Meil on koole, kus ei osata Wordigi kasutada …

Digipädevuste teema arutelus osalesid Ants Sild BCS Koolitusest, Ave Lauringson majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist, Birgy Lorenz Tallinna Pelgulinna gümnaasiumist, Eve Mägi Praxisest, Joosep Kään õpilasesinduste liidust, Kristel Rillo haridus- ja teadusministeeriumist, Mare Räis Järveküla koolist, Mart Laanpere Tallinna ülikoolist. Fotod: Raivo Juurak

Eesti koolid vajavad informaatika ainekava ja tasemetöid.

HITSA ja Praxis esitlesid 16. mail Tallinnas värskelt valminud digioskuste uuringut. Uuring tehti veebiküsitluse vormis ning selles osales 1549 õpetajat ja 11 224 õpilast üle Eesti.

Kinnitust sai juba teada tõsiasi, et meie koolide digitase on väga erinev. On suurepäraseid koole, kus lapsed juba esimeses klassis programmeerivad – kui mitte muul moel, siis Lego roboteid juhtides. Paraku on ka koole, kus osa õpilasi ei oska e-kirjadele fotosid ja tekstimanuseid lisada ja jäävad hätta isegi Wordi kasutamisega. Õpetajaid on samuti väga erinevaid. Osa on heal rahvusvahelisel tasemel. Teine osa ei tea veel, mis on digipädevus. Lisaks paras hulk pedagooge, kes on põhimõtteliselt igasuguse digivahendi koolis kasutamise vastu.

Uuringut tutvustati avalikkusele Tallinnas IT-kolledži saalis. Põhitulemuste esiletoomisele järgnenud vestlusringis pakuti lahendusi selle väga kontrastse digilõhe ületamiseks. Pakutavad lahendused olid üsna samal määral kontrastsed, kohati üksteist välistavadki, kuid see käib sisuka diskussiooni juurde.

Tsentraliseerimine vs.  autonoomia

Üks vastandlike seisukohtade paar oli digiõppe tsentraliseerimine vs. koolide suurem autonoomia.

Ants Sild BCS Koolitusest väitis, et minister peab midagi ette võtma, sest äärmiselt ebaühtlane pilt digihariduses on kujunenud välja puuduliku koostöö tõttu: ministeerium, Innove, HITSA, koolid, uuringu tegijad jt ajavad kõik oma rida ega saa omavahel kokku. Kui minister kõigi asjaosaliste kokkuviimiseks midagi ette ei võta, toimetatakse edaspidigi tuntud muinasjutu järgi, kus üks pime katsub elevandi jalga ja peab elevanti sambaks, teine pime hoiab elevandi saba ja peab elevanti luuaks jne.

Mart Laanpere Tallinna ülikoolist väitis vastu, et kool ei ole militaarne organisatsioon, mille töökorda saab kõrgemalt antud käskudega kiiresti muuta, ja unistus sellest, et digioskuste tase muutub kõigis koolides täiesti ühesuguseks, jääbki unistuseks. Ainus, mida saab olukorra parandamiseks teha, on julgustada koole digiõpet tõhusamaks muutma sellisel moel, nagu neil on parajasti võimalik. Kõigile koolidele ühesugust lahendust peale surudes head tulemust loota ei ole.

Kristel Rillo HTM-ist märkis ka, et kooli ja õpetaja autonoomiasse ei peaks sekkuma, kuid teada on ka see, et autonoomia puhul jõuavad tugevate direktoritega koolid teistest kaugemale. Kui nad teisi koole järele aitavad, siis pole see probleem.

Ants Sild nentis, et tema pole autonoomia vastu ega karda ka selle kadumist, kuid on asju, mis autonoomia alla ei käi. Näiteks ei ole õpetaja otsustada, kas Eestis peaks olema parem- või vasakpoolne liiklus. Niisamuti ei peaks õpetaja otsustama, kas ta õpilastele digiseadmete kasutamist õpetab või mitte. Ta peab õpetama, sest Eesti ühiskond vajab digioskustega töötajaid. Praegu aga annavad nii ettevõtted kui ka kutse- ja kõrgkoolid üldhariduskoolist tulnutele tihti arvuti kasutamise järeltunde.

Eraldi õppeaine või lõimimine

Teiseks vaieldi selle üle, kas edu tooks kohustuslik informaatika õppeaine või digiõppe lõimimine paljudesse õppeainetesse.

