„Olen õnnelik laps ja elan õnnelikul maal” – sõnaloominguvõistlusest „Minu Eestile”
Elva gümnaasiumi 10. klassi ühislooming.
5. mail autasustatakse parimaid Eesti emakeeleõpetajate seltsi korraldatud sõnaloominguvõistluse „Minu Eestile” autoreid. Päev algab külaskäiguga riigikokku. Edasi suundutakse Solarise Apollo raamatupoodi, kus kuulatakse huvitavamaid töid ja antakse kätte auhinnad: Ilmar Tomuski ja Kristiina Ehini raamatud koos autorite pühenduse ja autogrammiga.
Sõnaloominguvõistluse „Minu Eestile” tööd on kingituseks Eesti 100. sünnipäevaks. Võistlusele saadeti kokku 367 kirjatükki ja töid laekus pea igast Eesti nurgast. Õpilased kirjutasid Eesti kohta väga erinevaid tekste. Lisaks esseele oli võistlusel esindatud miniatuur, argimütoloogia, muistend, müüt, mälestused, reisikiri, ulmejutt, kriminaaljutt, kiri, haiku, limerik, teemantluuletus, akrostihhon, anafoor, epifoor, piltluule jne.
Töid lugesid ja hindasid riigikogu liige Liina Kersna, tunnustatud raamatukoguhoidja, lastekirjanik ja kirjandusteadlane Krista Kumberg, Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu ja aseesimees Monika Undo.
Sada tööd avaldatakse Eesti sünnipäevaks ilmuvas e-kogumikus. Tänuüritusele kutsuti aga 28 autorit koos juhendajaga.
Kaja Sarapuu: „Kõige rohkem üllatas võistlusele saadetud tööde rohkus. Võistlusi korraldatakse palju, kuid õpetajad leidsid meie üleskutse ja saatsid hulganisti oma tublide õpilaste töid. Paistis, et enamik töödest oli „Minu Eestile” jaoks kirjutatud. Tööde sisu järgi oli võimalik õpetaja inspireerimisoskust hinnata: õpilaste tööd olid oma kooli nägu. Enim meeldisid tööd, mille tagant ei paistnud õpetaja teemaselgitusi ehk siis ilmnes autori omanäolisus.
Küllap oli žanririkkuski õpetajate teene. Hea leid oli epistolaarse žanri kasutamine.
Rõõmustas, et palju saadeti luulevormis töid. Head luuletust on raske kirjutada, sest vormi kokku surutud sõnum peab jõudma lugejani. Eesti, sünnimaa, isamaa – eks see ole üsna läbikirjutatud teema ja õpilasel on raske originaalne olla. Küllap mõjutab noort kirjutajat ka paatoslik stiil, mis koolilugemike tekstivaliku kaudu kõige õigemaks suunatakse. Võlus just siirus ja lihtsus. Riimi kammitsasse kippusid jääma kõige nooremad, vabavärsi valinud olid hoopis rikkalikuma sõnakasutuse ja osavamate kujunditega.
Huvitavamad olid kirjutised, millest kumas läbi autori silmaring. Enim oli kasutatud pärimuslikku või ajalootausta, aga toredad lood oli ka vanavanematelt saadud infokillud ja nende sidumine tänapäevase suhtumise või kooliga. 2. ja 3. kooliastme tööde lugemisel eristusid just need tööd, küllap on autorid hea lugemusega. Minu lemmikud olid gümnaasiumiõpilaste tööd. Neis oli hoogu ja isiklikku suhet teemasse. Tööd olid eripalgelised ja andsid märku, et autoril oli kirjutada mõnus.”
Monika Undo: „Lugemine oli väga emotsionaalne. Mõni töö raputas läbi, mõni tõi naeru suule, mõni pisara silma. Rõõmustas, et tööde seas oli pärleid, mis võiks kuuluda iga eestlase lugemislauale.
Töödes avaldati armastust Eestimaa vastu. Nagu tõdes Karl-Christoph Rebane Läänemaa ühisgümnaasiumi 12. klassist:
Annaksin ma endast kõik
ja võtaksin Su kaissu –
kallis Eesti, usun Sind
ja usaldan Su vaistu.
Eestimaa on õpilaste meelest ilus, sõltumata aastaajast. Eestimaa kauniduses ei ole kahtlust, kui lugeda Hugo Treffneri gümnaasiumi 12. klassi õpilase Hanna Marrandi luuleridu:
Hilised ööd
siin külmal maal, kus
jäälillede varbad võivad
kikivarvul olles puudutada
sinilillede sõrmi.
Mulle meeldis, et Eestimaad kujutati erilisena, hoolimata sellest, et meil ei ole kõrgeid mägesid ega tuhandeid järvesilmi. Meeli Maria Viikmaa Märjamaa gümnaasiumi 6. klassist kujutas Eestit rändurina. „Olen reisinud Saksamaa Baieri Alpideni. Nii kõrged mäed hirmutasid mind väheke, sest olen harjunud madalate tasandikega. Üks Suur Munamägi mul on, sellest piisab küll. Sakslased pakkusid mulle süüa kummalisi valgeid vorste. Need olid mulle harjumatud, sest olen ikka tulihingeline verivorstide austaja.”
