Haridususku rahvas jääb püsima

26. mai 2017 Heljo Pikhof riigikogu kultuurikomisjoni liige, SDE - 3 kommentaari

Heljo Pikhof

Rahvusvahelise PISA haridus­uuringu tulemuste järgi on Eesti põhikoolide noorte teadmised-oskused Euroopa parimad ja ka maailma võrdluses päris tipus. Aasta-aastalt on meie õppurite tulemused aiva paranenud; ka rahulolu kooliga on neil üle Harju (loe: Euroopa) keskmise. Võime õigusega olla oma võrratute õpilaste – ja muidugi õpetajate üle uhked.

Ta liigub siiski!

Kui mujal maailmas on õpiedu pant suuresti see, et koolmeistri amet on ühiskonna silmis prestiižne ja tõmbab ligi üha uusi tarmukaid noori, siis meie õpetajate puhul on märksõnad pigem missioonitunne, sihikindlus ja ennastsalgavus. Meie õpetajate keskmine vanus on võrdlusriikide üks kõrgemaid ning paraku selgus sestsamast PISA testist, et ainult 1,5 protsenti 15-aastastest mõtleb õpetajaks saamise peale.

Eestlased on läbi aja pidanud haridust „ülemaks kui hõbevara ja kallimaks kui kullakoormad” ning ka koolmeistri elukutse on alati olnud auväärne. Ent tahame või ei taha, praegu on töötasu üks peamisi komponente, mis ameti atraktiivseks muudab ja järelkasvu toob. Õpetajad on magistrikraadiga spetsialistid ja peavad saama väärikat palka.

Sotsiaaldemokraatliku erakonna programm on seadnud ammuilma sihiks tõsta õpetajate palk 120 protsendini keskmisest palgast. Sama eesmärk sai meie nõudmisel ka eelmise valitsuse tegevusplaani, aga härgamisi liikusime toona seatud sihi poole. Nüüd aga julgen küll kinnitada: ta liigub siiski! Sest pedagoogide palgakasvu panime uue valitsuse meetmetesse kirja kohe esimese asjana. See ei ole pelgalt loosung – nelja aasta peale on seks otstarbeks lisaks riigieelarves kokkulepitule ette nähtud 182 miljonit eurot. Esialgu. Kui majandus kasvab, kui keskmine palk liigub tõusuteed, saab ka prioriteetne haridusvaldkond raha juurde.

Maja liivale ei ehita

Olgu meie kooliõpetajad nii tublid kui tahes, nad ei pea alustama tühjalt kohalt. Inimlapse annete avastamine, väärtushinnangute, sotsiaalsete oskuste ja õpivalmiduse kujundamine, sõnaga isiksuse müüri ladumine käib suuresti juba koolieelses eas. Maja liivale (loe: alushariduseta) ei ehita.

Meil on kuldaväärt lasteaednikud – nii lasteaiaõpetajad kui ka õpetaja abid –, kelle armastavast pühendumisest ja kangelaslikust nutikusest, mis seljatab ühe raskuse teise järel, võib pajatada lausa legende. Seepärast on hirmus valus, et laiem avalikkus kuuleb neist vaid mingi kleeplindiskandaali tagajärjel. Meie, sotsiaaldemokraadid – ja mina isiklikult Tartus –, oleme vaat et aastakümneid võidelnud selle eest, et lasteaiaõpetaja saaks kooliõpetajaga võrreldavat tasu.

Paraku on lasteaiaõpetajad meil endiselt alamakstud, kus rohkem, kus vähem – käärid nende töötasus on paikkonniti väga suured. Ühtaegu on see tõsine Eestit kui tervikut ehk siis regionaalarengut pärssiv probleem, sest mõjutab vahetult nooremate inimeste jäämist/tulemist tõmbekeskustest eemale. Hea lasteaed ja hea kool on hädapärane, milleta lastega perekond linnas ega maal hakkama saa. Kui aga omavalitsusel pole lasteaednikule piskust leivarahast enamat pakkuda, ei leia ta oma lasteaeda hea haridusega head õpetajat.