Ants Sild pooldas eraldi informaatika õppeainet, isegi sessioonõpet. Ta selgitas, et täiskasvanud omandavad digioskuste baaskursuse kolme päevaga, ja küsis, miks ei võiks õpilasedki läbida baaskursuse samuti kiiresti ja intensiivselt, mitte igas klassis ainult natuke juurde õppides. Ta selgitas, et lugema ju ei õpita nii, et esimeses klassis õpetab üks õpetaja tähti a, b ja c, teises klassis teine õpetaja e, f, g-d ning siis tulevad veel kolmas ja neljas õpetaja oma tähtedega. Niimoodi laps lugema ei õpi, rääkimata semiootikasse süvenemisest. „Miks on digioskuste omandamine koolis just sel põhimõttel üles ehitatud?” küsis Sild.

Mart Laanpere ei pidanud sessioon­õpet heaks lahenduseks ja oli kindel, et digioskuste omandamine õppetöö käigus annab paremaid tulemusi. Kõiki koole pole võimalik varustada üleöö professionaalsete informaatikaõpetajatega. Siin ei aita isegi topeltpalga pakkumine, väitis ta. Näiteks Tallinna ülikoolist on informaatikaõpetajaid tulnud paar tükki aastas ja neistki on paljud siirdunud mujale. Matemaatikaõpetajaid on Eestis tuhande ringis, aga selle arvu taga on sajandipikkune areng, tõi Laanpere näiteks.

Ta võrdles Eestit Leeduga, kus informaatikaõpetus on eraldi õppeainena kohustuslik. Kui küsid leedukatelt midagi digipädevuste kohta, vastavad nad, et sellega tegeleb informaatikaõpetaja, küsige tema käest. Eestis õpetab osas koolides digiteemasid informaatikaõpetaja, teistes on digioskuste õpetamine mitme aineõpetaja vahel ära jagatud. Tänu sellele teisele variandile paistavad Eesti aineõpetajad rahvusvahelistes uuringutes silma oma digioskuste kõrge tasemega ning Eesti kooli digikultuur on suhteliselt laiapõhjaline.

Birgy Lorenz Pelgulinna gümnaasiumist märkis, et klassiõpetajad võivad olla väga head informaatikaõpetajad. Kõigil TLÜ-st tulnud klassiõpetajatel on informaatikapädevus ja nad õpetavad hea meelega oma õpilasi digivahendeid kasutama. Parimad neist saavadki informaatikaõpetajateks.

Mart Laanpere: Nagu matemaatika riigieksam innustab kõiki koole matemaatikaga tegelema, nii innustab digipädevuste test informaatikat õppima.

Ainekava vs. tasemetöö

Vaidlemist oli ka selle üle, kas suurt muutust tuleks alustada informaatika täpse ainekava koostamisest või pigem digioskuste tasemetöö koostamisest.

Paljud märkisid, et ainekava tooks teatavat selgust. Mare Räis Järveküla koolist ütles, et digioskuste all räägitakse kord arvutioskustest, siis infoväljas toimimisest, siis programmeerimisest jne. Eve Mägi Praxisest lisas, et möödapääsmatu on määratleda see miinimum, mida lapsed mingis vanuses oskama peavad. Birgy Lorenz lisas, et informaatikaõpetajate seltsi arvates oleks abi näidisainekavadest.

Kristel Rillo haridusministeeriumist tuletas diskuteerijatele meelde, et digipöörde programmis on digipädevused kirjas. 2014. aasta riiklikku õppekavasse on samuti digipädevused sisse kirjutatud. Selle töö tegi ära HITSA koostöös ülikoolide ja õpetajate ning valdkonna ekspertidega ja Innove kutsub huvilisi üles seda materjali täiendama.

Mart Laanpere lisas, et asjad on liikunud digilõhe vähendamise suunas. Arengu järgmine etapp algab aga siis, kui minister annab välja käskkirja, millega moodustatakse uue õppekava koostamise töörühm. Nimelt paneb uus õppekava paika üldise raamistiku ja põhimõtted, pärast mida saab panna lauale ka digipädevused ja küsida, mida on võimalik selles raamistikus digipädevuste heaks teha.

Kuid Mart Laanpere rõhutas, et koolidele liiga täpseid ainekavu ette anda oleks vale, pigem tuleb kõigepealt kasutusele võtta digipädevuste testid. Nagu matemaatika riigieksam innustab kõiki koole matemaatikaga tegelema, nii innustab ka digipädevuste test informaatikat õppima, selgitas ta. Kas lastele õpetatakse digiteemasid eraldi informaatika tunnis või igas ainetunnis, jääb tasemetöö puhul iga kooli enda otsustada.

