Ekspertide töörühm arutas, kuidas kaitsta ja parandada õpilaste tervist

Sotsiaalministeeriumis aset leidnud arutelu kasvas ranitsate raskuse arutamisest oluliselt laiemaks: välja toodi suur hulk õpilaste füüsilise ja vaimse tervisega seotud probleeme. 30. juuniks peaks selgeks saama, milliseid probleeme saab lahendada määrusega ja mille jaoks tuleb leida teised lahendused. Foto: Ilmar Saabas / Scanpix

29. märtsil kogunes tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski kutsel sotsiaalministeeriumis tervise- ja haridusekspertidest koosnev töörühm, et arutada, kui ajakohased on 2001. aastal jõustunud määruses välja toodud tervisekaitsenõuded ja õppekorralduse piirangud ning kuidas koolid neid on rakendanud.

Arutelu kasvas konkreetse määruse arutamisest oluliselt laiemaks: välja toodi suur hulk õpilaste füüsilise ja vaimse tervisega seotud probleeme. Kohal olid haridus- ja teadusministeeriumi, SA Innove, õiguskantsleri kantselei, tervise arengu instituudi, terviseameti, koolijuhtide ühenduse, õpetajate liidu, haridustöötajate liidu, õpilasesinduste liidu, lastekaitse liidu, koolipsühholoogide liidu, SA Noored Kooli ja TÜ liikumislabori esindajad. Töögruppi juhtis SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht Triin Toomesaar.

Triin Toomesaar

Triin Toomesaar, miks selline töörühm kokku kutsuti?

Minister kutsus töörühma kokku, et arutada, kas 2001. aastal jõustunud määruses laste tervise kaitseks seatud õppekorralduse piirangud on piisavalt rakendunud ja ajakohased. Lapsevanemad on tema poole pöördunud murega, et koolikotid on liiga rasked, esimeses klassis antakse kodus liiga palju õppida ning kontrolltöid on ühes koolipäevas liiga palju. Määrus seab sellele piirid, aga reaalsus on teine, koolidel on neist piirangutest kohati keeruline kinni pidada.

Minister tegi mulle ettepaneku seda töörühma juhtida, kuna mul on kiusamisvaba haridustee kontseptsiooniga sarnane kogemus.

Esialgne plaan oli vaadata üle kehtiv määrus, kuid jõudsime selleni, et valdkond on koolikoti raskusest ja kontrolltööde tihedusest oluliselt laiem. Seetõttu ei piiritlenudki me end määrusega, vaid vaatasime laiemalt, millised vaimse ja füüsilise tervise mured õpilastel on.

Milliseid probleeme välja toodi?

Probleeme toodi välja palju: õpilaste vähene liikumine ja ülekaalulisus, väsimus, unevaegus, koolirõõmu puudumine, depressioon, nägemistervis digihariduse osakaalu kasvades jne. Kõikidest teemadest ülevaadet luua ei jõudnudki. Samas, ehkki teame, et märkimisväärsel hulgal noortel on alkoholiga probleeme ja sellega tuleb tegelda, seda määrusesse kirjutada ei saa. Samuti ei saa määrusega sätestada, kui palju õpilane magama peab, küll aga tuleb mõelda sellele, kuidas lapsevanemaid harides või muul moel üldisi hoiakuid mõjutada.

Ühe probleemina toodi välja liiga tihedad õppekavad. Õpetaja saaks ja võiks julgemalt ise valida, millised teemad ta õppekavast võtab ja mida kõrvale jätab, et õppekoormust natuke vähendada. Selles küsimuses on oma sõna öelda haridusministeeriumil, kes on meil ka üks osaline laua ümber. Igaüks selles töörühmas ongi oma valdkonnas ekspert. Mina saan uuringute põhjal rääkida, milline on olukord Eestis koolikiusamisega ja kuidas see õpilaste vaimset tervist mõjutab; tervise arengu instituut jagada uurimistulemusi õpilaste tervise kohta; liikumislabor tuua välja oma valdkonna teadmised. Sellise taustamaterjali loodame kokku panna järgmiseks kogunemiseks aprilli lõpus. Leidsime, et töögrupist on praegu veel puudu lastearstide ja kooliõdede ning omavalitsuste esindajad.

