Ainekava – kas see innustab sportima?
Raivo Heinaru
Tervisest ja tervishoiu rahastamisest räägitakse palju. Uuringud näitavad, et tervelt elatud aastaid napib. Murelikuks teeb noorte vähene liikumine ja sellega kaasnevad tervisehäired.
Lahenduste otsimisel vaadatakse kooli poole, ning õigesti tehakse. Koolist ja seal tehtavast tööst ning suhtumisest kehalise kasvatuse õppeainesse sõltub palju. Kui õppeasutuses pööratakse lapse kehalisele arengule küllaldast tähelepanu, siis omandatakse õppetöö käigus sportimiseks vajalikud oskused ning kujundatakse huvi iseseisvaks harjutamiseks.
Huvi on see, mis toob lapsed spordi juurde ja paneb nad liikuma. Milliseid võimalusi ja lahendusi meil selleks on?
Kas võluvits leitud?
Üheks lahenduseks on pakutud uus, nüüdisajastatud ainekava, mille ülesehitus peaks avardama ja looma varasemast rohkem võimalusi liikumishuvi tekkeks. Ainekava on vajalik dokument, kuid seda ei saa ületähtsustada. Ainekava ei ole võluvits, mis lahendaks meie elukorraldusest tulenevad vähese liikumisega kaasnevad probleemid. Muudatusi ei vii ellu ainekava, vaid inimene.
Palju on räägitud ja kirjutatud sportimisvõimaluste loomisest ning suhtumise kujundamisest liikumisse ja sporti, kuid vähe õpetajast ja tema tegevusest. Võtmefiguuriks ja huvi tekitajaks sportimisse on kehalise kasvatuse õpetaja oma isikliku eeskuju ja kõrgtasemel õpetamisega. Kui sellist õpetajat ei ole, siis ei aita ükski ainekava, olgu ta nii hea kui tahes.
Õpetaja, kes veeretab palli saali ja sõnab: mängige, ei vaja aga üldse ainekava. Suhtumise kujundaja ja oskuste õpetaja koolis on tööle pühendunud kehalise kasvatuse õpetaja.
Vaeslapse staatuses
Pange tähele ka koolis valitsevat suhtumist. Ürituste korraldamisel tuuakse sageli ohvriks kehalise kasvatuse tund. Tund kas jääb ära või siis veeretatakse pall saali: mängige!
Ainet peetakse sageli teisejärguliseks ja siit ka suhtumine liikumisse ja sporti. Seda kinnitab ka mõnedes peades tekkinud mõte jätta õpilased kehalises kasvatuses hindamata. Selline hoiak tekitab terava vastuolu õppeainete vahel ja muudab õhustiku koolis veelgi pingelisemaks.
Põhjendusi, miks ei peaks hindama, leiab ikka, kurb, kui neid usutakse ja kasutusele võetakse. Hiinas näiteks ei võeta kehalises kasvatuses ette nähtud normatiive mittetäitvaid koolilõpetajaid kõrgkooli. Meil aitab noormeeste kehalist võimekust parandada kaitsevägi, aga seda peaks tegema üldhariduskool ning suurema tunniarvuga kui üks või kaks nädalatundi.
Palju sõltub kodust, milliseks kujuneb õpilase suhtumine kehalise kasvatuse tundi ja selle vajalikkusesse. Sellest, kas kodu annab kergekäeliselt lapsele kooli kaasa tõendi tunnist vabastamiseks.
Tahe on kõikvõimas
Liikumine ja pingutamine on inimesele loomuomane ja vajalik. See tähendab arengut. Heal tasemel kehaline kasvatus koolis aitab tõsta huvi liikumise ja sportimise vastu. Õpilane on motiveeritud, kui oskuste omandamine nõuab mõõdukat pingutust ja kujunenud vilumused võimaldavad nautida spordiga tegelemist. Paraneb ka vaimse töö võimekus.
Minu kooliaegne kehalise kasvatuse õpetaja oli tööle pühendunud ja õpilasi innustav pedagoog. Enamik poistest mängis korvpalli. Kogu kool oli suuskadel ja osales krossijooksu võistlustel nii kevadel kui ka sügisel. Täita tuli etteantud normid. Koolil polnud staadioni, kuid sport oli au sees. Koolist saadi kaasa spordipisik kogu eluks.
Ma ei nuta taga ammuseid aegu, aga imestan, mis on teoksil praegu. Kõik ikka kergemaks ja lihtsamaks − ei norme, ei võistlusi, ei hindeid, ei pingutust, mis paneks higistama. Mille üle saab laps rõõmustada, tal pole saavutusi? Ta pole millegi saavutamiseks pidanud pingutama.
Oskuste omandamiseks ja tulemuste saavutamiseks tuleb teha tööd, mis tähendab kohati raskuste ületamist, pingutamist. Siis saame rääkida ka arengust ja selle eduloost. Siis tekib usk tänase õpilase toimetulekusse ja edusse täiskasvanuna. Kooli ülesanne on õpilaste ettevalmistamine tulevaseks eluks. Lapsi koolis vati sees hoides ei omanda nad vajalikku võimekust tulla täiskasvanuna edukalt toime üha karmimaks muutuvas igapäevaelus. Tahe on kõikvõimas. Tahteomadusi saab arendada pingutades ja selleks annab sport suurepärase võimaluse.