Uus valitsus on leppinud kokku lasteaiaõpetajate palgatõusu motiveerimise nelja aasta programmi ning sõelunud selleks välja mitukümmend lisamiljonitki. Süsteem on lihtne: neile omavalitsustele, kes näevad võimalust tõsta lasteaiaõpetajate palk 2017. aastal kooliõpetaja miinimumist 80 protsendi ehk 840 euroni, antakse riigieelarvest lisaraha. 2019. aastal peaksime kooliõpetaja palga miinimumile järele jõudma.

Kiuslikud küsimused

Kogu koolirahvas on kahe käega selle poolt, et õpilaste tugisüsteeme on vaja hoida ja parandada. Oleme meiegi – sestap kirjutas uus valitsus oma uude Exceli tabelisse koolide tugiteenuste täiendava rahastuse. Ilma tugispetsialistide abita jääks nii mõnegi õpilase võimekus sootuks välja arendamata.

Küllap oleme kõik ühte meelt selleski, et tühi kott püsti ei püsi. Seega on vaja raha juurde koolitoidu tarvis. Et maagümnaasiumidele ja erakoolidele lisatoetust plaanime, võib küll tekitada kaksipidi arvamusi, sest igaüks näeb asja oma mätta otsast. Ometi on seegi kantud soovist võimaldada lapsele-noorele parim haridus vastavalt tema erivajadustele või kodukohale.

Kõige kiuslikum küsimus, mida kuulnud olen, kõlab sedasi: millised üleloomulikud võimed peavad olema ühel valitsusel, et ta mõtleb tagada vähemalt keskhariduse või kutsekvalifikatsiooni omandamise kõigile noortele? Tõsi ta on, põhikoolist on praegugi väljalangus kahjuks märkimisväärne.

Ometi – kogu meie hariduspoliitika, kõik jutuks olnud ja ka ruuminappusel mainimata jäänud meetmed on kantud siirast soovist anda igale lapsele parim võimalik haridus. Tehnoloogia areng näitab, et umbes pool tänastest töökohtadest on automatiseerimise ohus. Kui vähegi ette mõelda, siis üldkesk- või põhiharidusega inimesel – praegusajal ligi kolmandik meie tööjõust – pole majanduses varsti suurt midagi peale hakata. Palgavaesuse teadlik taastootmine oleks riigi poolt kui mitte kuritegelik, siis lühinägelik igatahes.

Meie haridususku rahvas, meie suurepärased õpetajad, meie koolide piisav autonoomia õpisüsteemide kasutamisel pluss riigi igakülgne toetus haridusele – ainult nõndaviisi jääme püsima.


3 kommentaari teemale “Haridususku rahvas jääb püsima”

  1. Valgustaja ütleb:

    Tere.
    Kas Heljo on kordki mõtelnud selle peale,kui kõrge on meil seadusega sätestatud pensionile jäämise iga? Poliitikud ise tõstavad seda latti ja ise ei saa millegipärast aru, miks koolis nii palju eakaid õpetajaid töötab ja noortele kohti pole? Ilmselt pole tahetud süüvida selle valdkonna asjadesse süvitsi, on lihtsalt tahetud saada tähelepanu pooltõdede avaldamisega!
    Kuhu peaksid minema eakad õpetajad, kellel pensionieani 5,3 ,2 aastat? Kas pirukamüüjaks või elukestva õppe raames piloodi kutse omandamise koolitusele?

  2. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid!

    Meie elu kiitmisega “lahendati probleeme” mõnikümmend aastat tagasi, aga EESTI KOOLIS valises ka siis (just minister Eiseni ajal) suurem asjalikkus, arukusest rääkimata. Maainimesena lisan – maal on läbi aegade olnud kombeks vaid tobukesi kiita…

  3. Elmar ütleb:

    Nii juhmi kirjatööd annab ÕP lehe ajaloos leida, ÕPL suure pädevusega toimetus oleks pidanud väga kriitliselt seda kirjatööd toimetama. Selles kirjatöös avaldub autori täielik juhmus koolielu üle, tänane haridusmõõtmine ei anna mitte mingisugust informatsiooni koolis toimuva erisuste osas.. Õpetajad on väsinud, osalise tööajaga, töötasu on ainult paberil või exseli tabelis suur. Õpilaste probleemid aina suurenevad, üha rohkem õpilasi on täiesti kesiste võimedega, üha vähem solidaarsust, haridusteooria puudulikus viib sellise nö kiitmissünroomile.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!