„Noortekohtumised” toovad kokku eesti ja vene noored

7. apr. 2017 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit

Tagasisidest selgub, et „Noortekohtumiste” üheks suureks väärtuseks peavad õpilased uute kontaktide loomist ja sõprade leidmist. Laulutaadi juures kohtusid Lasnamäe huvikooli ja Tallinna Kesklinna noortekeskuse noored. Fotod: erakogu

 

Noortekohtumised” on programm, millega SA Archimedes noorteagentuur toimetab 2015. aastast. Selle eesmärk on õppimiskogemuse kaudu ergutada Eestis elavate 11–16-aastaste eri emakeelega noorte omavahelist suhtlemist, üksteisemõistmist ja arengut. „Noortekohtumised” viivad igal aastal 45–60 koostööprojekti raames kokku üle 1700 erineva emakeelega noore.

Projekti idee töötavad välja ja viivad ellu noored ise, kuid oluline roll on ka nende õpetajatel.

11–16-aastased noored on täiesti võimelised haarama initsiatiivi ja oma ideid ellu viima. Muidugi peab kõrval olema täiskasvanu tugi, aga nad saavad projekti kirjutatud, eelarve arvestatud, asjad planeeritud, tulevad kõigega toime. Kõige nooremad projektitegijad käivad viiendas klassis,” selgitab programmi juht Triin Ulla.

Projektist võtab osa kaks või kolm koostööpartnerit ehk gruppi, korraga 16–24 noort, kellest pooled räägivad emakeelena vene keelt. Ideest teostuse ja analüüsini läheb kolm kuni kuus kuud. Enamiku projekte teevad koolid, aga neid kirjutavad ka noortekeskused ja mitteformaalsed noortegrupid – tavaliselt õpilased koos juhendajaga, kes leiavad, et kooli raamatupidamise kaudu on keeruline asju ajada. Grupis peab olema üks täisealine.

Triin Ulla

Triin Ulla, kuidas õpetajad programmiga kaasa tulid?

Kenasti. Projekti kaudu õppimisest huvitatud õpetajad võisid anda mis tahes ainet – kirjandust, keelt, ajalugu. „Noortekohtumiste” programm annab õpetajatele hea võimaluse tulla klassiruumist välja ja uurida asju kohapeal. Milline noor ei oleks nõus ajalootunni asemel käima mõnes ajaloolises paigas. Hea näide on Lahemaa looduskool, mida veab Loksa kooli matemaatikaõpetaja Maie Itse. Ta nägi, et Loksa koolis on paljudel eesti keeles õppivatel vene emakeelega õpilastel raskusi sõnavaraga. Itse organiseeris looduse sõnavara projekti, kus õpiti süvitsi looduse ja pärimuskultuuri teemat ja omandati sõnavara. Ta leidis õpetajana Achilleu­se kanna, mis põhjustab paljudel õpilastel mahajäämust. Asi pole intellektuaalses võimekuses, vaid keelebarjääris. Sellest projektist on näide, et õpilane, kes ei rääkinud noortekohtumisele tulles eesti keelt, kirjutas projektikohtumise lõppedes oma kogemuse analüüsi eesti keeles.

Kus kandis on usinamad projektikirjutajad?

Neid on igalt poolt üle Eesti. Kohe alguses oli palju huvilisi Ida-Virumaalt. Meie programm lubab taotlust kirjutada eesti, vene ja inglise keeles, sest keelebarjäär on üks võimalikke takistusi ja vene keeles on vene noortel lihtsam projekti kirjutada.

Kui keeruline on projekti teha?

Meil toimub kaks korda aastas noortele suunatud projekti kirjutamise koolitus „Idee 45”. Idee tähendab ideede arendust ja 45, et see kestab 45 tundi. Eesmärk on, et noored saavad aru, mis on „Noortekohtumised”, mõistavad, kuidas ideest saab projekt. Olen näinud, kuidas noored tulevad koolitusele nagu tavalised noored, ja lähevad ära nagu täiskasvanud, sest neil on missioon.

Meie jaoks on oluline, et idee ja vastutus tuleks noortelt, õpetajad oleksid suunavas ja toetavas rollis ning annaksid noortele võimalikult palju vabadust, ka eksimise vabadust. Üks noortejuht ütles hästi: tema roll on vaadata, et noored väga hullusti ei eksiks. Natuke eksimine ongi õppimine. Muidugi tasub lasta täiskasvanul valmis projekt üle vaadata. Meie ootused projektitaotluse läbimõeldusele on suhteliselt kõrged. Panime kriteeriumid kodulehele üles.