A, B, C …
Ma ei tea, milline tuleb loodav ainekava. Panen kirja isikliku arusaama asjadest, mida peaks koolis omandama ja mis võiks aidata hoida inimest spordi juures kogu elu.
Võimlemine on kõige alus, sellest tuleb alustada. Võimlemisharjutusi sooritades on pidevalt tegevuses kõik õpilased ning omandatav harjutusvara ja oskused kasutatavad kogu elu. Võimlemist peaks toetama muusika saatel toimuv rütmikatund.
Ka eakohased võistlusmängud pakuvad huvi kõikidele noorema kooliastme õpilastele. Võistlusmängudega saab haarata tegevusse jällegi kõik õpilased ja õpitavaid võistlusmänge mängida mujalgi. Tähtis on, et ei oleks kõrvalejääjaid ja ka füüsiliselt vähem võimekad tunneksid end hästi.
Kõik õpilased peavad selgeks saama õige jooksusammu, ohutud ronimisvõtted ja ujumisoskuse ning pesemise tunni lõppedes. Emotsionaalselt läbi viidud tund ja omandatud oskused tekitavad rõõmu liikumisest ja innustavad sportima. Et liikumine muutuks harjumuseks, on vaja suurendada kehalise kasvatuse tundide arvu õppekavas.
Pallimängudega, mis lastele väga meeldivad, võiks alustada teises kooliastmes, kui kehaline võimekus on juba olemas. Koolilõpetaja peaks aga olema võimeline mängima vähemalt ühte sportmängu, ta peaks oskama ohutult suusatada nii tasasel maal kui ka laskuda mäenõlvadelt.
Ujumine tuleb selgeks saada juba esimeses kooliastmes, nii nagu oma keha tundmine ja selle eest hoolitseminegi. Seda kõike ei ole palju, kuid sellest vähesest peaks minu arusaamise järgi piisama, et liikumine ja sport oleksid sinu kaaslased pikki aastaid. Huvi spordi vastu saab alguse lapseeas!
Suur tänu huvitava arvamuse eest! Lubage palun esile tõsta lause, mis minu meelest on kõige alus.” Tähtis on, et ei oleks kõrvalejääjaid ja ka füüsiliselt vähem võimekad tunneksid end hästi.” Seni, kuni (kooli)sport liigub ainult saavutuste ja tulemuste suunal, ei hakka vähem võimekamad kunagi sellest lugu pidama ja end kehalise kasvatuse tunnis hästi tundma. Nad muretsevad, et kas nad on viimased või eelviimased. Kas neid valitakse kossutiimi või mitte (ilmselt mitte)? On kahjuks ka õpetajaid, kes mõnitava suhtumisega ebasportlikesse noortesse valavad veel õli tulle. Rohkem polegi vaja, et ebasportlikud lõplikult “maha kantud” saaks.
Mitmekesisus tuleks kindlasti kasuks!
Tõesti huvitav artikkel.Ja hea on saada kinnitust oma arusaamisele kooli ühest ülesandest:” Kooli ülesanne on õpilaste ettevalmistamine tulevaseks eluks. Lapsi koolis vati sees hoides ei omanda nad vajalikku võimekust tulla täiskasvanuna edukalt toime üha karmimaks muutuvas igapäevaelus. Tahe on kõikvõimas. Tahteomadusi saab arendada pingutades ja selleks annab sport suurepärase võimaluse.”
Ning selle täitmiseks on vaja kindlasti suurendada kehalise kasvatuse tundide arvu ning võidelda suhtumise vastu, et kehaline kasvatus on teisejärguline aine koolis.
Edu teile kehalised selles võitluses!
Ei saa võrrelda praegust aega 1960ndatega, mil lapsed liikusid paratamatult ja iseenesest palju jalgsi (sest autosid peredes polnud) ning mängisid õues liikumismänge (sest muud polnud teha). Sport oli siis popp ja prestiižikas, vastassoo imetlus oli garanteeritud ja tipud pääsesid välismaale võistlema.
Tänapäeval tuuakse lapsed autoga kooli ja nende vaba aeg möödub ekraani taga. Seda pole võimalik ära keelata. Sport ei ole enam teema! Kindlasti mitte sellisel kujul nagu vanasti. Võib-olla ainult mingid ratta- ja rulatrikid on hinnas, ja sedagi kitsas seltskonnas. Seepärast ei saa ja pole mõtet 50 aasta taguse kogemusega tänapäeval peale pressida — see lihtsalt ei toimi.
Üldhariduskoolis unustage sport. Las see jääb spordiklubidesse ja -koolidesse. Avastage liikumine. Lapsed on vaja saada liikuma. Kasvõi esialgu lihtsalt jalgsi kõndima, siis kepikõnd, sörkjooks. Õpetused, kuidas oma seisundit ise hinnata (pulsikellad jms) ja eesmärke seada. Soojendus ja venitus. Lihtsamad jõuharjutused rõhuga mitte korduste arvul, vaid õigel kehaasendil ja -tunnetusel.
Rööbaspuud ja kitsed visake võimlatest välja. Vaja on õpetada realistlikku elulist liikumisharjumust, mida saab teha väljaspool võimlat — kodus, metsarajal — ilma erivahenditeta.
Iga aasta, mis me oma kõrgushüppetehnika ja rööbaspuude jonni edasi ajame, on lastelt tervise mõttes röövitud.