Keelekaste: Enne suurt teatrisuve

Priit Põhjala

Suvi, nagu ikka, toob hulga suvelavastusi, mida tormavad ummisjalu vaatama needki, kes muul ajal teatrisse ei satu. Palju on ka selliseid, kes suvelavastusi väldivad, ehkki teater neile muidu võõras ei ole. Selles võib ilmselt süüdistada suveteatri üldist renomeed – suurel osal suvistel tükkidel on farsi või palagani maik juures, liiati on sageli tegemist ennem kommertsi kui kunstiga.

Muidugi on neidki, kes käivad vaatamas nii suviseid vabaõhulavastusi kui ka talviseid teatritükke – eestlased on siiski teatriskäija rahvas. Statistika kinnitab aastast aastasse suurt teatrikülastuste arvu ja teatri kui kultuurist osasaamise võimaluse olulisust eestlaste hulgas.

Ohter teatris käimine ei näita muidugi seda kunstiala puudutavat teadlikkust ega asjaomaseid teadmisi. Tihti ei oska teatriskäija rahvas piiritleda isegi kaht põhilist teatriga seotud mõistet: lavastus ja etendus. Aastapäevad tagasi rääkisin sellest põgusalt Vikerraadios, misjärel üks lavakunstikooli õppejõud nentis, et nonde mõistete tähendusvahe ei taha meeles püsida ka teatritudengitel.

Mis siis eristab lavastust etendusest? Kui lavastus on a) lavastamine, lavastamisprotsess või b) selle tulemusel sündinud lava- või ekraaniteos, siis etendus on lavastuse ühekordne esitamine vaatajaskonnale. Üks lavastus võib realiseeruda, enamasti realiseerubki hulgas etendustes; lavastus on invariant, mille variandid on etendused. Ses mõttes suhestuvad lavastus ja etendus omavahel samamoodi nagu näiteks foneem ja häälik keeles (foneem realiseerub erinevate omadustega häälikute ehk foonidena).

Lavastaja toob lavale nimelt lavastuse: teatri- või telelavastuse, sõna- või muusikalavastuse, laste- või noortelavastuse. Tegemist võib olla esilavastusega (mingi lavateose esmakordne lavastus) või uuslavastusega (varem lavastatud teose uuendatud lavastus), kusjuures esilavastust ei maksa segamini ajada esik­lavastusega (lavastaja või teatri esimene lavastus).

Teater, resp. näitlejad hakkavad lavastust etendama. On esietendus ja kordusetendused, päevased etendused ja õhtused etendused, ehk isegi külalis- või võõrusetendused – gastrollid, nagu varem veel öelda armastati. Kui me teatrisse hiljaks jääme, siis mitte lavastusele, vaid pigem ikka ühele neist etendustest. Osana publikust elame kaasa samuti etendusele. Ja kui peategelane haigestub ja dublanti pole võtta, jääb samuti ära etendus (või etendused), mitte lavastus.

Teatriteadlane Anneli Saro on kirjutanud veel mõnest lavastuse ja etenduse eristamise võimalusest. Näiteks etendajate vaatepunktist on lavastus „trupi teadvuses eksisteeriv kujutluslik etendus”, etendus seevastu „kujutlusliku etenduse füüsiline realiseerimine publiku juuresolekul”. Pragmaatiku seisukohast on lavastus „kokkulepitud plaan” ja etendus „see, mis plaani järgi tegutsedes välja tuleb”. Ja vaataja(te) positsioonilt on lavastus „vaataja(te) teadvuses ühe või mitme etenduse põhjal kunstiteosest sündiv kujutlus, etenduste summa”, etendus aga „meeleliselt tajutav konkreetne sündmus, millel on kindel toimumisaeg ja -koht”.

Üks mõiste on selle teema juures veel oluline, nimelt näidend. See on näitelaval esitamiseks mõeldud, sageli lavastuse aluseks olev kirjandusteos: lühinäidend, värssnäidend, naljanäidend, lastenäidend, noortenäidend ja nii edasi.

Kordamine kinnistab, niisiis … Kõigepealt kirjutab näitekirjanik – ütleme, et Tom Stoppard – näidendi. Seejärel toob lavastaja – ütleme, et Üllar Saaremäe – selle lavale, teeb lavastuse. Ja viimaks, kui kõik läheb hästi, annavad näitlejad – ütleme, et Meelis Rämmeld ja Aarne Soro ja veel hulk teisi – sellega ühe või kaks või kakssada etendust.

Ei teeks ju üldse paha need asjad enne suurt teatrisuve meelde jätta ning koos sääsetõrjevahendi ja vihmakeebiga etendusele kaasa võtta – siis ei ole ohtu teatrialase viisakusvestluse käigus häbisse jääda.