Kuidas esimese kogunemisega rahule jäite?

Tervikpilt sai selgemaks. Tekkis ettekujutus, millega üks või teine asjaosaline tegeleb ja milleks see vajalik on. Eesmärk on jõuda mingi väljundini 30. juuniks. Nende kuude jooksul, mis selleni on jäänud, peakski selgeks saama, kas konkreetne määrus läheb muutmisele või mitte ja mida teha ülejäänud valdkondadega, mis vajavad senisest paremaid lahendusi. Minu ootus ja lootus on, et töörühm jääb kokku ka pärast 30. juunit, et töö saaks jätkuda.

„Mulle meeldib, et õpilase kehalist ja vaimset tervist nähakse ühtse tervikuna”

Alice Haav

Alice Haav,
tervise arengu instituudi laste ja noorte ­tervise vanemspetsialist:

Viimase kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu andmetel hindab suurem osa 11-15-aastastest õpilastest oma tervist heaks ja väga heaks. Samas tuleb uuringust välja ka murekohti, näiteks kasvav ülekaalulisus, mille üks mõjutaja on laste vähene kehaline aktiivsus. Ka depressioonijuhtumite arv, mis eelmises uuringus näitas kahanemistrendi, on taas tõusnud, eriti tüdrukute puhul. Oma osa võib siin olla lapsevanemate ja kooli kasvavatel nõudmistel ja ootustel õpitulemustele. Tahame jõuda selleni, et õpitulemuste kõrval hinnataks ka koolilõpetaja häid sotsiaalsed oskusi, ning seda, et ta on igakülgselt terve.

Esmakordselt esitati uuringus küsimus öise uneaja kohta. Selgus, et 29% 11–15-aastastest ei maga koolipäeval piisavalt. Arvan, et selle põhjus pole niivõrd liiga suur õpikoormus kui nutiseadmete kasutamine ja muutunud elustiil. Ilmselt ka lapsevanemate vähene tähelepanu sellele teemale.

Ammu on teada tõsiasi, et perekonna sotsiaalmajanduslik olukord mõjutab oluliselt lapse tervist, ja seda kinnitas ka viimane uuring.

Mulle meeldiski selle kokkusaamise puhul kõige rohkem see, et õpilase kehalist ja vaimset tervist nähti ühtse tervikuna. Osalejad ei lähtunud kitsalt olemasolevast määrusest ega püüdnud seda n-ö korda teha, vaid probleeme tõstatati laiemalt. Loomulikult ei saa ühte määrusesse kõike sisse kirjutada, probleemide ring on laiem. Kuigi ka praeguses määruses on palju olulist, kõik koolid seda ei järgi. Samas peavad koolid saama ka ise otsuseid langetada ja fookust seada.  Et õpilaste tervis ja heaolu oleks tagatud, tuleb baaskokkulepped määrusega kehtestada, sest me ei pruugi kõigest ühtmoodi aru saada või samu asju oluliseks pidada.

Mina ja mitmed mu kolleegid pooldavad näiteks, et söögivahetund oleks pikem kui 15 minutit. Osa koole ongi juba seda teed läinud. Aga et tagada kõigile lastele koolilõuna söömiseks piisav aeg, tuleks see määrusesse sisse kirjutada. Oleks väga hea, kui kõik, mis puudutab õpilaste tervist ja heaolu, oleks põhiväärtustena kirjas kooli arengudokumentides. Siia alla kuuluvad nii kooli füüsilise ja psühhosotsiaalse keskkonna arendamine, õpilaste individuaalsete oskuste arendamine, koostöö lapsevanemate ja kogukonnaga kui ka terviseteenuse pakkumine koolis. Kindlasti peab määrus olema rakendatav. Probleemidele, mida ei saa lahendada kõnealuse määrusega, tuleb leida teised lahendused.

