Erivajadustega noorte erialavalik peaks olema laiem

Erivajadustega inimesed vajavad paindlikke õppimis- ja töövõimalusi, lähenemine võiks olla praegusest loovam, kinnitavad Liina Teesalu (paremal) Triin Juss. Fotod: Tiina Vapper

Kuigi kaasava hariduse tingimustes õpib kutse­koolis üha rohkem erivajadustega noori, eelistavad paljud neist omandada tööoskusi kaitstud tingimustes, mida pakub Eestis ainulaadne Astangu kutserehabilitatsioonikeskus. Laiade õppekavade asemel tuleks õpetada rohkem konkreetseid oskusi, millega tööturule minna, leiavad Astangu keskuse direktori asetäitja Liina Teesalu ja tööhõive osakonna juhataja Triin Juss.

Liina Teesalu ja Triin Juss, mis põhimõtete järgi õppijaid Astangu keskusesse vastu võetakse?

Liina Teesalu: Astangul on praegu 120 õppijat Eesti eri paigust ning vastuvõtt meie majja on hästi vajaduspõhine. Me ei vali õppijaid pingerea alusel, vaid lähtume sellest, kas suudame oma teenustega inimesele sel määral oskusi lisaks anda, et ta saaks tööle minna. Iga kandidaadiga toimub vestlus, kus osaleb meie majast kaks inimest: sotsiaaltöötaja ning vastavalt vajadusele psühholoog, füsioterapeut, eripedagoog või mõni õpetaja. Inimeselt küsitakse tema soovide ja motivatsiooni kohta ning hinnatakse, kas need on tema eelduste ja võimetega kooskõlas. Vastavalt sellele soovitame, millises grupis ta võiks õppida ning milliseid teenuseid saada. Kui näeme, et inimesele tuleks kasuks mõni muu teenus, näiteks päevakeskuse tegevustes osalemine, soovitamegi talle seda. Vastuvõtt järgmiseks õppeaastaks on juba alanud ja kestab 31. maini. Võimalik on tulla ka lihtsalt nõustamisele, et saada selgem ettekujutus oma võimetest ja otsustada, mida edasi teha.

Millistele kursustele kõige rohkem tulla soovitakse?

Liina Teesalu: Enamik õppijaid alustab kohanemiskursustelt, kuhu on ka kõige rohkem avaldusi. Esiteks ei pruugi inimene veel teada, mida ta tahab õppida. Teiseks saab kohanemiskursustel harjutada iseseisva elu oskusi. Käiaksegi poes, õpitakse süüa tegema, pesu pesema ja triikima, oma välimuse eest hoolitsema, samuti raha kasutama ja eelarvet planeerima – harjutatakse praktilisi oskusi, mis peaksid olema tööle asudes selged. Teine pool on erialavalik. Õppijatel on võimalus külastada ettevõtteid ning osaleda pagaritöö, puhastus-koduteeninduse, abikoka, tisleri eriala tundides, et näha, mida üks või teine töö endast kujutab.

Triin Juss: 40–50% kohanemiskursuste lõpetanutest lähebki edasi tööõppekursustele või kutseõppesse tööoskusi õppima. Kutseõppe erialadest pakume koostöös Haapsalu kutsehariduskeskusega tisleri ja abikoka eriala. Tarkvara arendaja ja bürootöö erialale me sügisest enam vastu ei võta, kuna need osutusid meie õppijate jaoks liiga mahukaks. Küll aga on õppekavas täiesti uus IT-klienditoe baaskursus. Endiselt ootame IT-huviga õppijaid kursusele „Sissejuhatus infotehnoloogiasse”.

Liina Teesalu: Kutseharidust omandavad õpilased on Haapsalu kutsehariduskeskuse nimekirjas, aga õppetöö toimub meie keskuses, kuna siin on erivajadustega õpilaste jaoks kohandatud töökeskkond.

Kas ja kuidas on töö Astangu keskuses aastatega muutunud?

Liina Teesalu: Kui Astangu keskus 20 aastat tagasi alustas, ei olnud meie teenused nii laiahaardelised ja läbimõeldud nagu praegu, tegutsesime rohkem nagu kool. Praegu ei keskendu me üksnes tööoskuste õpetamisele, vaid vaatame inimest tervikuna ja tegeleme tema elukvaliteediga laiemalt. Millised on ta elamistingimused, toimetulek ja tervislik seisund, milles ta tuge vajab, kui suur on ta sõpruskond ja sotsiaalne võrgustik, kuidas ta vaba aega veedab jne. Üritame teha põhjaliku tegevuskava, kus kõik need valdkonnad kajastuvad, sest töö leidmine võib takerduda mitte niivõrd oskuste puudumise kui sotsiaalsete võimaluste ja elukorralduse taha. Igal rühmal on oma rühmajuhendaja ehk juhtumikorraldaja, kes hakkab vajadusel seda võrgustikku looma: suhtleb omavalitsusega, töötukassaga, tervishoiuasutustega.

