Aktiivsed ja edukad versus riskinoored ehk Kuidas käsitletakse noori Euroopa riikide noortepoliitikas
Mai Beilmann: „Eesti poliitikakujundajatega läbi viidud intervjuudest käib läbi mure noorte kui rahvusliku rikkuse ja ühiskonna arenguks hädavajalikku ressursi riigist väljavoolamise pärast. Ideaalis võiks tõhus ja noorte vajadustele vastav noortepoliitika kaasa aidata ka sellele, et võimalikult vähestel noortel tekiks soov Eestist püsivalt lahkuda.” Foto: Andres Tennus / TÜ
Noorte aktiivne osalus, sh poliitiline aktiivsus, on nii Eesti kui ka Euroopa Liidu tasandil üks noortepoliitika olulisemaid eesmärke.
Euroopa noorte kodanikuaktiivsuse uuring tõukub seega noortepoliitika jaoks kesksetest küsimustest: mis ajendab noori ühiskonnaelus osalema, kuidas nende kodanikuosalust ja kaasatust soodustada ning miks mõned noored osalevad ja teised mitte. Uuringu ühe osana pandi paika noortepoliitika praegune raamistik kaheksas Euroopa Liidu liikmesriigis, sh Eestis. Selleks analüüsiti noortepoliitika dokumente (sh riiklikud noortevaldkonna arengukavad, linnade arengukavad, noorteorganisatsioonide tegevuskavad) ning vesteldi noortepoliitika kujundajatega (poliitikud, noortevaldkonna ametnikud, noorsootöötajad ja noorteorganisatsioonide juhid) hetkeolukorrast ja väljakutsetest.
Kõigi osalenud riikide noortepoliitika kesksed teemad on kodanikuosalus, iseseisev mõtlemine ning võimalus ise kujundada oma eluteed. Samas on noortepoliitika dokumentides ja noortepoliitika kujundajate seisukohtades läbivalt eristatavad kaks diskursust. Üks neist väärtustab osalust kui sellist, teine näeb osaluses vahendit hariduse, tööturu, tervise jt eluvaldkondadega seotud eesmärkide saavutamiseks. Sellised paralleelsed käsitlused on täheldatavad ka Eesti poliitikakujundajate jutus. Mõned neist lähenevad noortele enesearenguks ja olulistes küsimustes kaasarääkimiseks võimaluste loomisele utilitaristlikult ja leiavad, et noortele võimalikult soodsate arengu- ja osalusvõimaluste loomine on vajalik seetõttu, et lõppkokkuvõttes võidab kompetentsetest kodanikest kogu ühiskond. Teised poliitikakujundajad näevad nii kodanikuosaluses kui ka soodsates arengutingimustes noorte inim- või kodanikuõigust, mis ei vaja täiendavat põhjendamist sellest saadava välise kasuga.
Noored – kaitset vajav ressurss?
Kaks vastandlikku käsitlust esineb ka selles, kuidas noori kui ühiskondlikku gruppi noortepoliitika dokumentides nähakse. Ühelt poolt on noorte näol tegemist haavatava grupiga, keda tuleb kaitsta, et nad ei läheks halvale teele, või koguni riskigrupiga, kellega tuleb tegelda, et vältida radikaliseerumist ja kuritegelikku käitumist. Teiselt poolt kujutavad noored endast rahvuslikku rikkust ja ühiskonna arenguks hädavajalikku ressurssi. Mitmetest Eesti poliitikakujundajatega läbi viidud intervjuudest käib läbi mure selle rahvusliku rikkuse riigist väljavoolamise pärast. Ideaalis võiks tõhus ja noorte vajadustele vastav noortepoliitika seega kaasa aidata, et võimalikult vähestel noortel tekiks soov Eestist püsivalt lahkuda.
