Tulevased lasteaiaõpetajad annavad aru

Vasakult: Annika Sirel, Mirjam Köster ja Kersti Voolaid. Foto: Meelis Brikker

Noored lasteaia­õpetajad pärast põhipraktikat – mis mõtteid on lasteaiaõpetaja amet neis tekitanud ja kuidas vaatavad nad tagasi oma kolmele õpinguaastale.

Annika Sirel, Mirjam Köster ja Kersti Voolaid on särasilmsed tulevased lasteaiaõpetajad. Nad õpivad Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis koolieelse lasteasutuse õpetajaks ja läbisid äsja põhipraktika.

Aga ma olin ju tasa!

Annika oli väiksena julge tüdruk, esines oma maja lastele ja vanaemale, aga lasteaias üles astuda kartis. Miks, ei tea ta isegi. Ka lasteaia lõpupeol jäi Annikal esinemata, sest kui ta lõpuks oma esinemissoovi (olla Punamütsike) avaldas, ütles õpetaja, et tal on selleks liiga lühikesed juuksed.

Oma lasteaiaajast on Annikal meeles ka see, kuidas üks poiss talle korduvalt armastust avaldas ja kuidas ta üldse magada ei tahtnud. Nüüd praktikandina rääkis ta vahel ise pisikestele, kes uinuda ei tahtnud, kui magus võib olla uni.

Mirjam lasteaias ei käinud ja seetõttu teevad tuttavad tema kulul ikka nalja, et ega nii saa, et jätad ühe haridusastme läbimata, kogu haridustee tuleb ikka korralikult läbi käia. Teda hoidis maal vanaema ja seetõttu sai ta plikatirtsuna teha seda, mida soovis. Askeldas kanade ja kõrvitsatega. Ükskord sõid kanad kõrvitsaseemned ära ja see tõi väikesel Mirjamil pisarad silma. Mälestust isekasvamisest ja looduses olemisest kannab Mirjam senini. Lasteaiateema tõusis tema jaoks päevakorda alles siis, kui noorem õde lasteaeda läks, Mirjam oli sel ajal ise juba koolilaps.

Kerstile meenusid seoses enda lasteaiaajaga mängimine ja kunstitegevused. Meelde tuli ka üks ülekohtune olukord. Kersti oli juba koos teiste lastega voodis, kui keegi juttu ajas. Õpetaja arvas millegipärast, et see oli Kersti, ja hõikas talle, et olgu vaikselt. „Aga ma ju olingi tasa!” on Kerstil toonane ülekohus senini meeles.

Näitlemine + psühholoogia = õpetaja

Annika teadis juba üsna varakult, et tahab saada õpetajaks. Tal oli lastega hea kontakt, ta armastas väga näitlemist ning teismeeas tekkis tal huvi psühholoogia vastu. Kui see kõik kokku panna, tulebki välja õpetajatöö. Lasteaiaõpetajaks hakkas ta aga sellepärast, et talle sümpatiseeris mõte olla laste esimene formaalne õpetaja.

Mirjamil oli kõik vastupidi, põhikoolis ta õpetajaks saada ei tahtnud. Samal ajal organiseeris ta põhikoolis klassiõhtuid, korraldas mänge ja ülekoolilisi üritusi, tal oli palju väikseid sugulasi, kellega mängis. Klõks käis peast läbi gümnaasiumis ühe tunni ajal, mil ta endalt küsis: miks mitte hakata õpetajaks? „Näha, kuidas väikesest lapsest kasvab ja areneb inimene, see köitis,” meenutas Mirjam.

Kerstilgi kulus oma eriala leidmiseni aega, seda hoolimata asjaolust, et tema ema on olnud lasteaiaõpetaja ja ka talle meeldis väiksemaid lapsi hoida, nendega mängida. Just tänu emale teadis Kersti, et lasteaiaõpetaja töö pole ainult mäng, ja seetõttu läks ta pärast gümnaasiumi hoopis teist eriala õppima. Aga see ei paelunud teda, ei andnud sellist emotsiooni, mida Kersti oleks oodanud, ja nii otsustas ta ikkagi astuda ema jälgedes.

Väärtushinnangud paika

Mis on lasteaias aja jooksul muutunud? „Ehk on lasteaed muutunud organiseeritumaks,” ütles Annika. Kasvatajast on saanud õpetaja, tulevad uued õppemeetodid, on eri suundade ja keskkondadega lasteaiad. Annikale meeldib, et staažikad õpetajad on valmis praktikantidele oma kogemusi jagama ja samas ka ise praktikantidelt õppima, värskeid ideid koguma.

Mirjami arvates on lasteaiad, mis varem lähtusid pigem õpetajast, tema soovidest ja huvidest, hakanud nüüd rohkem last märkama. Lapse tööd ei pea enam olema perfektsed.

Annika sõnul on lasteaiaõpetaja üks olulisemaid ülesandeid õpetada lastele väärtushinnanguid, mis toetavad elus toimetulekut. „Väärtushinnangud algavad õpetajast, tema eeskujust. Sellele tuleb mõelda ja väärtushinnangud paika saada. Lapse isiksust tuleb toetada,” oli Annika veendunud. Lugemine, kirjutamine ja arvutamine on olulised, aga mitte primaarsed.

