Saadame lapsed õuevahetundi ka vihma ja 20-kraadise pakasega
Jyränkö koolijuht Kimmo Nykänen. Foto: erakogu
Jyränkö koolijuht Kimmo Nykänen on 14 aastaga kujundanud oma koolist kõige aktiivsema kooli Soomes. Tänu „Liikkuva koulu” programmile on ka teistes Soome koolides lastele loodud varasemast rohkem võimalusi liikuda. Nykänen käis hiljuti Tartus, et jagada oma kogemusi Eesti liikuma kutsuvate koolide direktoritele.
Kuidas „Liikkuva koulu” alguse sai ja mis oli teie roll selles?
Kui me programmiga 2010. aastal alustasime, osales selles 21 kooli üle Soome. Oli koole, kus käis 20–30 õpilast, ja neid, kus oli õpilasi 500. Mina olen väikese kooli direktor ja me hakkasime õpilastele tegevust otsima juba aastaid enne „Liikkuva koulu” algust. Nüüdseks oleme üks mentorkoole, mis uusi koole toetab ja juhendab.
Katsetusfaasis huvitas programmimeeskonda, millised lahendused ja kus toimivad ning mis ei toimi. Mõnikord on arukas kulutada raha uurimaks välja ka seda, mis ei tööta. Näiteks kasutas mõni kool raha jalgrataste ostmiseks, aga lapsed rohkem liikuma ei hakanud. Kui osta 20 ratast, saab sõita maksimaalselt 20 last, aga ülejäänud viiesajale pole midagi. See ei olnud tõhus.
Tundub, et üks peamine takistus liikumisvõimaluste loomisel on arvamus, et kool on üks tõsine asi. Kuidas teil koolides liikumist väärtustama hakati?
Koolitöö on tõesti tõsine, tööle tuleb keskenduda ja nii edasi. Aga samal ajal võib see töö olla ka lõbus. PISA testides on Soome akadeemilised tulemused olnud alati väga head, samas koolis käia meie lastele meeldinud ei ole. „Liikkuva koulu” on seda suhtumist veidi muutnud: nüüd on oluline ka see, et lapsed tundidest ja vahetundidest rõõmu tunneksid. Ja tundubki, et lastele meeldib varasemast rohkem koolis käia.
Püüame muuta keskkonda: et klassiruumides oleksid võimlemispallid ja kõrged lauad, mille ääres saab seista. Ei pea õpilastele ütlema, et istumine on ohtlik, ja teatama, et neil tuleb midagi ette võtta. Mina juhatan praegu kuuendat klassi. Kui õpilastelt küsin, miks nad seismislaua taha läksid, vastavad nad, et tundsid end väsinuna. Niisiis tuleb luua liikumist toetav keskkond, samas tuleb muidugi ka rääkida. Räägime, miks liikumine on oluline, aga ei sunni kedagi.
Kuidas lapsevanemad koolis toimunud muutustesse suhtusid? Kuidas te tõestasite, et programmil on tulemused?
Kui rääkisime, et koolipäeva jooksul hakatakse rohkem liikuma, arvati, et tegu on spordiga. Ütlesime, et meie missioon pole seotud mitte spordi, vaid liikumisega. Kui liikumist tekib juurde, kasvab nii laste sotsiaalne, füüsiline kui ka psüühiline heaolu. Liikumine aitab kaasa koolirõõmule, sotsiaalsetele oskustele, vähendab kiusamist. Me ei rääkinud ülekaalulisusest ega terviseriskidest, vaid sotsiaalsetest oskustest.
Tõendid võtsid aega. Alles aastal 2010 saime esimesed tulemused. Selgus, et meie kooli õpilastest tervelt 70% on vähemalt tund aega päeva jooksul kehaliselt aktiivne. [Eestis on see näitaja 11–15-aastaste seas keskmiselt 16% – autor]. Enne seda toetus tegevus vaid meie tugevale usule – meil ei olnud isegi raha uuringuteks.
Erinevus teiste koolidega oli aga silmaga näha: meie koolis lapsed mängisid – mängijaid jagus igasse nurka. Külalised vaatasid imestunult ringi, nagu oleksid nad loomaaeda sattunud. Seletasime, et see on õppeprotsessi osa: motoorsete oskuste arendamine aitab õppida.
Kas hirmu vigastuste ja luumurdude ees polnud?
Minul või õpetajatel? Ma isegi ei tea, mida öelda. Mida rohkem liikuda, seda osavam sa oled. Kui keelame liikumise, kuidas sa õpid?
Teie reaktsioonist on näha, et terviseriskide teemat ei tõstatatud.
Meie selle pärast ei muretsenud jah. Meie piirkonna haridusametnikud olid küll mures, miks õpilased näiteks järve ääres käivad. Nad võivad ju ujuma minna ja siis võib juhtuda midagi halba. Meie vastasime, et järv on alati oma koha peal ja lapsed lähevad sinna pärast kooli niikuinii.
