Kuidas toetada õpetajat?

Teise klassi lapsed pudrupäeval koos õpetajaga putru valmistamas. Foto: Kristi Treial

17. aprillil toimub Pärnu Kuninga tänava põhikoolis konverents „Kuidas toetada õpetajat tema rolli muutuses läbi nüüdisaegse õpikäsitluse?”.

Ettekannetega esinevad TÜ professor Margus Pedaste, Pärnu kolledži keelekeskuse juhataja Katrin Saks, psühholoog ja NLP-treener Viive Einfeldt, TLÜ haridusinnovatsioonikeskuse teadur Grete Arro jt.

Märkimisväärne on, et taolisi metoodilisi konverentse on Pärnu Kuninga tänava põhikool korraldanud juba üheksa korda ja tänavune on kümnes. Eelkõige on need mõeldud oma kooli rahvale, aga on olnud avatud ka Pärnu linna ja maakonna koolidele. Kui kohti jätkub, siis on oodatud õpetajad kogu Eestist.

Kõigil senistel konverentsidel on räägitud õppija arengu toetamisest nii, et see oleks ühitatud õppekavas ette nähtud pädevuste ning õnnetundega. PISA järgi on tagasihoidlik õnnetunne Eesti kooli tõsiseid murekohti. Samas on PISA järgi Eestis piisavalt neidki koole, kus on head õpitulemused, aga lapsed ka rahul ja õnnelikud.

Kuna Kuninga tänava kool on osalenud paljudes uuringutes ja projektides, on kõigi konverentside kandva sõnumi toonud kuulajateni Tallinna ja Tartu ülikoolide teadlased, aga ka projektides osalenud koolijuhid, ministeeriumi töötajad ning õpetajad, kellel on konverentsil olnud võimalus tutvustada oma parimaid kogemusi. Sage osaleja ja ka esineja on konverentsidel olnud Stockholmi eesti kooli direktor. Igal konverentsil on tehtud rühmatööd, kus osalejad interpreteerivad teoreetilistes ettekannetes kuuldu rakendatavust õpetajatöös.

On teemasid, mis on olnud ühes või teises vormis jutuks vaata et kõigil konverentsidel.

Inspireeriv koolikeskkond

Mitmes ettekandes on käsitletud koolikeskkonda/miljööd/koolikliimat ja nende seost koolirõõmuga (M. Kitsing, ­E.-S. Sarv, A. Sprenk, P. Liblik jt). Esile on tõstetud, et õpilasi ja õpetajaid toetava koolikeskkonna üks olulisemaid tunnuseid on inspireerivus. Ettekandjad on märkinud, et inspireerivas keskkonnas on tulemuslikkust, koolirõõmu, loovat hoiakut, võtmeoskuste omandamist. Inspireeriv koolikeskkond tekitab kokkukuuluvustunnet, kujundab ühist arusaama õppivast organisatsioonist, toetab õppeainete lõimimist. Inspireeriv keskkond pakub eneseteostusvõimalusi nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Õpetaja roll

Aastast aastasse on selle kooli konverentsidel räägitud õpetaja rollist koolis (M. Kitsing, E.-S. Sarv, V. Einfeldt jt). Esile on toodud, et mida paremad suhted on õpilastel õpetajatega, seda paremad on nende õpitulemused. Mida paremini suhtub õpilane oma kooli üldse, seda paremad on tema tulemused. Nõrgemate tulemustega koolides on õpetaja ootused õpilastele madalamad, õpetajad arvestavad vähem õpilaste individuaalsete vajadustega, kalduvad puuduma ning on vastu muutustele. Nad on ka liialt ranged ega innusta õpilasi oma võimeid välja arendama.

