Liikumisõpetuse asemele tervisetestid
Kristjan Saar
Praegu kehtiva kehalise kasvatuse ainekava ja eriti liikumisõpetuseks muutuva ainekava nõrga kohana näen, et keskendutakse ainult õpilase enesearengu toetamisele – sisemisele motivatsioonile. Näitlikult võib seda kirjeldada nii, et kui ülekaaluline (näiteks 10-aastane) laps jõuab täna ühtlases tempos kõndida 500 meetrit, siis põhikooli lõppedes – kuue aasta pärast − jõuab ta kolme kilomeetrini. Üldtunnustatud hea tervise mõõdik aga määratleb vajaduse liikuda 10 000 sammu ehk ligikaudu kaheksa kilomeetrit. Kirjeldatud olukord sellise tulemuseni üldjuhul ei vii.
Toon veel ühe näite. Kui mu poeg oli neljane, käisime sageli ujulas, kus proovisin teda korduvalt ujuma õpetada. Lõppes see käimine aga iga kord sellega, et mõnusast vees sulistamisest me kaugemale ei jõudnudki, sest ta tundis rõõmu vees olemisest − ujuma õppimine sinna juurde ei kuulunud. Panin ta lasteaeda, kus olin ise ujumisõpetaja. Tuli välja, et koos teiste lastega õppis ta kolme ujumistunni jooksul oma ea kohta täiesti rahuldavalt ujuma. Hakkasin juurdlema, mis muutus. Sain aru, et kohtusid lapse sisemine motivatsioon ja teistega võrdlev väline motivatsioon. Tulemuseks eakohane ujumisoskus.
Kes on eeskujuks?
Tugevaks väliseks motivaatoriks võib tuua tuntud sportlasi. On ju ka Kelly Sildaru oma nooremale vennale eeskujuks, too soovib õe sportlike tulemusteni jõuda ja temast paremakski saada. Eeskujuks on Kelly ka tuhandetele Eesti noortele.
Miks välistame kooli ainekavades laste välised motivaatorid, kui need toimivad isegi lasteaiaeas? Sisemisele motivatsioonile põhinev areng viib ju ainult isikliku huvi taseme piirini.
Eesti suureks eeskujuks viimastel kümnenditel on olnud Põhjamaad, eriti Soome, kellega püüame end igal tasandil võrrelda. 2000. aastate algul võtsime Skandinaavia eeskujul spordisüsteemis üle vabatahtlike eestvedamisel MTÜ vormis toimivad spordiklubid. Kadusid spordikoolid ja riigi tasustatud treenerid.
Eeskujuks toodi ikka Soome. 2016. olümpiamängudel Rio de Janeiros sai Soome ühe pronksmedali, seda naiste poksis! Veel kakskümmend aastat tagasi olid Soome sportlased enamikus klassikalistes spordialades maailma absoluutses tipus. Soome tippsport on kahjuks hääbumas.
Minu lapsepõlv jäi kaheksakümnendatesse. Korrusmajade vahel möödusid õhtud jalkat tagudes, igaüks meist oli rünnakul Maradona, keldrimäest talvel minisuuskadega hüpates aga Matti Nykänen. Olen veendunud, et kui kaovad tipud − laste spordi-iidolid − kaob ka huvi kirglikult sporti teha ja tagajärg on nõrk tervis.
Soome koole külastades tuleb tõdeda, et suur hulk lapsi on ülekaalulised. Soome tervishoiu- ja heaoluameti uuringust selgub, et seda on ka 58 protsenti Soome meestest ja 43 protsenti naistest. Ühe Hollandi kooli direktor ütles aga, et terve kooli peale teab ta ühte kergelt ülekaalulist last. Kui küsisin, kuidas nende lapsed nii heas vormis on, vastas koolijuht: „Tervis on meie südameasi.” Uhkusega tõdes ta, et esimeses kooliastmes toimuvad neil kehalised testid, kordustestimine on iga kahe aasta tagant.
Lisaks testimisele külastavad vabatahtlikud kehaliselt vähem hakkama saavate laste vanemaid, selgitavad terviseriskiga seotud murekohti ja juhendavad, kuidas nendega tegelda.
Millisest riigist peaksime me kehalises kasvatuses eeskuju ja õppust võtma?
Testid ainekavva
Teine väga oluline sportimist innustav komponent on spordialade tehnika omandamine. Milliseid täiskasvanuid te suusarajal rohkem näete, kas suuskadel matkajaid või hea tehnika ja suusavarustusega uisustiilis treenijaid? Isegi külaplatsil võrkpalli mängides tõdevad sõbrad omavahel: „Küll täna oli heal tasemel võitlus, pall püsis kaua õhus.” Mida parem on sporditehniline oskus, seda suurem on soov seda spordiala harrastada ja liikumisnauding.
