Saksa keele olümpiaadist ja saksa keelest laiemalt

3. apr. 2017 Mari Tarvas Tallinna ülikooli saksakeelsete kirjanduste professor - 1 Kommentaar

Võitja Anna-Liisa Merilind koos Austria suursaadiku Doris Danleri ja Saksamaa suursaadiku Christoph Eichhorniga pidulikul lõpetamisel. Foto: Artur Kaiküll

31. märtsil toimus taas iga-aastase saksa keele olümpiaadi lõppvoor, mille tänavu korraldas Tallinna ülikool.

Lõppvoorus osales 19 õpilast Eesti eri osadest, ülekaalukalt enim oli osalejaid Tallinnast, sest eelvoorude põhjal erines selle linna õpilaste (eriti mõlema „saksa” kooli kasvandike) keskmine eelvooru tase märkimisväärselt teiste maakondade omast. Ometi ei olnud võitjad seotud ainult selle linna ja nende kahe kooliga. Võitjaks osutus Tallinna saksa gümnaasiumi 12. klassi õpilane Anna-Liisa Merilind (õpetajad Margit Tammekänd ja Wolfgang Jäger), kellele järgnesid väga väikeste vahedega Karin Niinemets Viljandi gümnaasiumi 12. klassist (õp Hiie Allvee) ja Michele Claire Mader Eurogümnaasiumist (õp Denis Belyaev, 11. klass). Võitjatele olid lisaks THM-ile pannud auhindu välja ka Austria ja Saksamaa suursaatkonnad ning Goethe instituut, esikoha võitnu sõidab Goethe instituudi stipendiumi toel suvel Saksamaale oma saksa keele oskust lihvima. Lõppvoor näitas, et Eestis pakutakse jätkuvalt väga head saksa keele õpet ja on häid keeleoskajaid.

Maakondade tase väga erinev

Saksa keele olümpiaadi eelvoor, kus osales kokku umbes 200 õpilast, viitas aga ka sellele, et tase on piirkonniti erinev: kui Tallinnas ületas lõppvooru saamise lävendi kümneid õpilasi, siis muudes maakondades oli see jõukohane vaid mõnele üksikule. Mõnes maakonnas jäi see kättesaamatuks ja oli ka üks maakond, kus saksa keele olümpiaadi piirkonnavoorus ei osalenud kedagi. Üldiselt on saksa keele õpetajad oma eriala entusiastid ja püüavad hoida selle Eestile ajalooliselt nii olulise keele õpetust alal iga hinna eest. Ometi on märgata, et hiilivalt on toimunud sõnades deklareeritud mitmekeelsuse ideaalile üsna vastupidine protsess. Kui veel kümme aastat tagasi pakuti paljudes koolides valikuvariante, siis praeguseks annavad mitmed koolid ette, et esimene keel on inglise keel ja teine keel vene. Nii ei jõutagi muude keelte õppimiseni. Või pakutakse neid nn C-keelena ja väiksemas mahus.

Raskendatud üleminek ühest koolist teise

Väiksemate keelte (lisaks saksa keelele puudutab see prantsuse, aga ka nt soome keelt) probleem on sageli üleminekud. Ehkki üle Eesti on loodud oivaline võrgustik, mis võimaldab saksa keelt õppida nii lasteaias kui ka algkoolis, võib eriti elukohavahetuse tulemusena laps seista lõhkise küna ees: uues koolis ei ole tal seda keelt võimalik edasi õppida. Saksa keelt ei õpeta esimese (B2-sihtkeelena) ega teise (B1-sihtkeelena) keelena ka mitmed nn eliitkoolid, kus samuti eeldatakse, et õpilased valivad gümnaasiumis eespool nimetatud keelte kombinatsiooni. Ring tõmbub veelgi enam kokku kõrghariduses, kus enamasti on vaja või võimalik õppida edasi võõrkeeli (nt erialase võõrkeele mõttes), ent valikuvariandid on sageli „inglise keel 1”, „inglise keel 2” ja „inglise keel 3”. Ja ongi kõik. See ei ole problemaatiline mitte niivõrd nende laste jaoks, kes on õppinud esimese keelena muud keelt kui inglise keelt (enamasti saavutatakse inglise keeles ka seda teise keelena õppides täiesti hea tase), vaid eriti neile, kes on õppinud süvendatult inglise keelt ja oskavad seda väga kõrgel tasemel. Just viimastel on sageli huvi pigem teise või kolmanda keele taseme tõstmise vastu, aga õppekavad seda paraku ette ei näe. Kõrgkoolides on piiratud võimalused õppida teisigi keeli, aga siis vabaainena.