Tööoskuste õpetamise kõrval on oluline tõsta inimese enesehinnangut ja motivatsiooni. Kunsti- ja liikumistegevused on peaaegu kõigis õppekavades ja neil on mitte ainult arendav, vaid ka teraapiline roll.

Kõige lihtsam on avatud tööturul rakendust leida puidupingi operaatori ja tisleri õppekava lõpetanutel.

Kui paljud Astangul õppinutest tööd leiavad?

Triin Juss: Kogume andmeid inimese edasise tegevuse kohta novembris. Kõik lõpetanud ei lähe tööle, paljud õpivad mõnel teisel kursusel edasi. Sõltub ka aastast. Näiteks eelmisel aastal oli kõigi kursuste peale 76 lõpetajat, tööturule suundus neist 25% ja edasi õppima läks 41%. 2015. aasta töö- ja kutseõppekursuste lõpetanutest läks tööle 60%. Meie jaoks on kõige olulisem, et inimene ei jääks koju, vaid oleks mõne tegevusega hõivatud. Töö õppijaga jätkub nii kaua, kuni talle sobiv väljund leitakse.

Liina Teesalu: Töö leidmisel ei ole erialaoskused iga kord kõige määravamad. Tähtsam on tööharjumus, distsipliin, rutiinitaluvus, töötahe. Suurem osa töökohti on praegusel ajal sellised, kus palju töövõtteid omandatakse kohapeal, mistõttu peab olema pidev valmisolek õppida.

Triin Juss: Tööle asumisel vajab inimene igakülgset toetust, et ta sellel töökohal püsiks. Väikesed nüansid – kuidas ta kodust välja saab, kas on olemas transport, millega töökohta jõuda, kas tööaeg sobib – võivad osutuda ülioluliseks. Üha rohkem juhtub, et inimene saab küll tööd, aga mõne aja möödudes loobub sellest.

Liina Teesalu: Meie keskuse eripära on seegi, et igal õppijal on kindel tööhõivespetsialist, kes teda lisaks kutseõpetajale ja rühma juhtumikorraldajale toetab. Ka siis, kui ta on siin juba kursuse lõpetanud, võib ta saada töölemineku osas abi.

Kui suured võimalused tööd leida on toimetuleku õppekavalt tulnutel?

Liina Teesalu: Kuna peaeesmärk on aidata inimene tööturule, peame arvestama tema eelduste ja toimetulekupotentsiaaliga. Meil on üks kuue kohaga kohanemiskursus, kuhu ootame just toimetuleku õppekavalt tulnuid. Paljud neist jätkavad hiljem puhastus-koduteeninduse erialal.

Triin Juss: Nende seas on töölesaanute protsent päris hea, kuigi kõik ei leia avatud tööturul rakendust. Väga palju sõltub inimese enda motivatsioonist, tahtest, tugivõrgustikust, see on hästi personaalne. Kui on tahtmine tööd teha, näeb seda ka tööandja, kes leiab inimesele kas või paariks tunniks päevas rakendust ning on valmis töötingimusi kohandama või muutma.

Kas võite nimetada mõne hea tööandja?

Triin Juss: Kedagi eraldi välja tuua on keeruline. Meile tullakse õppima igalt poolt Eestist ja püüame leida igaühele töökoha kodu lähedale. Häid tööandjaid on igas piirkonnas. Nende kuue aasta jooksul, mis ma olen selles ametis olnud, on tööandjate suhtumine erivajadustega inimeste töölevõtmisesse kardinaalselt muutunud, hirmud ja eelarvamused on hakanud kaduma. Tahakski tööandjaid vastutulelikkuse ja paindlikkuse eest kiita. Igal aastal viime tööandjate seas läbi küsitluse, kust selgub, et viie aastaga on rahulolu Astangul õppijatega tõusnud 20%.

Kui palju minnakse Astangult kutsekooli edasi õppima ?

Triin Juss: Kutsekooli minejaid on igal aastal kuus-seitse. On mindud täiskasvanute gümnaasiumisse ja mõni lõpetaja jõuab igal aastal ka kõrgkooli.