„Hea meel on selle üle, et räägiti ka sotsiaalsetest probleemidest”

Astrid Sildnik

Astrid Sildnik,
õpetajate liidu esindaja:

Kuigi tulime kokku määruse pärast, kasvas arutelu laiaks. Kuna koos olid eri valdkondade inimesed, oligi hea aeg ja koht neid teemasid süvenenumalt arutada. Mõni aeg tagasi osalesin Kultuurikoja korraldatud haridusteemalisel ümarlaual, kus tundsin samuti, et meil on väga palju inimesi, kes valutavad südant Eesti elu pärast. Paraku arutavad kultuuri, hariduse, tervise valdkonna inimesed igaüks omaette, koos hakkaksid asjad kiiremini liikuma. Arvan, et kui suudame leida vastuse küsimusele, mida selleks teha, et kool oleks koht, kus on hea ja turvaline, võib sellest tõusta täiesti uus kvaliteet, mitte pelgalt ühe määruse parandamine.

Õpetajana olen viimastel aastatel tegelenud palju HEV-õpilastega. Erivajadused töörühmas otseselt jutuks ei tulnud, küll aga õpilaste vaimne ja füüsiline tervis üldisemalt. Tõsiasi on, et juba rohkem kui viiendikul õpilastest on õpi- või käitumisraskusi ja nad vajavad teistsugust lähenemist. Õpetajad peavad kõigi nende õpilastega hakkama saama. HEV-teemalised koolitused on küll varasemast kättesaadavamad, kuid sellest hoolimata paneb see õpetajale suurema koormuse kui muidu. Õpetajad on jäänud nende probleemidega üsna üksi ning kooli on vaja rohkem tugispetsialiste, kes oleksid nii õpilasele kui ka õpetajale toeks.

Õpetajaga seotud teemadeni me küll ei jõudnud, aga see, et ka õpetaja end koolis hästi tunneks, sai igatahes kirja. Hea meel on, et kohtumisel räägiti ka sotsiaalsetest probleemidest. On ju teada, et pered on majanduslikelt erinevas olukorras ning paljude laste vanemad töötavad välismaal ning see võib mõjutada laste koolis hakkamasaamist.

Mis puudutab kooliväsimust, usun, et ehkki õppekoormusest põhjustatud väsimust ei saa välistada, on lapsed väsinud pigem arvutites ja nutitelefonides istumisest. Kui seal poole ööni või lausa hommikuni mängida, filme vaadata, sõpradega suhelda, ongi tagajärjeks väsimus ja unehäired. Sel aastal sattus veel ka kellakeeramine uue õppeveerandi algusesse, mis unerütmi veel rohkem sassi ajas. Tasub mõelda, kas see kõigi tervisele sobib.

Oleme oma koolis arutanud ka seda, et koolipäev võiks alata hiljem, õpilased on selle poolt. Samas tuleb mõelda, et maapiirkondades, kus on suured vallad ja lapsi viib kooli koolibuss, ei tohiks tundide hilisem algus päeva liiga pikaks venitada, et õpilastel jääks aega ka huvitegevuseks. Niisugused teemad nagu õppekoormus ja raske koolikott võiksid jääda omavalitsuse ja kooli hoolekogu lahendada. Tegime koolis pistelise kaalumise ja kotid olid tõepoolest kaks-kolm kilo raskemad, kui määrus ette näeb. Üks kuuenda klassi lapsevanem kaalus oma lapse koolikotti nädal aega iga päev. Ainult neljapäeval jäi see 3,5 kg piiridesse, teistel päevadel oli raskem. Siin saab kool vaadata, kas on võimalik soetada topeltõpikud, teha tunniplaan ringi või anda vähem kodutöid.

