Poolikud lahendused
Tiina Vapper
Mõni aeg tagasi oli saate „Plekktrumm” külaliseks sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes tegi kümmekond aastat tagasi uurimuse selle kohta, kuidas kolhooside ja sovhooside sulgemine mõjutas Eesti külaühiskonda ja elanike omavahelisi suhteid. Paljud kaotasid töö, inimeste sissetulekutes ja võimalustes tekkisid suured erinevused ning ei osatud ega suudetud enam koos tegutseda. Aet Annisti sõnul muutis see Eesti ühiskonda hierarhilisemaks ja kihistumine on tema hinnangul aastatega süvenenud. Eestist lahkujate seas on palju muutuste ajal rataste vahele jäänuid, kes on läinud uut elu otsima lootuses oma positsiooni selles hierarhias parandada.
Kahtlemata mõjutab see, kuidas vanemad eluga hakkama saavad, kõige otsesemalt lapsi. Aet Annist kõneles saates Suurbritannia näitel, kus klassivahed on silmanähtavad, et sotsiaalselt nõrgematest peredest laste puhul kulub õpetajatel koolis suurem osa energiast nende toetamiseks ja õppima õpetamiseks.
Märtsis Rakvere kolledži korraldatud alushariduskonverentsil tõi Suurbritannia Middlesexi ülikooli alushariduse õppejõud ja uurija Leena Robertson oma ettekandes välja, et Londonis elab kõige rohkem lapsi maailmas, 37%, vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses ning ebavõrdsus on lasteaedades tõsine teema.
Teame, et Eestiski on teistest rohkem tähelepanu ja tuge vajavad lapsed tihti pärit just nõrgematest kodudest. Tugisüsteemide hädavajalikkuses lasteaias ja koolis ei kahtle enam keegi, samas on tugispetsialistide puudus üle Eesti terav teema.
Seetõttu tundub eriti küsitav Viljandi linnavalitsuse kava koondada kõik linna koolides töötavad tugispetsialistid – logopeedid, psühholoogid, sotsiaal- ja eripedagoogid – päevakeskuse juurde loodavasse laste ja noorte osakonda. Ajalehes Sakala tutvustati otsuse tagamaid. Linnaametnike peamine argument on, et kuna lasteaedadesse praegu spetsialiste ei jätku, saaks ühtse süsteemi loomise ja spetsialistide kompetentsuse ühendamisega tagada teenused kõigile abivajajaile.
Tugispetsialistid, kes töötavad juba praegu täiskohaga, ei ole hästi toimiva süsteemi lõhkumise ja killustamisega nõus. Seda enam, et pakutud lahendus ei paranda laste olukorda. Arvamus, nagu muutuksid teenused abivajajatele kättesaadavamaks, on petlik. Kuna spetsialistide arv ei kasva, ei ole võimalik, et senisest rohkem lapsi hakkaks saama logopeedi või psühholoogi abi. Luua struktuuri ümberkorraldamisega mulje, et midagi läheb paremaks, ei ole lastega arvestav lahendus. Tõsiasi on, et tugispetsialiste on haridusasutustesse juurde vaja, ja selleks tuleb otsida muid võimalusi.
Bene diagnoscitur, bene curatur. !
Uurida loomulikult tuleb. Vastasel juhul käib uurijaskond alla. Kuid sellise uurimusega ei ole võimalik saada teada, mis on tegelikult lahti.
Püüan sõnastada: tööta jäänud maaproletariaat on seda laadi lisarahvastik, mis on saanud tekkida ja ellu jääda tänu ettevõtluse arengule, mis nende jaoks töökohti lõi. Eestis olid NL parimad (tõhusaimad) kolhoosid ja sovhoosid. Ka kolhoose võis 1960-ndatest hakata juba vaatlema ettevõtlusena, sest nende toodangut vajati laiemalt kui kohapeal Eestis. Olnuks üle NL palju tõhusaid kolhoose ja sovhoose, polnuks Eestiski võimalik rakendada luuameeste, sõnnikulükkajate ja lehmaajajatena kooliharidusvõimetut külarahvaosa. (Meie kolhoosid pidanuksid konkureerima tõhususe skaalal, millega oleksid nii haridusevõimetud, joodikud kui ka vussnäpud tööta jäänud.)
Praeguse “sotsiaalse õigluse” kontseptsiooni põhjal on vaja teha üleriigilisi jõupingutusi selle rahvaosa töösse haaramiseks. Kuid sotsiaalse õigluse kontseptsioon ise on vigane! See sunnib meid üha rohkem loovutama üha arvukamalt sündivatele vähese või puuduva töövõimega inimestele.
Siinkohal on õige lüüa probleem kaheks: 1) need vähese töövõimega inimesed, kes sünnivad haridusevõimelistesse ja majanduslikult toimetulevaisse perekondadesse, on kahtlemata õigustatud saama hoolekannet, sest nende sünd on õnnetus;
2) kuid vähese töövõimega inimeste üldist lapsesaamist on vaja tõhusalt kitsendada. Kui te arstina tegelete emaga, kes on sünnitanud juba kuus vaimuhaiget last või teise emaga, kes on sünnitanud seitse vaimse vaegarenguga ja erikooli ning lapsepõlvest peale pensionivajadusega last, siis te paratammatult jõuate samale järeldusele. Selles ei ole midagi inimsusevastast, kui ühiskonnas algatada diskussioon, kuidas on õige prognoositavalt töövõimetute taastootmist (sündimist) piirata. (Kui antibeebipille ei tarvita, TVK pensioni ei saa!) Inimlikuks õnneks on ühel debiilikul ühest lapsest küllalt!