Mitmed õpilased püüdsid tabada eestlaste olemust. Nagu märkis tabavalt Abja gümnaasiumi 11. klassi õpilane Merike Voss: „Meie jaoks, kui asi on hästi, on kõik „normaalne”, me oskame kartuleid valmistada vähemalt kuuekümnel erineval viisil ning pea pooled söögid sisaldavad meil hapukoort. Me võime une pealt lõpetada lause „Kui Arno isaga koolimajja jõudis …” ning „Viimse reliikvia” tsiteerimisega samuti hätta ei jää. Sinu inimestes on midagi seletamatut, midagi, mis teeb neist Sinu ja ka minu inimesed. Tõsi, nad on vahel vastikud ja mitte eriti sõbralikud, kuid nad on siiski sõbralikud, kuid nad on siiski Sinu, MINU inimesed, ja nendeta ei saa, mu armas Eesti.”
Mis on Eesti ilma Arvo Pärdi, Kelly Sildaru, hapukapsa ja kamata? Või hoopis vanaema pannkookide või pirukateta? Selliste mõtete üle mõlgutati. Nagu arutles Irina-Katrin Koudelka Kehra gümnaasiumi 10. klassist: „Lapsepõlves oli mu suureks unistuseks avastada saladus, kuidas õnnestub vanaemal nii häid kapsa- ja porgandipirukaid küpsetada. Minu meelest on need pirukad maailma parim hõrgutis! Üksnes neist mõtlemine toob sülje suhu ja paneb neelatama. Aga lõhn – mis ei kao iialgi sõõrmeist! Olen neid püüdnud järele teha, aga nii hõrgutavad nagu vanaemal need välja ei ole tulnud. Olen teinud neid erinevat sorti jahust, sisse pannud pärmi, igasuguseid maitseaineid, aga õnnestunud pole need sellegipoolest.”
Mööda ei mindud ka probleemidest. Stella Tänavots Rocca al Mare kooli Vodja individuaalõppekeskuse 2. klassist:
Aga praegu isa kaugel,
minul pisar õhtul laugel.
Tööle sõidab laevaga,
raha teenib vaevaga.
Nii ei peaks ju olema!
Samas pöörati tähelepanu meie juurtele ja ka Eestisse tagasi tulekule. Näiteks tegi seda Kairit Liiv Haapsalu põhikooli 9. klassist:
Mu juured,
elupuu liinidele hingavad
Juured,
selgroona mind toetavad ja üleval hoiavad
Ja kui põhjatuulte hüüd,
nüüd ajaga vaiksemaks kulunud,
mu koju kutsub,
ma hetkeks pilgu üle
teraseni kasvanud tiibade heidan
ja pärast kõiki aastaid koju tagasi lendan
Tiivad avali laotan
ning kodumaale tuulevarju annan
Võib öelda, et kõigest hoolimata on õpilaste meelest Eesti üks õnnelik maa. Nagu kirjutas Kirke Konnapere Tamsalu gümnaasiumi 3. klassist:
Olen õnnelik laps
ja elan õnnelikul maal.”
Krista Kumberg: „Kiiduväärt on laste püüdlused lahti mõtestada seda, mida kodumaa ja selle vabadus neile tähendab.
Sümpaatsed olid teemalahendused, kus Eestile kingiti mitte kiidulaul, vaid näiteks helge mälestus oma lapsepõlvest (Karina Adissova). Kus meenutati olnud aegu – kuidas vanasti koolis käidi oma perekonna näitel (Joonatan Ringmäe). Kus kirjeldati esivanemate talu, üht kaunist päeva koos perega telkimas (Stella Lise Maanurm). Valdava esseeliku vormi (ja sisu) asemel kasutatud kiri Eestile oli sümpaatne vormivõte. Vormi ja žanrieksperimendid pakkusid vaheldust. Otsiti minu ja sinu Eestit, millest kokku saab meie Eesti. Kindlasti otsiti rohkem, aga leiti vähem head töötavat kujundit, eriti luules. Kairit Liiv ja Karl-Christoph Rebane olid selles osas silmapaistvad.”
Liina Kersna: „Hea meel oli tekste lugedes aduda, et noored on lugenud ilukirjandust. Mõnusat äratundmisrõõmu pakkus noorte romantiliselt mõtlik ja samas ka eakohaselt tormiline meel. Oli lugemist, mis tegi silma märjaks, ajas realistlikust valust kananaha ihule, pani naerma ja mõtlema.