Noorte riskinoorteks ning tublideks ja edukateks noorteks jaotamine on ilmselt seotud sellega, et arusaam noorte poliitilisest osalusest on noortepoliitika dokumentides ja mitmetes noortepoliitika kujundajate seisukohtades suhteliselt piiratud. Kodanikuosaluse all peetakse silmas eelkõige normatiivset ja kohusetundlikku poliitilist osalust, samas kui dissidentlikud, kriitilised ja ebakonventsionaalsed osalusvormid enamasti kas vaikitakse maha või viidatakse neile kui ebasoovitavale ja kahjulikule käitumisele. Samuti ei osata alati poliitilise tegevusena näha aktiivsust kodanikuühendustes (nt looma- või looduskaitse, vähemuste või eri huvirühmade esindamisega tegelevad ühingud). Vähemalt mõned Eesti poliitikakujundajad väljendasid siiski ka avaramat vaadet ja seisukohta, et just noored aitavad tuua kodanikuosalusse uut hingamist ja uusi osalusviise.
Aktiivsed noored ja need teised
Loomulikult lahknevad arvamused selles, millistes küsimustes, millisel viisil ja mis ulatuses peaksid noored olema poliitika kujundamisse ja otsuste tegemisse kaasatud. Kuigi poliitikakujundajad väljendasid valmisolekut noori kaasata, varieerus selle kaasamise ja osaluse iseloom oluliselt nii riigiti kui ka olenevalt intervjueeritava isikust ja ametikohast.
Huvitaval kombel on noorte osalust nii kitsamalt kui ka laiemalt tõlgendavad poliitikakujundajad ühtmoodi mures sellepärast, et noorte võimalused ühiskonnaelus osaleda on väga erinevad. Mitmed kriitilisemad noorte valdkonna eksperdid leidsid, et noortepoliitika välistab teatud noortegrupid, kes ei sobitu ette antud kategooriatesse, ning süvendab seeläbi noortegruppide seas sotsiaalset ebavõrdsust.
Näiteks noorte parlamendid ning muud esindus- ja osaluskogud on kõik väga toredad asjad, kuid nende tegevusse on tavaliselt haaratud juba niigi eelisseisundis olevad noored ning need esindavad seega eelkõige majanduslikult kindlustatud ja haridussüsteemis hästi edasi jõudvaid noori. Sellised noorte esindus- ja osaluskogud pigem suurendavad lõhet nende vahel, kellel on ja kellel pole, mitte ei aita kaasa sotsiaalsete lõhede vähenemisele sirguva põlvkonna seas. Samas vähemalt Eesti puhul ei saa väita, et noori esindavate organisatsioonide esindajad poleks teadlikud, et nad esindavad ainult teatud osa noortest, pigem väljendasid noorteorganisatsioonide juhid ise muret, et neil puuduvad sobivad meetodid ja oskused passiivsemate noorteni jõudmiseks.
Eksklusiivsust ehk kättesaadavust ainult valitud noortegruppidele heidetakse ette ka suurtele Euroopa Liidu programmidele, nagu struktureeritud dialoog (Euroopa Liidu koordineeritud noorte ja poliitikakujundajate aruteluprotsess noorte arvamusega arvestamiseks) ja Erasmus+ (Euroopa Liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm), mis ei ole kättesaadavad madala sissetulekuga ja tõrjutud noortele. Kuigi üldiselt nõustutakse, et Euroopa Liit loob aktiivsetele noortele soodsad tegutsemisvõimalused, on need võimalused noorte seas juba geograafiliselt ebaühtlaselt jaotunud. Seetõttu väljendasid mõned intervjueeritud rahulolematust, et suuremate mobiilsusvõimaluste loomisega tühjendab Euroopa Liit liikmesriike paremini haritud ja aktiivsetest noortest ning lõppkokkuvõttes on parimad noortepoliitilised lahendused siiski lokaalsed.
Euroopa noorte kodanikuaktiivsuse uuring
- Projekti CATCH-EyoU juhitakse Bologna ülikoolist ning rahastatakse Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni programmist „Horisont 2020”.
- Eestis viib uuringut läbi Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut.
- Osaleb kaheksa Euroopa riiki (Eesti, Itaalia, Kreeka, Portugal, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Tšehhi).
- Uuringu ühe osana analüüsiti neis riikides 58 noortepoliitikat puudutavat poliitikadokumenti ning 112 poliitiku, ametniku ja noorteorganisatsiooni esindajaga tehtud intervjuusid.
- Põhitulemuste kokkuvõtet ja soovitusi, mille autorid annavad Euroopa Liidu noortepoliitika parandamiseks ja eelkirjeldatud väljakutsetega toimetulekuks, loe: http://www.catcheyou.eu/the-project/publications/wp3bp/.