Liina Teesalu: Kui õppija tunneb end siinses kaitstud töökeskkonnas piisavalt tugevana, võibki olla järgmine samm minna edasi kutsekooli ja omandada seal laiem eriala. Kutsekoolides õpib praegu kokku umbes 900 erivajadustega noort. Neile, kes on harjunud õppima väikeses rühmas, on see suur elumuutus. Samas on ka kutsekoolide tugiteenused viimastel aastatel paremaks läinud.

Triin Juss: Just IT-õppekavade puhul on hästi näha, et ehkki õppijad on tihti väga võimekad, ei suuda nad oma eripära tõttu tavakeskkonnas seda potentsiaali realiseerida.

Erivajadustega inimesed on öelnud, et neile mõeldud erialade valik on liiga väike.

Liina Teesalu: Olen nõus, et valik võiks olla laiem. Erivajadustega inimesed vajavad paindlikke õppimisvõimalusi ning lähenemine võiks olla praegusest loovam. Praegu on kutseõppe õppekavad väga fikseeritud. Küsimusele, miks toimetuleku õppekava lõpetanutele sobivaid teise taseme kutsehariduse õppekavu on nii vähe, vastab kutsekoda, et tööandjatel ei ole huvi nii madalate oskustega tööjõu vastu. See võib nii olla, samas tuleb igale inimesele läheneda individuaalselt. Praegused laiapõhjalised õppekavad panevad inimese valiku ette, kas omandad kõik või mitte midagi. Võimetele vastavaid valikuvariante on liiga vähe. Vaja oleks õpetada konkreetseid oskusi, millega tööturule minna. Miks ei võiks koolitada kedagi välja näiteks kitsalt kaubapaigutajaks? Praegu on võimalus sellist väikest praktilist õppekava teha ainult siis, kui see on osaoskusena kutsestandardis kirjeldatud. Uus suund on töökohapõhine õpe, aga me ei saa tööandjalt eeldada, et ta võtaks erivajadustega inimeste õppe läbiviija rolli. Neid paindlikke õppimisvõimalusi peaks looma kool, kust õpilased saavad vajaliku praktilise ja sotsiaalse ettevalmistuse tööleminekuks. Töökohal toimuks peenviimistlus, õpitaks konkreetset oskust.

Triin Juss: Hea näide on meie puhastusteeninduse õppekava, mis on hästi tööpõhine ja praktiline. Samamoodi on paindlik tisleri õppekava, mille osaliselt läbinud lõpetavad puidupingi operaatorite, ülejäänud tisleritena.

Liina Teesalu: Oma keskuse tööõppekursustel saame koos tööandjatega teha küll sobiva õppekava, aga siin tekib teine probleem. Kuna tööõppel olija ei ole Eesti seaduste järgi kutsehariduse omandajaga võrdses staatuses, ei laiene talle ka soodustused, nagu stipendiumid ja sõidukulu hüvitis.

Millised on tänavuste lõpetajate võimalused tööd leida?

Triin Juss: Sel kevadel on lõpetajaid 75. Tööhõive osakond on teinud veebruarist alates intensiivselt tööd ja paljudel on juba tööleping olemas. Pooled meie õppijatest on praegu üle Eesti ettevõtetes praktikal. Elu on näidanud, et praktikakoht on väga oluline, kuna 40% õppijaist jätkab hiljem tööd samas kohas.

Kas selliseid keskusi nagu Astangu võiks Eestis rohkem olla?

Liina Teesalu: Kindlasti. Astangu keskus on selles suhtes ainulaadne, et siin on kool ja kaitstud töökeskkond: rehabilitatsioon, erihoolekanne, elamisvõimalus kõik koos. Lõuna-Eestis on võtnud sama suuna Maarja küla ja Räpina aianduskool, kus püütakse ka toimetuleku õppekaval õppinuid tööturule kaasata. Inimese jaoks võiksidki teenused olla kättesaadavad ühes kohas. Mitte nii, et ühes kohas ta õpib, teise läheb rehabilitatsiooniteenust saama, kolmandast saab abi töö leidmisel. Teeme palju rahvusvahelist koostööd ja käime teistes riikides vaatamas, kuidas seal õpe on korraldatud. Kuigi kaasava hariduse põhimõtteid rakendatakse Euroopas juba aastakümneid, on enamikus riikides jäetud inimesele võimalus valida, kas ta soovib hariduse omandada tavakeskkonnas või spetsialiseerunud teenusepakkuja juures. Minu jaoks tähendabki kaasamine eelkõige valikuvõimaluse andmist. Inimesel peaks olema õigus olla kaasatud, aga kui ta eelistab õppida niisuguses asutuses nagu Astangu, peab tal see võimalus olema.