Hea on teada, et noored mõtlevad Eesti riigile vastutustundega – lisaks isamaa-armastusele kirjeldasid ühiskonnakriitilised noored meie ühiskonna valupunkte – alustades riigikogu liikmete kuluhüvitistest ja alkoholismist kuni sotsiaal- ja haridussüsteemini välja. Mulle väga meeldisid noorte mitmed ettepanekud, näiteks see, et riik peaks toetama eelkõige neid, kes päriselt abi vajavad (nt puuetega inimesi ja nende lähedasi), koolipäev võiks alata hiljem, sest esimestes tundides on laste aktiivsus selgelt väiksem, ning selleks, et koolikott oleks kergem, võiksid lastele olla kapid, kuhu jätta raamatud ja vihikud jne.
Selgelt joonistus välja uue põlvkonna avatud ja salliv hoiak. Mitmes loos toodi kriitiliselt välja eestlaste kadedus, ahnus, kiuslikkus ja rassistlik mõttelaad. Eestile sooviti rohkem sõbralikkust ja sallivust. Seda oli hea lugeda. Samas kirjutas üks 3. klassi tüdruk, et „tänapäeva koolitüdruk valib sõpru välimuse, käekirja ja muu järgi”. See on valus teadmine, mida on kinnitatud ka uurimustes – selleks, et vältida koolis vägivalda, peab olema ilus ja teistega sarnane.
Omaette kategooria võiks teha sisemistest heitlustest Eestisse jäämise või siit lahkumise teemal. Äraminemise iha ja valu kumas läbi mitmest mõtisklusest. Mõnes eriliselt dramaatiliselt.
Igal juhul oli väga huvitav lugemine, mis andis realistliku pildi noorte mõttemaailmast ning kodus räägitust/väärtustatust.
Koolilapse elust enne ja nüüd
Lapsena käis minu vanaema esimesed neli klassi väikeses Kolu küla koolis. Koolis oli lapsi nii vähe, et esimene ja teine klass olid koos ning klassis oli ikkagi ainult kolm last. Kord oli koolis päris karm. Kui keegi julges tundi segada, sai ta õpetaja käest joonlauaga vastu näppe.
Neljandasse klassi pidi ta minema kümne kilomeetri kaugusele Käru kooli. Alguses käis ta jalgsi ja jäi nädalaks internaati. Tüdrukute tuba oli koolimaja kolmandal korrusel, direktor elas teisel korrusel. Et väljakäik oli koolimaja keldris, läksid tüdrukud öisel ajal sinna alati koos, sest nad kartsid. Kui nad tuppa tagasi minnes jooksid või liiga kõvasti kilkasid, püüdis pahane direktor nad koridoris kinni ja pani öösärkide väel oma korteri ukse taha seisma. Hiljem hakkas Kolu ja Käru vahel buss sõitma ning lapsed ei pidanud enam jalgsi koolis käima. Vahel olid talvel teeolud halvad ja buss jäi lumme kinni, sest sel ajal ei olnud lumekoristusmasinaid. Lapsed olid siis rõõmsad, et nad võisid koju jääda.
Mõeldes sellele, kuidas vanaema koolis käis, mõistan, kui mugav elu on meil praegu. Bussid käivad kogu aeg ja kui vaja, saavad vanemad mind viia ka autoga kas kooli või trenni. Mina elan iga päev kodus ega pea olema terve pika nädala vanematest eemal.
Minu teise vanaema kooliaeg oli veel raskem, sest ta elas koos vanavanematega, kuna ema oli saadetud Siberisse. Tema ema tuli sealt tagasi alles siis, kui vanaema oli viieteistaastane. Kool asus seitsme kilomeetri kaugusel ja soojal ajal mindi kooli jalgsi. Lapsed pidid kooli kaasa võtma toiduaineid, millest neile süüa tehti. Igal lapsel oli koolis kapp, kus ta hoidis oma kodust kaasa võetud leiba.
Juba neljanda klassi õpilasena pidi vanaema aitama kodus lehma lüpsta ja peenraid rohida. Igal aastal septembris käidi klassiga kolhoosis tööl. Võeti kartuleid, tassiti põhupakke ja tehti muidki töid. Väga suur sündmus oli vanaema jaoks see, kui tema vanaisa õpetas teda neljandas klassis vanaema jalgrattaga sõitma. Endal tal ratast ei olnud.
Tänases Eestis ei pea me toitu kooli kaasa võtma. Tänapäeval on meil palju erinevaid roogasid, vanasti oli toit lihtne. Meie ei pea tegema nii raskeid töid, kui nemad tegid. Minul on ka koduseid kohustusi, aga need on palju lihtsamad. Mina sain oma esimese jalgratta kolmeaastaselt ja õppisin siis ka sellega sõitma.
Praeguses Eestis on palju kergem elada, kui meie vanavanematel oli. Me saame rohkem pere ja sõpradega vaba aega veeta. Soovin, et Eesti jääks igavesti iseseisvaks riigiks.
Joonatan Ringmäe, 4. klass, Rapla ühisgümnaasium