vastata, vähemalt mitte n-ö täppisteaduslikult.
Näoga ühiskonna poole
TLÜ professor Daniele Monticelli sedastas, et ülikoolide vajadus pöörduda näoga ühiskonna poole tähendab tihtilugu suveräänsuse asendamist ekspertiisidega, mis viib oma olemasolu õigustamise ja põhjendamiseni. TLÜ kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme arutles teemal, kuidas kajastub ülikooli kohastumine väliste suundumustega keelekasutuses. Kasutusele tulnud uued terminid ei esinda vaimsuse, vaid toodangu andmise mõõdet. Inimkapitali kõrvale (keda/mida saab keegi kuskil kasutada) on tekkinud terminid „akadeemiline kapitalism” ja „vaimu kapitaliseerumine”. TLÜ vanemteadur, sotsioloogia dotsent Triin Roosalu küsis ülikooli avatusest välistele jõududele rääkides, kas/kuidas on ühiskond ja otsustusprotsessid avatud kriitikale, kui seda peetakse kohatuks, võimetute inimeste virisemiseks. Akadeemiline töötaja tundub olevat otsekui tark, aga ületöötanud palgatööline Pontu (Eesti Laulu 2012 vaheklipp).
Mis tähendus on liberaalsusel Eestis, see oli teemaks ka ühiskonnauuringute instituudi seminaril teaduste akadeemias 17. märtsil – sedapuhku küll mitte kõrghariduse, vaid Eesti inimeste enesemääratluse kontekstis („Nähtamatu enamus: Eesti valijate liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal”).
Vaikiv vähemus, vaikiv enamus
Sotsiaalteadlased ütlevad selle oma n-ö tavapärase ebamäärasusega, et 80% eesti inimestest on pigem konservatiivse kui liberaalse maailmavaatega. Enamjagu vastanuid (Turu-uuringute AS-i uuring 2016–2017) paigutab ennast keskele, mis öeldakse olevat mugavusmääratlus. Kuigi kokkuvõtlikult võib see lihtsalt tähendada, et eesti inimest on raske lahterdada.
Nähtamatu enamus – see kõlksub kokku Valdur Mikita jutuga (vt PM, 25.02) läänemeresoomlase n-ö hääletust alistumisest, millest ükskord lahvatab hingeraev. Nähtamatu enamus – see on vaikiv enamus, kusjuures paradoksaalsel kombel võib selleks osutuda just vaikiv vähemus. On hetki, kus sõnadesse tuleb ühtäkki hirmus jõud sisse, kirjutab Mikita – nii suur, et masinavärk jääb seisma.
Vaikivale vähemusele, vaikivale enamusele ei lähe korda sotsiaalteaduslikud parteiprobleemid. Mis aga on talle tõeliselt oluline – mets. Mets on märksõna. Mets on sümbol, nagu maa, vesi, õhk. Metsaga ei ole päris nii, et pole metsa, pole probleemi. Just metsade kiirenev lageraie võib saada selle hingeraevuleegi sütitajaks. Iga lageraielank kultuurmaastiku kujunduselemendina puudutab konservatiivset eesti inimest isiklikult ja tihtilugu valulikult. Tema arvaks ju hea meelega, et mets, maa, vesi, õhk ei ole päriselt kellegi oma, isegi mitte RMK oma. Mis on liberaalsele maailmavaatele sügavalt vastunäidustatud.
Hardo Pajula on tõdenud, et liberalism on kaldunud kõrvale liberalismi teelt. Asudes seega neoliberalismi teele? (Jätkem siia esialgu küsimärk alles.) Omakultuuri kohustuslik hukkamõist võib sundida vaikivat vähemust, vaikivat enamust vaatama raevus ettepoole. Vaikuse vägi ähvardab kaduda. Mida see Mikita õieti ütleb: „Usun, et riigil on omajagu vedanud, et läänemeresoomlastel ei ole siiamaani tekkinud karismaatilist vaimset liidrit. Vana aja inimene on loodud reageerima maagilisele sõnale. Paar-kolm täpselt sihitud ja jõuga öeldud lauset, ning allasurutud hingeraev pääseb valla.” Vana-aolise inimese jaoks on mets laastatud, hing rüüstatud, sedastab Mikita – lisades, et Eesti kultuuris pole tõenäoliselt kunagi olnud nii suurt omakultuurse elemendi kadu resp. nii suurt metsamaastike kadu kui viimase paarikümne aasta jooksul. Mil oleme ootuspäraselt koondunud liberalismi lipu alla (või siis juba algusest peale neoliberalismi lipu alla?).
Kuidas mahub omakultuurse elemendi ja metsamaastike kadumise konteksti kõrghariduse neoliberaliseerumine? Kõige otsesemalt. Ühiskondlikus olemises on kõik kõigega seotud.
Valdur Mikita on jõudnud oma lingvistilise triloogiaga meie etnose ja kultuuri tänapäeva. Sedapuhku ootan tema “ussisõnu” või on need juba sõnastatud. “Omakultuurse elemendi kadu”(metsade), “liberalismi eksiteed” (H. Pajula), karismaatiliste vaimsete liidrite esiletõusu osas ei saa aga kahelda. Kui sootsiumis tekib vaikiva vähemuse ja/ vaikiva enamuse esilekerkimise vajadus, siis nad tulevad ja täidavad selle tühiku. Kas tõesti saab olla see sünd (neo)liberalismi lipu alla?