800 aastat tagasi toimus Eestimaal olulist

Kevadel 1217 oli eestlaste muistses vabadusvõitluses oodata teatud pöördepunkti. Sakala Lembitu eestvõttel käisid ettevalmistused Eesti-Vene vägede koondamiseks sakslaste vastu. Lembitu oli ristitud kahe aasta eest, misjärel „hakkas kogu Eestimaa raevutsema Liivimaa vastu”, nagu kirjutab kroonik. Venelastele saadeti kinke, et nad tuleksid appi Liivimaa kirikut hävitama. Novgorod lubaski saata kohale suure sõjaväe, kuid lepe ei pidanud. Eesti ühendväed ootasid Viljandi all kaks nädalat asjatult liitlaste saabumist, et üheskoos suunduda Riia peale. Kohale jõudsid hoopiski ristiväed ja kohe läks ka lahinguks. Hiljem on selle kohta öeldud Madisepäeva lahing (21. september 1217).

800 aastat tagasi oli kohalike Kristuse sõjateenistuse vendade vaimulik rüütliordu (Liivimaa, 1202–1237) teel oma võimu ja vägevuse tippu. Madisepäeva lahingus said vaimulikud sõdalasvennad lahti kahest kohalikust põhivastasest korraga: langes Sakala Lembitu ja hukkus liivlaste Caupo – üks neist oli kristlaste äge vastane, teine üliustav, „kes kunagi ei jäänud eemale Issanda võitlustest ega sõjakäikudest”.

Kristuse mõõk Liivimaal

Punane mõõk koos võrdhaarse punase ristiga ilmestas Kristuse sõjateenistuse vendade valget hõlsti. Mõõgavendade nimetus läks nende kohta käibele Saksa ordu retoorikast ja seda korratakse senimaani. Nimi aga ei ole juhuslik. Kuidas asju nimetame, seda nad on. Võib ju tunduda, et vahet pole, kas mõõgavennad või Kristuse mõõga vennad, ühed sõjardid kõik, kuid vahe on põhimõtteline.

Lõpetamaks templirüütlite temaatikaga Õpetajate Lehes (paljude lugejate arvates tõenäoliselt „lõpuks ometi”), viitab siinkirjutaja veel viimast korda sellele, et on liigne lihtsustus kasutada Kristuse sõjateenistuse vendade kohta Mõõgavendade ordu nimetust. Ajalugu aga ei tohiks liiga lihtsaks teha. Sest võimalik et tulevikul polegi meie jaoks palju muud pakkuda kui üksnes ajalugu.

Väge ja võimu jätkus Kristuse mõõga kandjatel tookord veel paarikümneks aastaks. 1227 õnnestus haarata taanlastelt enda kätte Tallinn ja Põhja-Eesti, veel kümne aasta pärast aga saabus nende jaoks kurblooline lõppvaatus, kui oldi sunnitud liituma Saksa orduga. Seega kadus käibelt ka nende pitserimärk, mille keskmes kujutati risti ja mõõka liiliavanikus.

Luojan reikä

Pole vaja just erilist kujutlusvõimet, et näha Kristuse sõjateenistuse vendade pitserimärgis selle pühima paiga võrdkuju, kustkaudu sünnib inimene ja misläbi ilmutas end ka Jumal inimesena – kui Sõna sai lihaks. Liilia oli/on eelkõige emajumala sümbol, püha naiselikkuse võrdkuju. Liilia sümboliseerib loomulikult Maarjat, aga kas siinpuhul neitsi Maarjat, Maarja Magdaleenat või lihtsalt ‘naist’ (vrd mar aramea keeles, s.o Jeesuse emakeeles ‘naine’), on veel küsimus.

Et tegu on ikka tõeliselt jumaliku paigaga, selle kohta leiab vihjeid ka kohalikust mütoloogiast. Soome loitsudes näiteks on selle nimetuseks Luojan reikä (paralleelid Looja lukud (lukot Luojan), luised lukud, vesiveräjä, lihainen portti ja üht-teist muudki). See viitab algsele/ürgsele arusaamale loojast kui emajumalast. Reikä tähendab ‘auk’; lukko ‘lukk’ aga seostub muinaspõhja kontekstis tähenduslikult ‘väravaga’, mis on iseenesest loogiline – lukot Luojan ehk Looja väravad. Kangastub ülimalt poeetiline kujutluspilt Looja avausest, Looja väravast, mille kaudu pääseb inimlaps ilmale.

Vähendamaks sünnitusvaevu, kutsutakse appi vaka vanha Väinämöinen, tietäjä ijän-ikuinen, et see aitaks avada need Looja lukud, Looja väravad, päästmaks „maille matkamiehen, / Ilmoille imentolaisen / Koivillansa kulkemahan, / Raajoillansa raatamahan”. Samuti pöördutakse Ukko ylijumala poole, et ta tuleks ja tooks ühes oma kuldse kurika: „Jolla haittoja hajotat, / Luojan ­reiän longahutat, / Aukaiset vesiveräjän / ­Laajit lammin laajuiseksi.” Kuidas seda mõista? Väljendid „Luojan reiän longahutat” resp. „lukot Luojan longahutat” peaksid piltlikult seostuma praokile mineku, praokil olekuga, s.o otsekui ukse praotamisega (vrd ‘akkuna on longallaa’ tähendab lihtsalt et ‘aken on praokil’).

