Eesti teaduste akadeemia aastaraamatu 2016 saatesõna.
Aastal 2016 näitas end ehmataval moel üks tont, mis seekord käib ringi mitte ainult vanas heas Euroopas, vaid suures osas maailmast. Selle nimeks on pandud tõejärgne või isegi tõepõhjatu ajastu. Lapselik usk teaduse olulisusesse ning ühiskonna teadmispõhisusse või isegi teadmuspõhisusse sai selle kaudu tugeva löögi. Kuigi unistustest ärkamine on vahel valus, oligi viimane aeg tõdemiseks, et teadus- või faktipõhisus on suures osas ühiskonnast aegamisi kinnistunud mitte kui järgimist vääriv põhimõte, vaid pigem kui parasiitsõna – sarnaselt niinimetatud kvaliteetkinnisvaraga, mida ligi kümne aasta eest kinnisvaramulli kokkuvajumise ajal kõik müüsid, aga keegi polnud oma silmaga näinud.
Asjade sellises käigus on vahel süüdistatud juba mõnda aega kestnud seisakut maailma majanduses. Nii retrospektiivne vaade kui ka pilk laia maailma näitab, et arenenud riikide sotsiaalse ja majandusliku heaolu (ja eriti selle jätkusuutlikkuse) tarvilikuks – aga mitte piisavaks – tingimuseks on hästi funktsioneeriv teaduse ökosüsteem. Selle põhimõtteskeemi kirjeldus on lihtne: hästi rahastatud laiapõhjalise püramiidi alusele toetub inimkonna teadmiste piire kompav ja nihutav ning kogu maailma arengusse panustav tippteadus. Kui mitte sajaprotsendiliselt, siis statistiliselt oluliselt on need riigid, kes on rohkem investeerinud tippteadusesse ja innovatsiooni, seisakuga märksa paremini toime tulnud.
Eesti tippteadus on selles kontekstis saavutanud ühe väikeriigi kohta äärmiselt tugeva positsiooni. Kultuuri sügavuse indikaatoriks peetakse sageli seda, kui kaugeid eellasi me tunneme. Eesti biokeskuse teadlased on tõusnud maailma juhtivateks populatsioonigeneetika spetsialistideks. Nende eestvedamisel saavutatu – inimkonna ehk liigi Homo sapiens Aafrikast väljarände märkimisväärse ajalise ja ruumilise täpsustamise – paigutas ajakiri Science 2016. aasta kõige olulisemate teadussaavutuse hulka. Taoline tunnustus on esmakordne kogu Eesti teaduse ajaloos. Loodetavasti materialiseerub see lähitulevikus ka teaduseelarve suurenemisena.
Imperatiiviks on saanud tippteaduse esitlemine laiemale ringkonnale. Riigi teaduspreemiate ulatuslik kajastamine ajakirjanduses on muutumas reegliks. Ühiskonna arvestatavas osas on kujunemas heaks kombeks olla informeeritud sellest, mida Akadeemia teeb või kavandab. Nii oli näiteks vabariigi aastapäeva piduliku vastuvõtu teleülekanne raamistatud akadeemikute intervjuudega. Kolme minuti loengute konkursi võiduklippidele lisandus Eesti Televisiooni initsiatiivil ülevaatesaade „Kolme minuti väljakutse”. Akadeemikute valimisi kajastas massiivselt portaal Novaator.
Akadeemia tegevuse lahutamatuks osaks on saamas diskussioon teaduse metaküsimuste üle. Ajalehe Postimees laupäevalisa AK võib veidi utreerides lahti šifreerida kui „(Akadeemia) Arvamus. Kultuur”. On võrdlemisi ebatavaline, et ühe väikese maa igapäevalehes ilmub regulaarne rubriik teaduse relevantsusest ühiskonna jaoks. Selles publitseeritud tekstid moodustavad käesolevas aastaraamatus suure osa traditsioonilisest akadeemikute arvamuste peatükist.
Jätkuvalt oleme aga saamatud tippteaduse rakendamisel majandusedu ja/või konkurentsieelise saavutamiseks. Euroopa Komisjoni ekspertide koostatud Eesti teadus- ja innovatsioonisüsteemi ülevaade (Ruttas-Küttim, R., Stamenov, B. 2016. RIO Country Report 2015: Estonia; EUR 27869 EN; European Union, 79 lk, doi:10.2791/092522) kiidab Eesti tugevat teaduskorralduse süsteemi ning ütleb, et Eesti teadus on suurepärane, kuid nendib samas, et oma riigi jaoks praktiliselt kasutu.
Teaduse olulisuse unustamine nii tegelikus elus kui ka majanduslike ja poliitiliste otsuste tegemisel ei ole midagi Eestile eriomast. Selle vastu aitab järjepidev partnerlus tippteadlastega. Siin on arenguruumi mõlemal pool. Euroopa Liidu teadusvoliniku Carlos Moedase sõnul oli tema esimese tööaasta kõige põrutavam tõdemus, et teadlased alahindavad oma teadmisi, analüüsivõimet ja sellega kaasnevat mõju. Teadlased peavad olema nähtavamad ja kuuldavamad, rõhutas ta. Nad suudavad mõjutada ühiskonda, majandust ja poliitikat palju rohkem kui praegu.
Kontseptsioon teaduste akadeemiatest kui kollektiivsetest ajudest hakkab tasapisi juuri ajama kogu vanas heas Euroopas. Selle vundamendiks on lihtsad ideed: üks teadlane nõu andmas on liiga vähe, tarvis on orienteeruda interdistsiplinaarsele paneelile ning oluline on teha asju õigesti, mitte kiiresti. Nende realiseerimiseks kutsuti Euroopa Komisjoni juures ellu teadusnõustamise süsteem ning alustati eripalgeliste teaduste akadeemiate kompetentsuse koondamist programmi SAPEA (Science Advice for Policy by European Academies) kaudu. Selles valguses on Eesti teaduste akadeemia üks suuri lähiaja väljakutseid kujundada taolise süsteemi Eestile sobiv versioon, mille kaudu suudaksime konverteerida tippteaduse potentsiaali toeks riigipidamisele ja kiirendiks majandusele.
Lisa kommentaar