Hindeid enam ei panda – see ei tähenda, et hindamine kaob sootuks
Toomas Kink
Karin Lukk
Ameerika filosoof ja haridustegelane John Dewey on öelnud: „Kui me õpetame tänaseid õpilasi nii nagu eile, siis me röövime neilt tuleviku.” Sellest mõttest lähtuvalt tahame Tartus olla avatud haridusuuendustele, mille üks osa on loovainete hindamissüsteemi muutmine.
Numbrilise hindamise keskmes on standardid ja kontroll
Üleskutse loobuda numbrilistest hinnetest kõlas Eestis juba möödunud sajandi alguse kooliuuendusliikumises. Peeter Põld, tollane juhtiv haridusteoreetik, selgitas seejuures numbriliste hinnete kasutamist eelkõige kontrollivajaduse säilitamisega: „Numbrite süsteemi koolis hoiab püsti ennekõike kontrollitarvidus. Numbrid on niihästi lastevanematele ja lastele kui ka õpetajatele ja koolivalitsusele abinõuks saada pilti sellest, kuidas edeneb laps koolinõuetele vastavalt ja kuidas üldse töötab kool.”
Ehk siis numbrite kasutamise põhieesmärgiks oli seatud lapse saavutuste vastavuse mõõtmine teatud kehtestatud nõuetele. Samas aga ei ole tänapäeva kooli ja hariduse eesmärk enam mitte niivõrd kindlaksmääratud normatiivse taseme saavutanud, vaid pigem igakülgselt arenenud iseseisvad õppijad – nagu seda sätestavad riigi õppekavad.
Siinkohal ei tohi mõista, nagu sooviksime me vähendada teatud haridusstandardi saavutamist. Kindlasti mitte, pigem on meie soov tuua siia kõrvale aspekt, mis jäi möödunud sajandi alguses saavutamata ja mille puudumine tänases ühiskonnas teravalt tunda annab: laste individuaalsuse arvestamine.
Riiklikud õppekavad rõhutavad õpilase individuaalsete võimete arengut
Hindamine on õpiprotsessi väga oluline osa, mängides olulist rolli nii tagasisidestamisel kui ka õpilase motiveerimisel ja edasise õppe kavandamisel. Õpilast toetava hindamise põhimõtted tulenevad otseselt riiklikest õppekavadest, kus rõhutatakse, et kool loob võimalused õpilase võimete maksimaalseks arenguks, laste kujunemiseks loovateks isiksusteks. Sellest räägivad ka uue õpikäsituse kontseptsiooni väljatöötamises osalenud Tartu ja Talllinna ülikooli haridusteadlased.
Lisaks on õpilast toetava hindamise teemat arutletud riigi tasandil. Haridus- ja teadusministeerium on kutsunud käesoleval aastal ellu töörühma hindamise kontseptsiooni ja nüüdisajastatud põhimõtete väljatöötamiseks. See töörühm on samuti rõhutanud numbrivaba hindamise osakaalu suurendamise vajadust, et koolis kasutatav hindamine ehk tagasiside toetaks senisest enam õppija arengut.
Numbriline hindamine on oma olemuselt pigem õpilase asendit määratlev (tavaliselt konkreetse kehtestatud standardi või taseme suhtes) kui kirjeldav. Samas on just kirjeldaval hindamisel ehk tagasiside andmisel uuringute ja praktikate põhjal oluliselt suurem mõju paremate õpitulemuste saavutamisele.
Numbrivaba hindamine on koolide näidete põhjal tõestanud oma efektiivsust eriti I ja II kooliastmes ning ainetes, kus põhirõhk on laste motiveeritud osalemisel ning nende pideval arengul (nagu seda on loovained).
Hindamine on oma olemuselt teatav suhe inimeste vahel. Selles suhtes on hindajal alati rohkem võimu kui hinnataval. Meile meeldiks, kui püüaksime seda võimudistantsi vähendada.
Näiteks võiksid hindajad ja hinnatavad üheskoos arutleda, mille alusel ja millal hindamist läbi viia, kellel on pädevus ja volitused seda teha, kuidas hindamist kommunikeerida jne. Sellistes arutlustes hakatakse varem või hiljem mõtlema eesmärkide üle. Ja nende üle tasub alati mõelda!
Õpilaste stardipositsioon ühiskonnas on ebavõrdne, mõnda last on juba beebieast igati arendatud, teise kodu on vaesem nii ainelises kui ka kultuurilises mõttes. Negatiivseid hindeid saaval õpilasel tekib negatiivne minapilt, arvamus endast kui akadeemiliselt lootusetust juhtumist, mida uued kahed aina kinnitavad.
Hindamise erisus loovainetes lähtub pigem sellest, et neis ainetes on eesmärk tagada eelkõige õpilase pidev individuaalne areng, säilitada tema kõrge motivatsioon, mitte niivõrd saavutada üldiselt kehtestatud ühtseid standardeid (mida eeldame näiteks sellistes ainetes nagu matemaatika, füüsika või emakeel). Me kõik soovime, et koolilõpetanud oleks edaspidigi valmis nautima head kunsti, vabatahtlikult tervislikult liikuma, tunneksid rõõmu muusikast ja hoiaksid seeläbi elus meie kui laulurahva traditsiooni.
Numbriline hindamine võimaldab õpilasel keskmise hinde arvutamise kaudu nii mõnegi õppeülesande sooritamisest kõrvale hiilida (näiteks juhul, kus juba saadud hinded võimaldavad panna positiivse kokkuvõtva hinde). Numbrivaba hindamise puhul on koolides ehitatud süsteem üles aga üldjuhul nii, et õpilane peab sooritama kõik aines kindlal perioodil kokkulepitud õpiülesanded.
Tähelepanu koondub iga lapse arengule ja õppimisele
Hindamises saab kasutada väga mitmekesiseid meetodeid, numbrid ei pea sugugi olema ainuke võimalus. Meie kogemused näitavad, et õpilased tegutsevad uue, numbrivaba süsteemiga pigem rohkem kui vähem.
Mitme Tartu kooli senine praktika on näidanud, et õpilaste reastamine numbrite alusel selle põhjal, kes millises aines parasjagu tugevam või nõrgem on; distsipliini hoidmine ja laste „karistamine” hinnetega ei toeta huvi ja õppimisrõõmu säilimist.
Hinneteta õpetamise üks põhieeliseid on, et jääb ära õpilaste omavaheline võrdlemine ja tähelepanu koondub iga lapse arengule ja õppimisele. Lapsed saavad rõõmustada, kui nad midagi õppinud või loonud on. Eesmärk nendes õppeainetes ei ole mingi kõigile lastele seatud ühtse (mõõdetava) standardi saavutamine, pigem on oluline aktiivne osalemine õpiprotsessis, isiklik areng. Ehk siis, eesmärk on õppida seda, mida nad veel ei tea või ei oska. Andekamad peavad samuti pingutama. Oluline on saada aru, et hinneteta õpetamine ei tähenda hindamisest või hinnangu andmisest loobumist.