Laanpere lisas, et digipädevuste tasemetöö suunas praegu liigutaksegi. Piloottöö on 50 koolis läbi viidud ja järgmise aasta kevadest teevad digipädevuste tasemetööd juba kõik 9. ja 12. klassi õpilased.

Birgy Lorenz: „Meil tegid nii 9. kui ka 12. klassi õpilased selle katsetöö poole tunniga ära. See oli liiga lihtne. Ava PowerPointi programm ja lae sinna pilt üles – see on teise klassi tase.”

Mart Laanpere: „Lähtusime Euroopa kodanike digipädevuste mudelist DIGCOMP, aga tunnistan, et töö sai liiga lihtne. Tuleb lisada keerulisem osa, mis võimaldab tublimatel rohkem punkte saada.”

Birgy Lorenz: „See tasemetöö vastas 6. klassi oskustele.”

Mart Laanpere: „Järgmisel aastal võivad 6. klassid seda vabatahtlikuna teha.”

Ants Sild toonitas, et tasemetöö ei tohiks siiski jääda 6. klassi tasemele, vaid peab kontrollima ka keerukate tabelite lugemise ja koostamise oskust jms.

Ka Ave Lauringson MKM-ist märkis, et test ei tohi olla liiga kerge, sest juba kuueaastased oskavad valida endale ise internetist multifilme, otsida, salvestada, jagad infot jpm. Joosep Kään õpilas­esinduste liidust lisas, et tasemetöö puhul tuleb arvesse võtta, et õpilased õpivad väga palju oma klassikaaslastelt.

Joosep Kään: Digivahendid ei ole lisakoormus, sest nad asendavad vanu õppemeetodeid.

Koormus kasvab vs. kahaneb

Natuke diskuteeriti ka selle üle, kas digivahendite kasutamine muudab õpilaste ja õpetajate koolipäeva pikemaks või lühemaks.

Astrid Sildnik õpetajate liidust märkis, et õpetajate koormus on nagunii kasvanud, sest nad peavad arenguvestlusi, kaasavad erivajadustega lapsi jne. Nüüd siis veel digiõpetuse teema, mis venitab õpetaja tööpäev veel pikemaks. Seoses digiõpetusega tuleb ka õpetaja tööaeg ja palgatingimused uuesti üle vaadata.

Joosep Kään aga väitis, et digivahendite kasutamine pigem lühendab koolipäeva, digivahendid ei ole lisakoormus, sest nad asendavad vanu õppemeetodeid. Näiteks otsides infot internetist ei pea enam raamatukogusse minema. Kui digiteemasid õpetatakse eri õppe­ainete tundides, siis ei tule ka informaatikatundi teistele tundidele lisaks ja koolipäev ei pikene. Õpetaja koolipäeva lühendab e-kool, sest ta ei pea andmeid mitu korda üles kirjutama.

Joosep Kään nentis, et nii õpilased kui ka õpetajad on hakanud digivahendite eelistest aru saama ja neid rohkem kasutama. Kolm aastat tagasi oli tema koolis ainult üks õpetaja, kes kasutas õpetamisel digivahendeid, nüüd on neid juba kuus-seitse.

Mare Räis osutas, et õpetaja koormust aitab kontrolli all hoida vastutuse selge jagamine. Tuleb selgelt määratleda, missugune õpetaja missuguse digiteema õpetamise eest vastutab.

Mare Räis: Kuni õpetajal ei ole niisama head nutitelefoni kui õpilastel, ei tule mingit digipööret.

Seadmeid pole vs. seadmeid on

Oldi üksmeelsed, et mõnes koolis on internetiühendus väga aeglane ja Wifi ei kata kogu koolimajagi. Siin peab riik või kohalik omavalitsus midagi ette võtma. Kas aga kõigile nutiseadmeid jätkub, selle kohta oli erinevaid arvamusi.

Mare Räis märkis, et õpetajal on muidugi telefon, kuid tihtipeale palju tagasihoidlikum kui õpilastel, mistõttu tal on enamik uue põlvkonna nutitelefoni võimalusi läbi mängimata ja katsetamata. „Kuni õpetajal ei ole niisama head nutitelefoni kui õpilastel, ei tule mingit digipööret,” ütles Mare Räis.