Teismeeas ujumistreeningute vahel lugesin põnevusega ajakirja Kehakultuur. Iga ala kümme paremat ujumistulemust olid mul peas. Oma teise klassi ujumistulemusi mäletan senini.
Miks ei võiks me võtta ainekava muutmisel südameasjaks hoopis tervisetesti keskkonna väljatöötamist, juurutamist ja kasutuselevõttu? Testimise eesmärgiks oleks kehaliste võimete ja oskuste hindamine ja võrdlemine oma eagrupi Eesti keskmisega. Testid võiksid sisaldada näiteks ujumist, vastupidavusjooksu, kiirjooksu, palliviset, hoota kaugushüpet, painduvustesti, jõutesti, sõudeergomeetriga sõudmist (sobib ka suurema kehakaaluga lastele) või NATO teste jms.
Alad oleksid seotud n-ö indeksiga (nii nagu kergejõustiku kümnevõistluses), mis seoks need tervikuks ja indeks oleks ühtlasi tervisenäitaja mõõdik. See tervisenäitaja indeks oleks näiteks laste arenguvestluse läbiviimise oluliseks arutelukohaks.
Võrdlus keskmisega
Külastades pere- või spordiarsti, saab võrrelda verest võetavaid näite kehaliste võimetega. Usun, et nii tekiks terviklik tervist edendav kehalist arengut toetav ainekava, millel on kindel eesmärk: tervist edendav kool, kus õpib terve õpilane, kes teadvustab hetkeolukorda ja on teadlik oma arengupotentsiaalist.
Testikeskkonnas saame kujundada olukorra, kus õpilane ei konkureeriks enam mitte niivõrd klassikaaslase, vaid Eesti keskmisega. Aga seda, milline on Eesti keskmise terve lapse kehaline seisund, on kasulik teada kogu riigil, eelkõige aga noorukil endal, tema kehalise kasvatuse õpetajatel, treeneritel, arstidel ja teadlastel. Igaüks teaks, mida on vaja tulevikus muuta ja parandada.
Lõpetuseks veel üks näide elust, praegu Eesti haridussüsteemi fookuses olevast HEV-lapsest – kehalise kasvatusega seoses tähendab HEV aga üldjuhul ülekaalulisust. Esimestel kooliaastatel oli ühel suurema kehakaaluga poisil raske hingeldamata isegi teisele korrusele jõuda, rääkimata eakohasest spordiharrastusest. Neljandas klassis lapse elukorraldus muutus, mille tagajärjel pidi ta loobuma oma lemmikmaiusest – krõpsudest. Koju osteti trenažöör.
Juhtus ime: pool aastat hiljem oli poiss arvatud sõudeergomeetri võistlusel koolivõistkonda. Ta ei saavutanud veel esikohta, aga oma vahetuse võitmine ja koolikaaslaste kõrvulukustavad toetushüüded muutsid tema enesehinnangut: n-ö kehaliselt HEV-laps muutus tunnustatud sportlaseks. Hoiakute imeline muutumine oli kõigile märgatav!
Tippsport on tervisele kahjulik. Seetõttu ei näe midagi halba selles, et tippspordisaavutused langevad. Küll aga on tõesti oluline tervisesport. Ja selles osa on Eesti uue iseseisvuse ajal toimunud oluline tagasiminek kättesaadavuses. Kui minu lapsepõlves sai kooli spordiväljakul igal ajal tasuta käia, siis nüüdsel ajal on need kaunilt korda tehtud, kuid ligipääsetavad ainult raha eest. Sama käib trennide kohta. Õnneks on siiski olemas terviserajad ja -rajatised, ka tasuta. Kooli kehaline kasvatus peaks minu arvates keskenduma terviseõpetusele, ehk kus ja kuidas (milliste harjutustega) oma tervist hoida ja edendada. Võistlused kahtlemata motiveerivad osasid noori-lapsi, kuid reeglina just neid niigi edukamaid-sportlikumaid, kellel aga polgi probleemi. Nii et minu meelest on see (kehaline kasvatus) valdkond, mis peaks aitama eelkõige nõrgemaid.
Väga hea arvamuslugu,Kristjan.On ju üldteada, et inimene on nii laisk ,kui laisk tal lastakse olla.Ega siis õpilane siis teistmoodi ole.Mis puudutab liikumisõpetuse ainekavasse- kehalised, ärge laske latti alla, see ei ole kindlasti pääsetee laste spordi juurde toomiseks.Pigem tuleks võidelda kehalise tundide mahu suurendamise eest ning väärarusaamade vastu, et uute koolide juurde ei olegi vaja luua võimlaid(sest kuskil küla peal on alternatiiv olemas).