Läbipõlenult päikse alla
Sirje Pärismaa
Paari päeva eest helistas ühes Tallinna eliitkoolis õppiva lapse vanaema ja rääkis järgmise loo. Põhikooli viimasele klassile annab keemiat õpetaja, kelle tundides tuleb õpilastel uus materjal alati õpetaja jutu järgi kirja panna. Ühtegi muud moodust ei kasutata. Võiks ju arvata, et kuna konspekteerimist läheb ülikoolis vaja, ongi hea varakult harjutada. Kuid häda algab, kui juhtud puuduma, eriti veel pikemalt – õpikust läbitud materjali ei leia.
„Meie kirjutasime ülikooliajal loengust puuduvale sõbrale läbi kopeerpaberi, aga praegused lapsed ei tule selle peale,” imestas vanaema. Iseasi, kui palju abi võõrast konspektist ühele kooliõpilasele on.
Et ema-isa on tööga hõivatud, pole nad lapse kooliasju nii südamesse võtnud kui vanaema, kes palus tuttava järeleaitajaks. Lapselaps on lahtise peaga ja tundis peagi, et sai taas järje peale. Suureks üllatuseks ta testi siiski ei läbinud. Ju ei osanud abistaja ette näha kõike, millest õpetaja võis tunnis rääkinud olla.
Hiljuti oli aga kontrolltöö ja kahe klassi peale sai kaks kolmandikku õpilastest kahe. Seis on nutune ja põhikoolilõpetajail muret kui palju.
„Õpetaja on täitsa tore, aga vahel pöörab ära ja siis läheb asi käest,” on lapselaps kodus rääkinud. Ja siis algabki õpilaste kannatuste rada. Et tegu on Eesti ühe tippkooliga, pole põhjust kahtlustada, et ühes lennus oleks nii palju kõva peaga lapsi, kellele keemia kohe üldse kohale ei jõua.
„See õpetaja on ju läbi põlenud. Ta vajab abi ning abi vajavad ka lapsed,” ohkas vanaema ja avaldas kahtlust: pole tõenäoline, et juhtkond pole koolis toimuvat märganud. Kuid millegipärast ei ole midagi ette võetud.
Nii küsibki vanaema: kust leida abi, kas minna haridusametisse? Soovitasin alustada hoolekogust, vanemad on ju üha agaramad koolielus sõna sekka ütlema. Hea abimehena saab hoolekogu juhtida direktori tähelepanu nüanssidele, mis tähelepanuta jäänud. Sellist tähelepanu juhtimist on juhtkonnal raske ignoreerida.
Õpetamine ja paras ports pinget käivad käsikäes, aga vahel hakkab karikas üle ajama. Läbi põlenud või selle piiri peal olevaid õpetajaid leiab peaaegu igast koolist. Kuid läbipõlemise ennetamisest räägitakse meil endiselt vähe ega pakuta õpetajaile ka piisavalt abi. Uppuja päästmine on tema enda asi.
Sügisest, kui päikesest põlenud õpetajad taas koolis, tahab ka Õpetajate Leht läbipõlemisele ja õpetajate terviseteemadele enam tähelepanu pöörata. Et kevadeks oleks vähem neid, kes „ära pööravad”.