Üld- ja võtmepädevused

Õppekavad on läbi teinud mitmeid uuendusi, õppekavade keskne mõiste on pädevus. Õppekava näeb ette mitmete üld/võtmepädevuste arenguks tingimuste loomist, millega on tähtsustatud õppija arengut ja aineüleseid oskusi (olgu nende üldnimetus üldoskused, üldpädevused, võtmepädevused või mõni muu konkureeriv mõiste) aineoskuste ees. Vaja on metoodikaid, kuidas luua tingimusi pädevuste arenguks ja nende arengut hinnata. Teoreetilistes ja didaktilistes otsingutes on eesti teadlased viimasel kümnendil lähtunud Võgotski sotsiaal-kultuurilisest teooriast, mis rõhutab indiviidi arengut kultuurikontekstis. Üld/võtmepädevuste arenguks tingimuste loomist on Kuninga tänava põhikooli konverentsidel tutvustanud E. Kikas oma meeskonnaga, ainepädevuste arenguks tingimuste loomist K. Uibu ja A. Palu matemaatika ja eesti keele näitel.

Väärtused

Konverentsist konverentsi on käsitletud väärtusi (A. Põder, K. Nigesen, K. Peterson, V.-R. Ruus, T. Takkis, J. Seim jt). Keeruline teema, mis küllap säilitab aktuaalsuse veel kauaks. Seda enam, et uuringute andmetel on Eesti kooli väärtussüsteem kitsalt fookustatud ja ähmane ning õpilaste väärtushoiakud vastuolulised (näiteks tigedus ja abivalmidus samal ajal). Tagasihoidlikemate tulemustega koolides võimendab neid tendentse õpilaste suhteliselt tagasihoidlik usaldus õpetajate vastu.

Kooli virtualiseerumine

Koolikeskkond on virtualiseerumas, see on olulisemaid uuendusi koolielus (M. Laanpere, A. Liimets). See toob endaga kaasa muutused nii õppimise olemuses (õppimine kui omandamine versus õppimine kui loomine) kui ka individuaalsete õpikeskkondade tähtsustumise. Muidugi toob see kaasa ka muutused põhikoolilõpetaja pädevustes. Meile juba omaseks saanud üldpädevustele – õpioskus, suhtlemisoskused, enesekohased jt oskused – lisanduvad oskus jutustada oma lugu, luua isiklikku õpikeskkonda, säilitada privaatsust ja austada teiste oma, tugevneb koormus väärtuspädevustele. Virtuaalse mõõtme möödapääsmatus sunnib otsima lahendusi, kuidas sellega kaasas käivaid uusi tuuli ühendada konservatiivse kooli väärtustega. A. Liimets küsib, millisest kasvatusfilosoofiast juhinduda, kui soovime ainekeskse asemel õppija arengu kesksust. Kas biheivioristlik või kognitivistlik õpikeskkonna käsitus? Mõlemad on ainekesksed, ja ainekeskne kool ei küsi eriti kasvatuse järele. Küsida tuleks kasvatusteooria järele, mis aitaks edasi õppija arengut toetava keskkonna loomisel. A. Liimets: „Kuidas ikkagi ühendada aine ja inimene ehk kuidas mõelda kasvatusfilosoofiliselt (inimese olemisterviku seisukohalt vaadates) kasvatusest ühenduses virtuaalmaailmaga.” Ta jätkab: „Sobida võiks konstruktivistlik vaateviis, kus inimene ja (virtuaal)maailm ei vastandu, vaid inimene ja kool ongi maailmas ja loovad seda maailma. Või sobiks hoopis filosoofiline käsitlus, mille märksõnaks on „piirilolev”?”

Kuidas edasi?

Tänapäeva koolil tuleb toime tulla kahe olulisima muutusega: tavapäraselt ainekeskselt õppelt üleminek õppija arengu kesksele õppele ja kasvukeskkonna, sh koolikeskkonna virtualiseerumine. Nende muutustega toimetulek eeldab õppija arengu head tundmist ja süüvimist arenguteooriatesse, kasvatusfilosoofiasse ja -teooriasse. Parim praktika on hea teooria.