Kristuse sõjateenistuse vendade meistri pitserimärk. Rist ja mõõk
liiliavanikus. Liilia on püha naise­likkuse võrdkuju ja see vaimulik rüütliordu on Ema maa ordu.

Ma olen tulnud mõõka tooma

Et Kristuse sõjateenistuse vendade meistri pitserimärgil, selle kõige salajasema paiga võrdkujul asub mõõk keskmes, on asjakohane meenutada Jeesuse ütelust: „Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka …” (Mt 10:34–36). Mõõk tundub väga olevat Kristuse võrdkuju või vähemalt olemuslik atribuut. Kristus ilmutab end ka mõõga kaudu.

Kristuse mõõga sümboolikas ei ole midagi juhuslikku. Kristuse sõdalasvendade pitserimärgil kujutatakse mõõka liiliavanikus; viimse kohtupäeva pildistuses kujutatakse Kristuse mõõka sümbioosis liiliaga. Jumala sõna – see on mõõga ja liilia vägi. Lihaks saanud sõna suus välgatab vahe mõõk: Johannese ilmutusest on lugeda, et õiglase kohtumõistja nimi on Jumala Sõna, kelle suust välkus vahe mõõk. Sõna oli/on Jumala juures ja Sõna oli/on Jumal: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh 1:1; 1:14).

Sõna ja mõõga seos ilmneb ka maises kontekstis: sõna on argument ja mõõk on argument. Sõna haavab, sõna võib tappa. Sõna ja mõõk mentaalses plaanis – üks ja seesama fenomen.

Kalevipoeg toetub oma mõõgale Tartus Emajõe kõrge kalda peal, just haridusministeeriumi maja kõrval üle tänava.

Mõõk, Kalevipoja alter ego

Et mõõk on jumaliku kangelase alter ego, olemuslik atribuut ja lausa võrdkuju, on tuntud ka eesti mütoloogias. Kalevipoeg põhjustas ise oma surma – ja iseloomulikult oma mõõga läbi. Kalevipoja saatus sai teoks mõõga läbi, täpsemini – sõna ja mõõga läbi. Juhuslik keelevääratus, saatuslik mõõgahoop …

Mõõk on otsekui elus asi, laulab ja liigub iseeneslikult. Kalevipoja mõõk usutakse veel nüüdki laulvat vaiksel õhtutunnil Kääpa jõe lainetest. Fr. R. Faehlmanni sõnul: kui sortsil õnnestus mõõk nõidust abiks võttes magava mehe juurest minema vedada, libisenud see tal ühest ojast ülehüppamisel käest. Kalevipoeg otsis oma kadunud mõõka kogu maalt ja kõigist järvedest. Näinud seda lõpuks vees helkimas, alustanud ta mõõgaga vastastikust laulu, mille sisuks see, et laseb mõõgal olla kuni ajani, mil tuleb õige mees, mõnus mees, Kalevite vääriline tulevikukangelane, mõõk tõuseb siis ise vetesügavusest, asetub talle puusale ja mees vabastab oma rahva orjapõlvest. Mõõk paneb mõnusale mehele Kalevipoja hinge sisse?

Akadeemik Paul Ariste on meenutanud oma lapsepõlvest, et vanaema jutu järgi võinuvad Kalevipoja mõek Kiapa (Kääpa) jões liiku vasta vettki: „Ma küssi vanaämmalt, kas Kalevipoja mõek võib tulla Konnaõjasse. „Võib küll.” Ämm ei tahtnd, et lähen õjasse ennast uputama. Meie, poesid ja tüdrikud, kardime palja jalu läbi Konnaõja menna. Läksime möda purret. Kardime, et järsku Kalevipoja mõek on üless tulnd ja lõikab jalad alt ära.”

Hetkel ainult üks arvamus teemale “800 aastat tagasi toimus Eestimaal olulist”

1. Laine ütleb:

   27. mai 2017, 09:52

   ” Ajalugu aga ei tohiks liiga lihtsaks teha. Sest võimalik et tulevikul polegi meie jaoks palju muud pakkuda kui üksnes ajalugu.”
   Ei mõista, miks peaks lõpetama ajalooliste teemadega, oli väga huvitav kaasa mõtelda. Liilia, templirüütlite olemuslik hurmavalt kaunis, uimastavalt lõhnav.
   “Sõna haavab, sõna võib tappa. Sõna ja mõõk mentaalses plaanis – üks ja seesama fenomen.”
   Lembitu ja Kaupo saatus oli aga samasugune, Ei aidanud kingikoormad Venele ega ka templirüütlite poole valik. Tänuga meie maa ja rahva algupoolse ajaloo lühikese ülevaate eest.