Poiste jaoks jääb hariduse võrk hõredaks
Aruteluringis Paide gümnaasiumi õpetaja Jüri Kaugerand, Laupa põhikooli direktor Kaarel Aluoja, Paide kunstikooli õpetaja Margus Tiitsmaa, Paide gümnaasiumi õpetaja Jaanus Moppel ja arutelu juht Maiko Kasküla.
Arutelu juht Heidi Antons, Paide täiskasvanute keskkooli 11. klassi õppurid Mario Piirmets, Toivo Peegel ja Tanel Määr. Fotod: erakogu
Miks just poisid kipuvad haridusvõrgust välja langema ja kooli pooleli jätma?
Paides toimus 18.04 täiskasvanute keskkooli eestvedamisel teist aastat järjest maakondlik arvamuspäev, mis tänavu kandis pealkirja „Mees hariduse võrgus”. Fookus oli suunatud probleemile, miks eeskätt noormehed, kes on tavapärasest ehk pisut rahutumad või kel õppimine kõige kergemini ei lähe, haridusvõrgust välja pudenema ja kooli pooleli jätma kipuvad. Paide täiskasvanute keskkooli tuleb aasta-aastalt üha rohkem koolikohustuse eas õpilasi, eeskätt noormehi, kes võiksid ja peaksid saama põhihariduse tavakoolis statsionaarses õppes. Näiteks käesoleval õppeaastal on meil 38 põhikooliõpilasest 15 koolikohuslased, neist 12 noormehed.
Paide täiskasvanute keskkooli direktor Anneli Suits väljendas muret, et tavakoolist välja langenud noormehed ei jätka sageli oma haridusteed ka täiskasvanute koolides. Ta tõi välja, et Paide täiskasvanute keskkoolis on meessoost õppurid vähemuses, moodustades 35,3% õpilaste arvust.
Päev jätkus kahe aruteluringiga ja lõppes psühholoog Toivo Niibergi loenguga. Esimese aruteluringi moodustasid Paide täiskasvanute keskkooli täiskasvanud meesõppurid, kes Järvamaa Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoogi Heidi Antonsi juhtimisel arutlesid, miks koolitee omal ajal pooleli jäi ja kuidas on õppida täiskasvanueas. Ühest suust kinnitasid nad, et paljus sai õpingute katkestamisel määravaks laiskus ja õpimotivatsiooni puudumine. Pea sama oluline oli aga õpetajate suutmatus suures klassikollektiivis kõikidele tähelepanu pöörata ja koduga piisavalt koostööd teha. Üks õppureist kirjeldas väga hästi oma kunagist koolipäeva, kus ta tunnist tundi 40-pealise klassi tagareas lihtsalt kulges koos kümmekonna teise Jukuga, laskmata end õpetajast häirida. Ja õpetaja pühendas arusaadavalt oma jõu ja aja ülejäänud kolmekümnele, kes vähem või rohkem õppida soovisid.
Täiskasvanueas õppimise kohta öeldi, et töö ja pere kõrvalt on see küll raske ja nõuab väga täpset ajaplaneerimist, kuid samas on õppimine nüüd palju teadlikum ja rahuldust pakkuvam tegevus kui varases nooruses. Kõik kinnitasid, et lapsevanematena on nad oma vigadest õppinud, oskavad paremini märgata ohumärke ja ennetada võimalust, et nende lapsed koolis hätta jäävad.
Teine aruteluring koosnes Järvamaa koolide meesõpetajatest. Vestlust juhtis arvamusfestivali koordinaator Maiko Kesküla, läbivaks teemaks oli ikka poiste edasijõudmine koolis ja õpetaja roll selles. Algatuseks tõstatati küsimus, kas poiste õpetamine erineb tüdrukute omast. Arvamused läksid pisut lahku. Üks õpetaja leidis, et poisid ja tüdrukud pole erinevad, vaid erinevad on kõik õpilased ja igaüht tuleb võtta isiksusena. Teise õpetaja arvates saab poiste ja tüdrukute erinevust siiski välja tuua: poisid küpsevad hiljem, nad on riskialtimad ja rahutumad ning vajavad seetõttu klassiruumis rohkem tähelepanu ja tunnustust.
Tähelepanuvajaduse juurest jõuti ka selles arutelus tõdemuseni, et suured klassid on laste, eriti poiste õpiedu seisukohalt takistuseks. Üks õpetaja tõi näite, et kui ta peaks koolitunni vältel pühendama igale õpilasele vähemalt kaks minutit, siis 24 õpilasega klassis ta seda paratamatult teha ei jõua. Jõuti seisukohale, et optimaalne õpilaste arv klassis võiks olla kuni 15, nii suudaks õpetaja pöörata tähelepanu kõigile, sealhulgas „klassi tagareas kulgevatele Jukudele”.
Päevakorda tõusis ka hindamine põhikoolis. Kuna kujundav hindaminegi päädib lõpuks numbriga ja sageli on poiste hinded tüdrukute omadest kehvemad, siis see poiste motivatsiooni just ei tõsta. Nagu mainitud, vajavad poisid palju tähelepanu ja tunnustust, kuid kehvapoolsed hinded seda ei võimalda. Oldi seda meelt, et kui põhikoolis asendada numbriline hindamine arvestuslikuga, oleks Jukudel suurem võimalus eduelamust saada, see vähendaks ka väljalangust.
Võib öelda, et päeva kahest arutelust jäi kõige domineerivamaks mõte, et suurtes koolides, eriti suurtes klassides on õpilaste probleeme pahatihti raske märgata, ja kui neid lõpuks märgatakse, võib olla juba hilja. Paraku on meie suund praegu sinna, et väiksemaid koole suletakse ja suuremad muudetakse veelgi suuremaks. Kas ressursside otstarbekas jaotamine? Jah. Kas majanduslik kokkuhoid? Jah. Kas parema tasemega koolid? Võib-olla. Aga kus on koht sel Jukul? Kas me teda ei unusta, kas see kõik on ka talle kasulik?
Kaasava hariduse valguses ei tohiks need 12 Jukut õppida Paide täiskasvanute keskkoolis. Nad peaksid olema oma koolis, omaealiste klassikaaslaste hulgas ning neil peaks olema säilinud õpitahe ja koolirõõm. Reaalsus on aga paraku teine. Seega tuleb vaid nentida, et mul on sügavalt hea meel, et praegu veel tegutseb üle Eesti 16 täiskasvanute gümnaasiumit, mille juures on ruumi ka Eesti kooli Jukudele. Praegu on neil veel kuhugi minna. Õhku jääb küsimus, kui kauaks.