Kristel Rillo täpsustas, et õpetajad saavad digiplaane kirjutada ja neile toetust taotleda. Eelmisel aastal kutsus ministeerium koos HITSA-ga ellu toetusmeetmed põhikoolidele kogumaksumusega neli miljonit eurot. Sellega toetatakse õpetajatele õppetöö läbiviimiseks vajalike seadmete ostmist.

Mis õpilastesse puutub, siis uuring näitab, et 97 protsendil õpilastest on nutitelefon ja seda saab tundides õppevahendina kasutada. Programmeerimise jms õppimiseks on aga paljud koolid taotlenud või ostnud ühiskasutuseks mõeldud tahvel- või sülearvutite komplekte, mis rändavad klassist klassi. Rillo lubas, et ka kõik üldhariduskoolide võrguühendused nüüdisajastatakse, kuid see võtab aega.

Birgy Lorenz märkis, et digivahendite omamisest tähtsam on küsimus, mida nendega tehakse. Kas nende kasutamine õppes eeldab kõrgema taseme oskusi? Kas taset hinnatakse? Kas hindamise tulemused on nähtavad? Ta lisas, et projektis „Nutitund igasse kooli” osaleb koole, kus tehakse ainetundides nutivahenditega väga keerulisi asju, kuid on ka koole, kus ollakse BeePoti tasemel. Omaette küsimus on, mis tase on 200 koolil, kes nutitunni projektis ei osale.

Digioskused 2017

• Ligi viiendikus koolidest hakatakse digioskusi õpetama eraldi õppeainena juba esimeses kooliastmes.
• Kõige rohkem õpetatakse õpilastele infootsinguga seotud digioskusi, sisuloomet (nt veebilehe loomine) märksa vähem.
• Kaks kolmandikku küsitluses osalenud õpetajatest kasutab digiseadmeid õppetöös iga päev või vähemalt kord nädalas.
• Kolmandik õpetajatest peab üheks suuremaks takistuseks digioskuste õpetamisel omaenda ebapiisavaid oskusi.
• Üle poole õpetajatest on kaasanud digiteemade õpetamisse õpilasi.
• Kolmveerand õpetajatest arvab, et digivahendite kasutamine peaks olema kõigi koolitundide loomulik osa.
• 14% õpetajatest väidab, et nad ei kasuta tahvelarvuteid või nutitelefone õppetöös üldse.
• Suurtes koolides on õpilased digipädevamad kui väikestes.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas mahajäänud koolide digitaset tõsta?

Rein Prank

Rein Prank, Tartu ülikooli dotsent:

Tuleb välja töötada ainekava ja panna paika, millistes klasside ja mida õpetada. Selle põhjal saaks hakata sihipäraselt õpetajaid ette valmistama. Seni meil ametlikku ainekava pole ja igas koolis on informaatikat õpetatud klassis, kus õpetaja on tahtnud seda teha. Üksikutes koolides on asjad digioskustega väga hästi. Küllap tänu sellele, et on kindlalt paika pandud, mis klassis midagi õpetatakse. Üleriigiline ainekava aga ühtlustaks olukorda ja ministeerium on see, kes peab ainekava paika panema. Koolide autonoomia tähendab ju praegu muuhulgas seda, et kui koolijuhil on raske informaatikaõpetajat leida, siis ta võib selle aine ka õpetamata jätta.

Kuna informaatikaõpetajal on raske ühes koolis täiskoomust saada, tuleks õpetada digiteemade õpetamist teiste õppeainete õpetajatele lisaerialana. Tartu ülikoolis õpetatakse informaatikat tulevastele matemaatikaõpetajatele. Kuid digiteemasid võiks õpetada ka juba töötavatele õpetajatele, sest vajadus digiõpetuse järele on suur. Juba töötavate aineõpetajate digikursus ei peaks aga olema väga mahukas.

Kindlasti on kasu informaatika tasemetöödest, kuid esimene töö tuleks läbi viia juba 5.–6. klassis.

Liina Tamm

Liina Tamm, Konguta kooli direktor,

Koolide koostöö aitab taseme erinevusi vähendada. Meie kooli õpetajad käivad kahes teises koolis oma digiteadmisi jagamas. Meid kutsutakse sinna ja meie kutsume teisi õpetajaid enda juurde ning see mõjub meile kõigile virgutavalt. Meie haridustehnoloog töötab ühtlasi Elva gümnaasiumis. Lisaks käivad meie kooli õpilased õpetamas Elvas digiteemasid seenioritele, kes tulevad kohale Valgast. Kõige vanem õpilane on seal 92-aastane, teda õpetab üheksa-aastane tüdruk. See kooslus töötab suurepäraselt, sest õpilastele meeldib oma oskusi jagada. Niisamuti soovib enamik õpetajaid oma oskusi teistega jagada.