Mirjam peab tähtsaks laste omavahelisi suhteid, sõprust, koostööd. „Lapsel peab lasteaias tekkima kõigepealt soov lugeda, kirjutada ja arvutada, siis saab hakata ka õppima.” Ta on märganud, kui palju mõjutab virtuaalmaailm laste omavahelist suhtlemist. „Laps, kes mängib virtuaalmaailmas vägivaldseid mänge, ei pruugi tajuda, et teise lapse päriselt löömisel on tagajärjed.”

Kersti arvates peaks lasteaiaõpetaja õpetama eelkõige sotsiaalseid oskusi ning pakkuma mitmesuguseid kogemusi. „On oluline, kuidas me tegevust eesmärgistame. Laps õpib mängu kaudu, ilma et ta sellest ise ehk arugi saaks. See tuleb iseenesest,” rääkis Kersti.

Mitte ainult keeleõpe

Võõrkeele õppimisse lasteaias suhtuvad tulevased õpetajad hästi. Annika: „Keeleõpe ei ole ainult keeleõpe. Kui sa tunned keelt, oled avatud rohkem teistele kultuuridele, inimestele. Kuigi keele õppimine on suur lisatöö, see siiski rikastab. Samas, miks keskenduda ainult inglise keelele, kui on võimalik õppida ka mõnda muud keelt, mille vastu saab huvi tekitada näiteks pidude või teemaõhtute korraldamisega. Annika ise korraldas Hispaania teemaõhtu, kuhu kutsus ka oma hispaanlasest abikaasa. Lapsed olid vaimustuses ja said selgeks nii mõnegi hispaaniakeelse sõna. „Keeleõppe taga peab olema aga lapse soov,” on Annika veendunud.

Mirjam ja Kersti noogutasid Annika jutule kaasa, lisaks tõi Kersti välja, et lasteaias võiksid võõrkeelsed lapsed õpetada teisi lapsi. Mirjam pidas oluliseks, et keelt räägitaks õigesti, seda ka kodus. Kui laps sünnib kakskeelses perekonnas, kus üks vanematest räägib eesti, teine mõnes muus keeles, siis tuleb mõlemal vanemal suhelda lapsega oma emakeeles.

Rohkem märkamist

Kui paluda kirjeldada ühte tavalist tänapäeva lasteaialast, jäävad tulevased õpetajad hätta. „Kõigil lastel on erinevad huvid ja küsimus on selles, kas toetad seda huvi või võtad kõiki ühe massina,” ütles Annika.

Mirjam nõuaks õpetajatelt rohkem märkamist, igale lapsele tuleb pakkuda seda, mis teda motiveerib. Kersti aga tegi silmagi pilgutamata ühele tüdrukule pärast lõunauinakut ühe Pipi patsi ja teise punupatsi, sest tüdruk tahtis nii ning lapse julgust ja soovi teha midagi teistmoodi tuleb toetada.

„Missugune peaks üks hea õpetaja olema?” küsis Annika esimesel praktikapäeval lastelt. Vastuseks tulid pehmed omadussõnad: lahke, helde, sõbralik, hea, leebe, veel kord lahke, veel kord helde, lubab meil mängida, mängib meiega koos. Annika arvates algab kõik armastusest laste vastu, see peab olema, ja siis sinna juurde kõik muud omadused, mis kirjas õpetaja kutsestandardi 6. tasemes.

Mirjam ja Kersti lisasid loetellu avatuse. Õpetaja peab olema avatud ja ka hea suhtleja, et leiaks kontakti nii laste kui ka nende perega. Avatus tähendab ka seda, et mõtled kastist välja, oled avatud oma tegevustes.

Plaan A, B ja C

Praktika on Annikale andnud juurde palju uusi väikseid tuttavaid, lausa sõpru, kellega on lubatud kord tulevikus teineteist üles otsida. Mirjam on õppinud ennast ja oma tegevust analüüsima. Autoga praktikalt koju sõites mõtles ta ikka oma päeva läbi: mis läks hästi ja mida saaks veel paremini teha. Samuti teab Mirjam nüüd, et lisaks plaanile A peab olema varuks veel plaan B ja C.

Kersti õppis aga ennast vabaks laskma − pole hullu, kui läheb teistmoodi, kui plaanitud, sellest võib hoopis uus vahva asi kujuneda.

Erilisi hetki kogesid lasteaias kõik kolm. Annikale öeldi, et ta on maailma parim õpetaja, Mirjam kuulis, et üks laps tahab olla täpselt samasugune nagu tema ja Kersti sai energiat ning positiivset emotsiooni juurde, kui kuulis, et see, mida ta lastega tegi, läks neile tõeliselt korda. Selliste hetkede pärast tasub õpetajaks hakata.

Annika kolib küll pärast lõpetamist Hispaaniasse ja keskendub esi­algu pere­elule, aga õpetajatööd kavatseb ta jätkata. Mirjam tahab samuti õpetajana tööd leida ja päris oma rühmaga õpitut edasi praktiseerida. Kui paar aastat töötatud, võib tulla taas ülikooli ennast täiendama.

Kerstil on juba töökoht ja tema läheb tööle õige varsti. Edasiõppimise peale on temagi mõelnud, aga mitte kohe pärast lõpetamist.