Õpetajatelgi pole alati kindlustunnet, kuidas projekti kirjutada ja millest alustada. Selles mõttes on „Noortekohtumised” ideaalne alustamise koht, sest seal on väga kerge taotlusprotseduur.

Kuivõrd tuleb algatus õpetajalt, kuivõrd on noored ise hakkamist täis?

Tuleme ühiskonnast, kus õpetajatel ja üldse täiskasvanutel on kombeks teha laste eest asju ära. Mõnikord on päris keeruline saavutada seda, et õpetajad laseksid noortel ise tegutseda, aga on ka väga toredaid näiteid. Tapa vene põhikooli 5. klass tõestas, et lapsed saavad õpetaja suunamisel projekti väga hästi tehtud. Koolitusel näevad õpetajad tihti, et noored suudavad ka ise ideid pakkuda.

Millised teemad noortele korda lähevad?

Vahvaid projekte on hästi palju ja teemad on seinast seina: kunst, kultuur, looming, loodus.

Projektikirjutamiskoolitusel teeme noortega harjutust: mõtle, mis sinu ümber sulle ei meeldi või mis on valesti. Seetõttu on ka teemasid, mis on tegijate seas populaarsed: näiteks laste ja noorte terviseharjumused. Sinna kuuluvad nii toitumine, kehaline aktiivsus kui ka internetisõltuvus.

Liikumine ja internetis passimine on ühe teema kaks otsa. Internetisõltuvuse teemasse kuuluvad ka internetiohud. Viimasel koolitusel olid noored mures internetisõltuvuses või depressioonis eakaaslaste pärast, kes otsivad internetist tuge – sealt võib leida väga kahtlasi „sõpru”. Järjest rohkem tuleb vaimse tervise projekte – kuidas üksteisele rohkem toeks olla, kuidas leida tegevust, mis ühendaks noori ilma internetita.

Teine populaarne valdkond on loodus ja looduskaitse. Ühest küljest on see seotud tõsiasjaga, et elame maal, kus on imeline loodus, aga istume kogu aeg arvutis ega näe seda. Mitu korda on tehtud projekti, kus õpiti looduses ellujäämise oskusi – metsas tikkudeta lõket tegema, onni ehitama.

Looduskaunitest kohtadest, näiteks Nõvast või Laulasmaalt pärit noored tõstavad esile looduse kirjaoskust, oskust looduses käituda. Digikirjaoskus on kõigil noortel, aga looduse kirjaoskus hakkab kaduma. Palju on keskkonnateemalisi projekte – taaskasutus, prügimajandus, loodushoid. Hulk projekte tehakse sallivuse teemal, kuna eesti ja vene noorte teema on seotud ka stereotüüpidega. Tihti võetaksegi stereotüübid ette ja hakatakse neid lammutama.

Kas noored käsitlevad teemasid, mis tekitavad kahe kogukonna vahel pingeid, või pigem väldivad neid?

Pigem väldivad. Me ise ka ei soovita pingelisi teemasid. Miks peaks keskenduma sellele, mis eristab, kui saab keskenduda sarnasele. Mure enda ja eakaaslaste tervise pärast ühendab ju kõiki noori.

Loomulikult on eesti ja vene noorte vahel kultuurierinevused ja see üksteise tundmaõppimise kogemus avab silmi ja rikastab, sest gruppidena ollaksegi üldiselt erinevad. Samas saab noorte tagasisidest ja aruannetest tihti lugeda järeldust, et tegelikult ollakse sarnased, on palju ühist. Ootame, et noored ei jääks eelarvamuste taha pidama, vaid sarnasus kooruks välja.

Meil on olnud ka ajalooteemalisi projekte, aga see teemavalik on olnud pigem erand. Näiteks lõppes äsja projekt, kus osalesid Eesti kaks ajalooliselt põnevat piirkonda, tugevalt Teise maailmasõjaga seotud regioonid Ida-Virumaa ja Saaremaa ehk Sinimäe kool ja Leisi kool ning tegid kodukandi sõjaajaloo uurimise projekti.

Mida õpilane „Noortekohtumistel” õpib?

Igas projektis on õppimine ja analüüs väga oluline. Olgu õppimine formaalne või mitteformaalne, see ei toimu teisiti kui reflekteerides. Minu jaoks on hea projekt see, kui näen, et noored teevad seda ise ja analüüsivad oma õppimist selles.