Hea mõju on koolide digitaseme avalikustamisel. Keegi ei taha olla viimane ja kõik hakkavad pingutama. HITSA on grupeerinud koolid digioskuste põhjal kuld-, hõbe- ja pronkstaseme koolideks. Seda on tehtud viit näitajat arvesse võttes. Aidates ühel koolil Digipeegli raportit teha, märkasin ma, et kool pingutas tublisti, et pronkstaset kätte saada. Iga tase võib olla mõnele koolile ihaldusväärne.

Vahel peab sundima ka õpetajaid. Kiitmine ja meelitamine mõjuvad väga hästi, kuid alati sellest ei piisa. Näiteks rääkisid ühe kooli õpetajad mulle, et haridus peab olema konservatiivne ja sellepärast kasutavad nad e-kooli asemel edasi tavalist paberist klassipäevikut. Teises koolis väitsid õpetajad, et meie ühiskond on liiga digistunud ja see on lastele kahjulik. Selliste hädavalede puhul peab siiski natuke sundi kasutama. Näiteks võiks käskida õpetajaid õppida selgeks digiasju, mille kasutamine muudab nende koolipäeva kergemaks.

Tänapäevased seadmed tuleb koolidele tagada. Ühes vallas arvati, et koolile tuleb anda mahakantud arvuti ja printer. Ei! Lastel peab olema kõige eesrindlikum tehnoloogia.

Urmas Heinaste

Urmas Heinaste, digimentor:

Riik või kohalikud omavalitsused peaksid tagama kõikidele koolidele kiire internetiühenduse, vastasel juhul jätkub hariduslik kihistumine. Kiire võrguühendus on kõige olulisem.

Kui kõigil õpilastel ei ole oma nutitelefoni või tahvelarvutit, siis saab õpetaja jagada klassi näiteks viieks rühmaks ning viiest nutiseadmest klassi kohta piisab. Teine variant on, et laps, kellel on kaks telefoni, annab tunnitöö tegemiseks oma teise telefoni pinginaabrile. Ühe küsitluse põhjal on olnud lapsevanemad nõus isegi sellega, et kõik viienda klassi õpilased võivad laenata oma nutitelefonid kolmanda klassi õpilastele, kui klassis on digioskuste tund. Analoogilisi lahendusi on palju. Kui aga Wifi töötab ainult koolimaja teisel korrusel ja sealgi vaid õpetajate toa ümbruses, siis on ju selge, et lapsevanemad ei suuda koolile kallist lairibaühendust osta ja appi peab tulema kohalik omavalitsus või riik. Mõnes koolis on olnud direktor see, kes on kiire internetiühenduse omavalitsuselt välja sõdinud. Mõnes erakoolis on lapsevanemate rahaga kogu koolimajas kättesaadav Wifi-ühendus sisse pandud. Aga need on enamasti erandid ja riik peaks siin sekkuma. Omal ajal oli meie koolide internetivõrk Läti omast oma kümme aastat ees, nüüd on vahe kiiresti vähenenud.

Kes õpetab oma ainetunnis ka informaatikat, selle palk peaks selle võrra kõrgem olema. Mul on käinud koolitustel inimesi, kes on sundkorras digiasju õppima suunatud. Neil pole olnud motivatsiooni pingutada. Järgmine kord tulles pole nad eelmisel koolitusel õpitut enam mäletanud, sest see asi ei huvita neid ja nad pole oma kursusel omandatud digioskusi koolis üldse kasutanud. Igal aastal käiakse koolitusel, kuid midagi juurde ei õpita.

Üks põhjus on see, et mitme uuringu põhjal on selgunud, et digivahendite õppes kasutamine õpilaste aineteadmisi ja praktilisi oskusi kuigi oluliselt ei paranda. Seega saab õpetaja ka ilma digita häid tulemusi saavutada ja seda vähem on tal motivatsiooni digiga tegelda. Sundida teda digit kasutama mõjub võõrastavalt, isegi isikuvabaduse piiramisena. Toetame parem neid õpetajaid, kes tunnevad digi õppetöös kasutamise vastu siirast huvi.