Mitmekeelsus kadumas?

Eespool kirjeldatu tagajärjel on eestikeelsete koolide lõpetajate seas märkimisväärselt palju neid, kes oskavad asjakohasel tasemel ainult ühte võõrkeelt – inglise keelt. See on seotud paradoksiga, et hoolimata aastatepikkusest vene keele õppimisest ei mõista eesti koolide õpilased vene keeles pahatihti elementaarseidki asju. Üks minu jaoks väga mõtlemapanev juhtum jääb küll juba mõne aasta taha: soovisime saata eesti üliõpilast vaatluspraktikale vene kooli ja too keeldus, tuues põhjenduseks, et ei ole suuteline isegi mitte uksesilte lugema. Paberite järgi oli ta vene keelt mitu aastat õppinud.

Kindlasti on väga otsustav koht gümnaasium. Kui loodavates riigigümnaasiumides suudetaks tagada mitmekeelsus ja vähemalt riiklikus õppekavas ettenähtud nelja keele puhul kõikidel tasemetel õpetamine, oleks palju võidetud. Vastasel juhul võivad väiksemad keeled ja nende seas saksa keel jääda vaid mõne spetsialiseerunud kooli pärusmaaks ja nende laiem oskus hääbuda väheste aastate jooksul. Kindlasti aitavad väiksemate keelte oskust arendada ka keeltekoolid ja kursused, aga otsustavat rolli etendab siiski kooliharidus.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Saksa keele olümpiaadist ja saksa keelest laiemalt”

  1. V. Parve ütleb:

    See, kel pead küllalt, saab inglise keele infotehnoloogilisi vidinaid kasutades peaaegu selgeks. Kui tal on vaja kirjutama hakata, siis speller korrigeerib teda küllaldaselt, nii et ka vähe lugenuna ta ikkagi valdab seda keelt. Isegi kui ta koolis ei ole üldse õppinud.

    Jälgides, kui hästi võtab 4. klassi poiss ingliskeelsest suhtlusest osa, on üheks kokkuhoiu kohaks reserveerida edasised kooliaastad teise ja kolmanda võõrkeele õppimisele ning naasta inglise keele juurde – nüüd juba esseede kirjutamist harjutades kahel viimasel gümnaasiumiaastal. (Essee on essee, mitte kirjand, mis eeldab pseudopoeediks kehastumist.) Vahepealsetel aastatel loputada õpilasi inglise keeles seeläbi, et mõni geograafia või inimeseõpetus esitatakse neile inglise keeles.)
    Saksa keelt ja vene keelt on mõistlik õppida neil aastail, kui õppur veel ei tea, mida ta professiooni plaanis õppima asub. Ideen muss man haben. Ideede rakendamine või neisse takerdumine oleneb poliitiliselt määratud õppekava-arendusspetsialistidest, kes professionaalselt ei tunne või enam ei tunne muid tegevusalasid ja erialasid kui üks ja ainus – kuidas üha paremini kavu koostada ja õpetada.
    Kes me ka pead kasutame, saame ju aru, et niisugune asi ei ole võimalik, st igat asja tehakse millegi muu arvelt! Kahtlen, kas Eestis on mõtet püüda teha üha premaid loodusteaduse õpetamise programme (need on ju Šotimaa ja Inglismaa koolis ammuilma olemas.)
    Pigem motiveerida saksa keele õppimist: “Sa oled helge pea, loe, kirjuta, tee test ära ja sa jõuad Max Plancki Instituuti välja” (või vähemalt saad DAADi stipendiumile!). Üldhariduskoolis tuleb õppida üldharidust! Üldharidus tähendab, et osatakse mitmes keeles lugeda ja kirjutada. Kes seda suudab, sel pole vaja ilmtingimata varajase tehnikasse või geenidesse spetsialiseerumise kaudu ilma eksamiteta ülikooli siseneda. Ta saab ka tavalises korras sisse ja äkki avastab, et on olümpiaadivõitjaist aste kõrgemalgi!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!