Eestis pole õuevahetundide traditsiooni. Võib juhtuda, et väljas on juba ilus kevad, aga õpilased on vahetundidel endiselt koolimajas.
Meie jaoks on see ikka väga-väga imelik. Soomes olen ma näinud ainult ühte kooli, kus õues käia ei tohi. Õue minnakse alati, isegi kui vihma sajab. 20-kraadise külmaga võib vahetunniks tuppa jääda, aga ka siis mitte terveks päevaks.
Kas ka 7.–9. klassi õpilased tahavad õue minna?
Ma arvan, et umbes pooled käivad. Nüüd, kevadel, käiakse aina enam. Aga kui ma peaksin Eestis töötama ja näeksin mõnd kümneaastast, kes vahetunnis õue ei lähe, siis suunaksin ta otsekohe välisukse poole.
Kuidas on teie koolides riietusega? Meil kantakse pigem viisakaid ja akadeemilisi riideid, mis liikumist just ei soodusta.
Kui tulete meie kooli, siis näete siin erinevust. Korralik ja mugav vabaajariietus on see, mida meie soovime laste seljas näha. Ja õpetaja on eeskuju. Kui me ise oleme akadeemiliselt riietunud, pole me lastega enam samal tasandil ja meil pole nendega sidet. Kui iseennast väga tõsiselt võtta, võib juhtuda, et teised ei võta.
Kokkuvõtteks, mis on need vahendid, millel on liikumisvõimalustele kõige suurem mõju?
Vastus peitub selles, mida tehakse vahetundide ajal. Kui õpilased liikuma saada, on üsna lihtne jõuda selleni, et nad ongi tund aega iga päev aktiivsed. Oluline on paindlik koolipäev: päeva jooksul peab olema vähemalt üks pikk, pooletunnine vahetund. Ilma selleta pole aega mängida ega mänge korraldada.
Soomes lähevad kõik õpilased vahetunnis õue, aga kui ilm on kehv, nagu see kipub olema, siis nad ei liiguta. Seepärast tuleb kasutusele võtta võimla ja teised saalid. Siseruumides kõik korraga liikuda ei saa, näiteks meie koolis on tegevuses 2–3 klassi korraga. Rohkem ei mahu.
Vahetunnis võiks olla võimalik valida, millega tegeled. Hea, kui koolis on osa õpilasi koolitatud teiste mänge ja tegevust juhendama. Kasutada võiks ka vahendeid ja varustust, mida õpilasel on koolist lihtne üles leida. Kehalise kasvatuse tundide varustus on ju samuti kooli omand, nii et igal koolil peaks üht-teist olema. Soomes on vahendid tavaliselt välisukse kõrval: teed kasti lahti ja valid ise, millega mängid.
Veel üks oluline asi on õpetajate koolitamine: muidu nad ei tea, mis koolis toimuma hakkab. Lisaks tuleb leida viis, kuidas organiseerida õpetajatest programmi vedav meeskond.
Kui kaua sedasorti muutused aega võtavad?
Kiireid tulemusi ei maksa oodata. Mäletan, et kui „Liikkuva koulu” alguse sai, olin ma terve esimese aasta murelik, sest pilootkoolides ei juhtunud eriti midagi. Aga muutused olid tillukesed. Nii et tuleb lihtsalt oodata. Tähtis on, et koolid ja õpetajad saaksid omavahel kogemusi jagada. Siis tulevad ka muutused.
Kui me Soomes alustasime, oli ühiskond selleks valmis. Tundub, et ka Eesti ühiskond on praegu muutuseks valmis. Muutuste nägemiseks tuleb lihtsalt aega anda.
Kolleeg Kimmo Nykänen on säilitanud lihtsalt terve MÕTLEMISE…
Loo autor arvab, et Eesti koolis ei olevat õuevahetundide traditsiooni – !? Oli.. Kogu minu kooliaeg (eriti toonases põhikoolis) olid õpilased maakoolis vahetundide ajal (kui ilm vähegi lubas) ÕUES. Mängiti rahvastepalli, laptuud, võrkpalli ja tehti lumesõda – SAGELI KOOS ÕPETAJATEGA… Tasapisi oleme muutunud aga “väga peeneks” – LAPS ei tohi higistada, ei tohi end ära määrida ega haiget saada… Ei tohi isegi vahetunnis JALUTADA, sest see olevat rõve nõukogude pärand… Kui ühele tänapäeva pedagoogikategelasele ütlesin, et esimeses EV-s ka õpilased jalutasid (LIIKUMINE) vahetunnis, siis jäi ta mind kahtlaselt vaatama…
Mis on meie Eesti koolist küll saanud (eriti viimasel paarikümnel aastal)?
P.S.
Hiljutisel vestlusel sel teemal ütles üks vana kolleeg – tead, meil Eestis on isegi koole, kus põrandatele on pandud MADRATSID, et õpilastel oleks “mugav vahetundides pikutada” – ?! (õpilassõbralik kool!). Ja samas kutsume siia välismaiseid “nõuandjaid” (tihti raha eest) – mida MEIE õpilased vahetundudes peaks tegema…