Ka sellised küsimused nagu valgustus, ruumikujundus, võimalus vahetundides liikuda peaks jääma kooli ja koolipidaja pädevusse. Samuti toitlustamine. Kuna õpilastel on palju allergiaid ja muid terviseprobleeme, tuleb seda koolitoidumenüüs arvestada. Kõike määrusesse kirja panna ei saa, palju saab lahendada kool ja omavalitsus ise.

„Kooli ja õpetajat tuleb rohkem usaldada ja terve mõistus appi võtta”

Karin Klemmer

Karin Klemmer,
haridustöötajate liidu esindaja:

Õppealajuhatajana puutun üsna palju kokku sellega, et osa õpilasi ja lapsevanemaid on lugenud praegusest määrusest välja, et nädalas tohib olla kolm kontrolltööd, kusjuures esmaspäeval, reedel ning esimeses ja viimases tunnis neid teha ei tohi, ja tõstnud selle põhjal protesti. Samas on määruses kirjas, et kontrolltöö all peetakse silmas tööd kogu kursuse materjali peale, mis on sisuliselt arvestus. Kui õpetaja teeb töö paari viimase tunni materjali peale, on see hoopis midagi muud. Nii et siin on tõlgendamise küsimus. Leian, et teatud juhtudel ei ole seadusest abi, vaid tuleb terve mõistus appi võtta.

Olen seda meelt, et koolidele võiks anda raamistiku, kus olulisemad asjad on kokku lepitud, mitte üksikasjalikult ette kirjutatud, sest see hakkab tööd segama. Näeme õpetajatena iga päev, et üha rohkem tuleb kooli keskendumisraskuste ja muude probleemidega lapsi, kellele peame koostama individuaalseid õppekavu. Koolides on töö korraldatud väga erinevalt. Minu sõnum ümarlauas oligi, et usaldame kooli ja õpetajat, ärme kirjuta talle kõike üksipulgi ette.

Üks tõsine probleem, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, on õpilaste nägemistervis ja selle kaitsmine. Muutunud õpikäsitus eeldab, et õpetaja kasutab tunnis üha rohkem interaktiivseid meetodeid ja aina suurem osa on e-õppel. Aga kui igas tunnis arvutit kasutada ja PowerPointi esitlusi teha, tähendab see, et õpilane peab pidevalt arvutipilti jälgima. See toimub tema nägemise arvelt ja teeb muret. Õpilased ise annavad viimasel ajal üha sagedamini tagasisidet, et seda on nende jaoks liiga palju. Arvan, et ka uneprobleemid on suuresti seotud hilisõhtuni arvutis olemisega.

Veel üks valukoht, mille välja tõin ja millega koolid hädas on, on andmekaitse. Õpilasel võib olla tõsine tervisemure, millest kool midagi ei tea. Arstitõendit ju enam tooma ei pea ja paljud vanemad ei avalikusta oma lapse terviseprobleeme. Kui last tabab tunnis haigushoog, aga õpetaja on ettevalmistamata, ei oska ta teda ka aidata.

Õppekava on tihe, kuid õpetaja professionaalsus ongi selles, et osata eristada olulist vähem olulisest. Kõike ei ole vaja õpetada. Sellega ei ole kõik õpetajad veel harjunud. Ka koduste tööde mahtu ei saa määrusega kehtestada, sest see sõltub kooli eripärast, tugisüsteemi ja pikapäevarühma olemasolust. Vastasel juhul seadus kohustab kooli, aga kool ei saa seda täita ja rikub seadust. Isiklikult leian, et kodutööde mahtu tuleks vähendada ning ka koolivaheajaks kodutöid mitte anda, sest lapsel on õigus puhata.