See kogemus annab noortele eneseusku, eduelamuse „päris” asjade tegemises. Kool ei tohi muutuda kapinurgas hallitavaks nähtuseks, vaid peab olema pidevas muutumises ja päris eluga seotud. Nüüdisaegne õpikäsitus toetab igati, et õppimine oleks eluline ja haarav, aga vahel kipub see olema teoreetiline ja passiivne ning sellest on keeruline välja tulla.

Meie kaheaastane kogemus näitab, et noor vajab tegevust, mis annab talle kogemuse, et ta saab tundmatus olukorras hakkama – suudab planeerida, asju ette võtta ja teoks teha. Olen palju näinud, kuidas noortega toimub projekti vältel muutus. Üks tüdruk oli koolitusele tulles ülitagasihoidlik, aga tal oli väga oluline omadus – kakskeelsus. Koolitusel on alati neid, kes ei oska kas eesti või vene keelt. Tema oli nende vahel sild. Mõne aja pärast suhtles ta rõõmsalt mõlema grupiga, leidis end projekti käigus. Selliseid näiteid on kümneid, kus noor avastab endas uusi tahke, mis tavaolukorras välja ei tule.

Näiteks noormehed tegid projektile riskianalüüsi, tutvusid noorteüritusi puudutavate seadustega. Märkisin, et järgmine samm oleks juba oma ettevõte. Nendes oli kindlustunnet, et nad suudavad tegutseda nagu täiskasvanud. Seda kindlustunnet toetab ka oma arengu analüüs: millised oskused arenesid ja kus neid edaspidi kasutada.

Luuakse seoseid edaspidise eluga, uue keskkonna ja situatsiooniga kohanemisega. See on kõige olulisem lisaks sellele, et eesti ja vene noored on võrdsed. Vastastikku õpetatakse keelt. Saame juhendajatelt palju tagasisidet, et noored suhtlevad pärast projekti edasi.

Mis keeles noored kohtumistel suhtlevad?

Eesti, vene ja segakeeles ning keha- ja emotsioonide keeles. Huvitaval kombel tuleb välja, et suhtlemiseks ei ole vaja keeleoskust, samas tihtipeale keelt osatakse, aga julgust napib. On suurepärane, kui kolmepäevase kohtumise käigus julgus tekkib. Palju on tagasisidet, et avastasime, et keelt õppida tasub mitte ainult tunnis, vaid muidu ka. Keele vastu tekkis huvi, sest see muutus elus oluliseks.

Mida „Noortekohtumine” vene noortele annab?

Vene noored ei näe väga tihti oma tulevikku Eestis, vaid tunnevad, et võiksid õnne otsida mujalt. Samas näen mina, et need noored on siin ülivajalikud, sest meid on nii vähe. Viis aastat õpetamist vene koolis pluss kaks aastat seotust „Noortekohtumistega” on mulle näidanud, et Eesti vene noored on suur ressurss, kuigi nad pole pildil. Nad on loovad, arukad ja huvitavad. Mis võiks olla parem kui eesti keelt kõnelev loov ja arukas noortepõlvkond, kes eesti noorte kõrval ühiskonda panustab! Nende äraminek on suur kaotus. Oma projektidega aitame vene noortel näha, et nad on siin hinnatud ja neil on siin võimalusi.

Üks minu missioon on näidata venekeelsele noorele, millised eelised on eestikeelsel ülikooliharidusel. Eestis on konkurents väike võrreldes mis tahes riigiga, kuhu nad mõtlevad minna. Siin on palju lihtsam saada hea haridus ja olla võrdväärne maailma tippudega.

On tähtis, et noored ei oleks passiivsed ega ootaks, et kõik nende eest ära tehakse. Venekeelne koolikeskkond on kontrollivam ja konservatiivsem. Tihti on ette öeldud, mida tohib, mida mitte, peaaegu iga samm peab olema kooskõlastatud. Kui kooli õpetajaks läksin, küsisid õpilased mult iga väiksemagi asja kohta luba, näiteks, mis värvi pliiatsiga võib joont tõmmata.

Kui arvad, et iga liigutuse kohta tuleb luba küsida, ei suuda sa midagi algatada. Seda tuleb muuta. Kui „Noortekohtumiste” programm sellele kaasa aitab, siis on meil 10–20 aasta pärast midagi paremini.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!