„Mõistlik on määrusega raamid paika panna ja lasta kohapeal otsustada”

Martin Kaasik

Martin Kaasik,
koolijuhtide ühenduse esindaja:

Koolijuhid arvavad, et praegune määrus on ajale jalgu jäänud. Pigem võikski küsida, kas me kõigi jaoks ühesugust, detailideni koolielu reglementeerivat määrust vajame, sest õppetöö on kooliti üha erinevamalt korraldatud ning see eeldab ka erinevaid reegleid. Üksikasjadeni reguleerida ei ole praegusel ajal enam kuigi mõistlik ja see muudab elukorralduse koolis aina keerulisemaks. Kiiresti paranevad võimalused ja muutuv normaalsus sunnib iga lapse individuaalsusega üha rohkem arvestama: kui palju klassipõhist lähenemist üldse saab rakendada?

Arvan, et mõistlik oleks alustuseks üldised raamid paika panna, kirjeldada, millised on tegelikud probleemid, ning seejärel hakata lahendusi otsima. Tuleks anda koolidele võimalus koolielu oma määruste ja eeskirjadega vastavalt kohalikele tavadele ning võimalustele reguleerida. Kõige olulisem osa peakski olema kooli, lapsevanemate, õpilaste ja õpetajate omavahelistel kokkulepetel. Kuna kõigi reeglite ellurakendamise eest vastutab koolijuht personaalselt, oleks üsna loogiline, et tal on õigus ka reegleid vastavalt vajadusele ning asjasse puutuvate inimeste soovidele kehtestada ja muuta. Kui mõnes koolis reeglid tervislikke eluviise tõesti takistama kipuvad, siis on olemas hoolekogu, koolipidaja ametnikud, ministeeriumite vastavad organid ja lõpuks ka meedia, kes puudujääkidele tähelepanu juhivad.

Määruse sisu arutamiseni minu hinnangul seekordsel kohtumisel ei jõutud, piirduti tervisekaitse probleemide püstitamise ja kirjeldamisega. Nii palju, kui oli osalejaid, nii palju oli ka vaatenurki – nagu ikka, mida rohkem arutlejaid, seda laiemaks teemade ring läheb. Loomulikult on kõigile probleemidele, mis välja toodi, vaja tähelepanu pöörata, kool neist mööda vaadata ei saa. Arvan, et eesmärgiks peaks seadma, kuidas rohkem usaldada koolijuhti, õpetajat, lapsevanemat, last ja koolipidajat oma koolielu parimal tervislikul moel korraldama. Kui palju kokkusaamisest kasu oli, seda saab hinnata alles siis, kui tulemus järjekordse määruse näol laual on.

„Laste tervisekaitse teemade üle arutledes tuleb küsida ka noorte arvamust”

Tõnu Poopuu

Tõnu Poopuu,
lastekaitse liidu juhataja:

Lastekaitse liit on aastaid seisnud selle eest, et koolis oleksid väärtused paigas. Et kool oleks lapsesõbralik, et seal aktsepteeritaks lapse õigusi ning seda põhimõtet järgiksid nii õpetajad, tugispetsialistid kui ka õpilased ise.

Kui konkreetsemalt rääkida, oleme koostöös sotsiaalministeeriumi, haridus- ja teadusministeeriumi ning terviseametiga arutanud lapse koolikoti raskuse teemat juba enne seekordset kohtumist. Praegu käib meil olukorrast ülevaate loomiseks lapsevanemate küsitlus „Sinu lapse koolikott”.

Tänu koostööle e-kooliga on küsitlusele vastanud juba üle 3200 inimese. Vastajate aktiivsus näitab, et teema on oluline. Kokkuvõtete põhjal töötame välja ettepanekud HTM-ile ja koolidele, mida olukorra parandamiseks ette võtta. Kuna meile tuleb palju kaebusi, oleme sarnaselt õiguskantsleri laste ja noorte osakonnaga aastaid jälginud ka õppekoormust ja kontrolltööde hulka. Et lastekaitse liidul on traditsiooniliselt olnud tihe side lastearstidega, on meie jaoks oluline teema laste füüsiline ja vaimne tervis.

Arvan, et kõigi nende kõne all olnud küsimuste arutelu võiks jõuda ka kohalikule tasandile. Riik võib seadusi-määrusi teha, aga kui omavalitsuste juhid kaasa ei tule, jääb riigi pingutusest väheks. Miks ei võiks rahvaesindajad volikogudes arutada, kuidas oma piirkonna või omavalitsuse koole lapse- ja tervisesõbralikumaks muuta? Need on ju otseselt kooli, õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid puudutavad otsused, mis tuleb lihtsalt ellu viia.

Väga tähtis on küsida ka lastelt ja noortelt endilt, mida nad asjast arvavad. Kaasamine on oluline, seda ei tohi ära unustada. Õpilased teavad oma vajadusi kõige paremini ja neil peab olema õigus neid puudutavate otsuste tegemisel kaasa rääkida.

„Muret teeb õpilaste vaimne tervis ja koolirõõmu puudumine”

Marcus Ehasoo

Marcus Ehasoo,
õpilasesinduste liidu esindaja:

Praeguses määruses on palju sellist, mida koolis iga päev rakendada ei saa. Iga kooli juhtkond, õpetajad ja õpilased teavad ise kõige paremini, milliseid reegleid nende koolis mõistlik rakendada on. Koolikeskkonnale mõjub hästi, kui anda koolile suurem autonoomia ja õigus ise otsustada. Põhimõttelisi küsimusi peab siiski reguleerima seadus, et kooli autonoomia liiga suureks ei läheks. Paika tuleb panna kontrolltööde planeerimise põhimõtted, et õpilase huve kaitsta.

Koolikoti raskus ja kontrolltööde sagedus on olnud ka õpilasliidus arutusel. Oleme arutanud sedagi, et koolipäev võiks alata mitte kell kaheksa, vaid üheksa, eeskätt kaugemal elavatele õpilastele mõeldes. Samas on need küsimused juba praegu koolipidaja otsustada.

Mis puudutab õpilaste tervist, siis olgugi et seisame silmitsi nii vähe liikumise kui ka ülekaalulisusega, on suurem mure õpilaste vaimne tervis ja koolirõõmu puudumine. Paljud õpilased on väsinud ja käivad koolis pigem kohusetundest kui huvist. Kool peab leidma paindlikud võimalused koolitööd sel viisil korraldada, et õpilastel suurt koormust ja stressi ei tekiks.

Kõige keerulisem on hinnata perede ebavõrdsetest võimalustest tingitud mõju õpilaste tervisele. Koolikogukond peaks olema võimalikult ühtne ja kokkuhoidev, just kool võiks olla koht, kus õpilane saab abi ja tuge, kui tal on kodus probleeme. Ideaalis peaks kool olema koht, kuhu õpilane hommikul tahab tulla ja kust ta õhtul rõõmuga koju läheb.

„Tervisekaitse valdkond on lai ja hõlmab paljusid asjaosalisi”

Iiris Oosalu

Iiris Oosalu,
SA Noored Kooli esindaja:

Töörühma esimesel kohtumisel saime kinnitust, kui mitmetahuline õpilaste tervisekaitse valdkond on ja kui paljusid asjaosalisi see hõlmab. Arvan, et seadusi tulebki teha suurest pildist lähtudes. Kõigepealt arutada läbi, mida keegi ühe või teise asja all mõtleb, milliseid probleeme näeb, kes on need, kes võiksid panustada, ja keda tuleks kaasata. Saime probleemidest pika nimekirja. Füüsilist ja vaimset tervist käsitletakse praegu teineteisest liiga eraldi. Suur väljakutse on, et õpilased liiguvad vähe ja suurenenud on ülekaalulisuse probleem. Tuli välja, et paljudel lastel on unehäired ning ärevushäirete ja depressiooniga laste osakaal kasvab. Oluline mõttekoht on seegi, kui detailsed ja reglementeeritud peavad olema seadused ja määrused. Teisisõnu, kumb aitab paremini kaasa tervema ühiskonna kujunemisele – kas see, kui kehtestame palju piiranguid, või see, kui lahendame olukordi terve mõistusega ja inimlikult.